ESIMENE PEATÜKK
Irene lükkas narmasharja sujuvate, hoolikate liigutustega mööda kivipõrandat ja imetles seejuures hajameelselt, kuidas märjad kiviplaadid laternavalguses läikisid. Ta selg oli valus, kuid selles polnud pärast õhtu otsa kestnud koristamist midagi imelikku. Koristamine oli kahtlemata vajalik. Prints Mordredi Noorte Meeste Eraakadeemia õpilased suutsid põrandale jätta niisama palju pori ja sodi kui kõik teised teismelised. Siseruumide puhtust nõudvad õppeained nagu salakunstid, militaarajalugu ja alkeemia ei muutnud väliõppusi – lahingustrateegia, kahevõitlus, salamõrvad maastikul ja ragbi – vähem sopasteks.
Kabinetis lõi kell esimest veerandit. Niisiis oli tal kesköise palvuse ja kirikulauluni nelikümmend viis minutit aega. Ta teadis nädalatepikkuse kogemuse ja ausalt öeldes ka oma internaadielu mälestuste põhjal, et poisid ei tõuse üles hetkegi varem kui hädavajalik. See tähendab, et nad veavad end voodist välja kolmveerand kaksteist, et siis kiiruga selga tõmmatud riietes ja põgusalt kammitud juustega kabelisse suunduda. See jättis talle kolmkümmend minutit, enne kui keegi neist ennast liigutama hakkab.
Kolmkümmend minutit raamatu varastamiseks ja põgenemiseks.
Ta toetas harja pange, ajas end sirgu ja kulutas hetke sellele, et sõrmenukkidega nimmekohta hõõruda. Vahel nõudis Raamatukogu salaülesannete täitmine esinemist kõrgema seltskonna liikmena ning siis pidi asjaosaline raamatukoguhoidja peatuma luksuslikes hotellides ja maamajades. Seejuures tuli kanda kõrgmoodi ja süüa gurmeeroogi, tõenäoliselt kuldäärega taldrikutelt. Mõni teine kord tuli aga kulutada terveid kuid tööka teenija identiteedi loomiseks, magada katusekambrites, kanda lihtsat halli villast kleiti ja süüa sama toitu mis poisidki. Tal jäi vaid loota, et järgmine ülesanne ei too kaasa lõputut kogust hommikusöögiputru.
Koridoris kaks ust edasi asus Irene’i eesmärk: kooli trofeede ruum. See oli täis hõbekarikaid, millele olid graveeritud Türkiismaja mitmesugused kujutised, aga seal oli ka auhinnaks saadud kunstiteoseid ja annetatud käsikirju.
Üks neist käsikirjadest oligi ta sihtmärk.
Raamatukogu oli saatnud Irene’i sellesse alternatiivmaailma, et ta hangiks „Kesköö reekviemid”, mis oli kuulsa nekromandi Balan Pestiferi esimene avaldatud raamat. Teadaolevalt oli see põnev, teadmisteküllane ja vägagi väheloetud kirjatöö. Ta oli kulutanud terve kuu, otsides ühtainustki koopiat – Raamatukogu ei vajanud originaalteksti, piisas ka autentsest koopiast. Paraku ei kandnud ta otsingud vilja, küll aga äratasid uudishimu teistes inimestes (nekromantides, bibliofiilides ja guulides). Ta pidi sellest identiteedist kiiresti loobuma ja põgenema, enne kui nad temani oleksid jõudnud.
See oli puhas juhus (või, nagu ta eelistas mõelda, terane vaist), mis lasi tal ühes argises kirjavahetuses märgata viidet „Sire Pestiferi helladele mälestustele tema vanast koolist” ja, enamgi veel, „tema annetusest koolile”. Ajal, mil Pestifer oma seda varajast tööd kirjutas, oli ta olnud noor ja tundmatu. Polnud sugugi välistatud, et oma meeleheitlikes katsetes tähelepanu saavutada või siis lihtsalt suurustlemise hoos oli ta kinkinud ühe eksemplari oma tööst koolile. (Ja kõik muud võimalikud jäljed oli Irene juba ammendanud. Tasus vähemalt proovida.)
Irene oli kulutanud mõned nädalad, et luua uus identiteet – vaesest, kuid ausast perest pärit, veidi üle kahekümnene noor, teenijatüdrukuks sobiv naine – ja hankida endale koristaja töökoht. Kooli raamatukogus „Kesköö reekvieme” ei olnud ja meeleheitest aetuna oli ta asunud uurima nekromandi kunagist internaadihoonet. Vastu kõiki ootusi oli tal vedanud.
Ta jättis oma koristamistarbed sinnapaika ja avas koridori otsas oleva akna. Kristallklaas avanes ta käe all kergesti – ta oli aknahinged varem ära õlitanud. Jahe tuuleõhk voogas sisse, selles oli tunda lähenevat vihma. Loodetavasti polnud selle valejälje jätmine vajalik, aga üks Raamatukogu juhtmõtetest oli laenatud suurelt sõjandusteoreetikult Clausewitzilt: ükski strateegia pole vaenlasega kokku puutudes kunagi vastu pidanud. Ehk lihtsamalt: Asjad Ebaõnnestuvad. Ole Selleks Valmis.
Ta sörkis kiiresti mööda koridori trofeeruumini ja lükkas ukse lahti. Koridorist paistev valgus peegeldus hõbekarikatel ja vitriiniklaasidel. Vaevumata ruumi keskel rippuvat laternat süütama läks ta paremalt teise kapi juurde. Ta tundis poleerimisvahendi lõhna, mida ta oli kahe päeva eest kasutanud. Ta lükkas kõrvale kapi tagaosas oleva raamatuvirna ja tõmbas välja tumepunases kulunud nahkköites raamatu.
(Kui Pestifer raamatu koolile saatis, kas ta siis närvitses ja kõndis toas edasi-tagasi, lootis saada õpetajatelt tunnustavat tagasisidet, kiitust oma uurimistööle, edusoove edasiseks? Või olid nad saatnud talle ainult formaalse kirja teatega, et on saadetise kätte saanud, siis aga poetanud selle teiste koolile saadetud, omal kulul ja edevuse rahuldamiseks avaldatud raamatute virna ning unustanud?)
Õnneks oli raamat üsna väike. Ta pistis selle salataskusse, seadis ülejäänud raamatud jälgede varjamiseks oma kohale tagasi ja jäi siis kõhklema.
Lõppude lõpuks oli see ju kool, kus õpetati võlukunsti. Ning raamatukoguhoidjana oli tal üks suur eelis, mida polnud kellelgi teisel – ei nekromantidel, haldjatel, lohedel, tavalistel inimestel ega kellelgi teisel. Seda nimetati Keeleks. Ainult raamatukoguhoidjad oskasid seda lugeda. Ainult raamatukoguhoidjad oskasid seda kasutada. See võis mõjutada reaalsuse teatud aspekte. See oli äärmiselt kasulik, isegi kui sõnavara nõudis pidevat uuendamist. Paraku ei toiminud see eheda maagia vastu. Kui kooli õpetajad olid seadnud üles mingit laadi häireloitsud, et keegi ei saaks karikaid varastada, ja see töötas nii, et ei lubanud ruumist midagi välja viia, siis ootas teda ees vastik üllatus. Ja oleks neetult piinlik lasta teismelistejõugul end taga ajada.
Irene raputas end mõttes. Ta oli seda plaanitsenud. Enam polnud mõtet viivitada ning paigalseismine ja erinevatele võimalustele mõtlemine tähendas ainult seda, et tal saab aeg otsa.
Ta astus üle läve.
Järsk räme hääl katkestas vaikuse. Ukseava kohal oleva kivist kaare pind virvendas, kivist moodustusid huuled, mis hüüdsid: „Varas! Varas!”
Irene ei hakanud saatust kiruma. Mõne sekundi pärast pidid inimesed sinna jõudma. Valju karjatusega heitis ta end oma harja ja pange otsa, tekitades nii meelega mustaveeloigu. Seejuures õnnestus tal säär vastu pange ära lüüa, mis tõi ta silmadesse täiesti ehtsad pisarad.
Esimestena jõudsid kohale mõned lõpuklassi poisid, kes sibasid öösärkides ja tuhvlites nurga tagant välja. Nad olid niivõrd erksad, et ilmselt polnud nad maganudki, vaid tõenäoliselt tegelnud mingi lubamatu harrastusega.
„Kus varas on?” hüüdis tumedapäine poiss.
„Seal ta on!” kuulutas blond poiss sõrmega Irene’ile osutades.
„Ära räägi lollusi, see on üks teenijatest,” ütles tumedapäine, demonstreerides nii eeliseid, mida andis raamatute varastamisel teenija rõivastus. „Sina! Piiga! Kus varas on?”
Irene osutas väriseva käega avatud aknale, mis valis sobivalt just selle hetke, et tugevneva tuule käes laiemalt avaneda. „Ta … tõukas mu maha …”
„Mis siin toimub?” Üks õppejõududest oli kohale jõudnud. Korrektselt riides ja endast tubakasuitsu hõngu maha jättes tegi ta paari sõrmenipsuga endale nooremate poiste seas teed. „Kas keegi poistest tekitas häire?”
„Ei, sir!” vastas blond abiturient kiiresti. „Me jõudsime siia, kui ta juba põgenes. Ta kadus akna kaudu! Kas me võime teda taga ajada?”
Õppejõu pilk liikus Irene’ile. „Sina, naine!”
Irene ajas end rutakalt jalule, toetus kunstipäraselt harjale ja lükkas lahtise juuksesalgu silme eest. (Ta ootas pääsemist sellest paigast sinna, kus sai käia kuuma duši all ja juuksed korralikult krunni siduda.) „Jah, sir?” ütles ta nutuselt. Raamat seeliku salataskus surus vastu
