jooksis.
Siis algas ulgumine. Need olid kas põrgukoerad või teismelised ja Irene kahtlustas pigem esimest võimalust. Ka neid oli reklaamis märgitud. Reklaambrošüür oli olnud kooli turvameetmetega tutvumiseks väga kasulik. Kui ta peaks kunagi siia tagasi tulema, võiks ta pakkuda end tööle turvaeksperdina. Mõne teise nime all muidugi.
Järsku lahvatanud punane valgus saatis ta varju hüpeldes mööda alleed edasi ja kinnitas põrgukoerte teooriat. Nii. Tal oli põrgukoerte jaoks plaan. Ta oskas võlukunsti läbimõeldud kasutamise vastu plaane teha hoolimata sellest, et ta ise seda kunsti ei vallanud. Tuli lihtsalt jääda rahulikuks ja külmavereliseks ja keskendunuks ning jõuda tuletõrjehüdrandini enne, kui põrgukoerad temani jõuavad.
Muude moodsate mugavuste seas oli koolis olemas veevarustus ja ettevaatusabinõud tulekahju vastu. See tähendas peaalleele ühtlaste vahedega paigutatud tuletõrjehüdrante. Selleni, mis jäi tema ja kooli raamatukogu vahele, oli veel kakskümmend jardi.
Kümme jardi. Ta kuulis käppade mütsumist selja taga, metsiku kiirusega üles paisatud kruusa krobinat. Ta ei vaadanud sinnapoole.
Viis jardi. Miski lõõtsutas otse tema taga.
Ta viskus hüdrandi poole, see oli vaevalt kahe jala kõrgune ilmetu must metalltüügas. Samal hetkel tabas tema selga midagi rasket ja kuuma, paiskas ta maha ja surus liikumatuks. Ta pööras nii palju pead, et nägi suurt koera moodi elukat oma seljas kükitamas. See ei põletanud teda, veel mitte, aga selle keha oli kuum nagu ahjukülg. Ning ta teadis, et soovi korral võib elukas muutuda palju, palju kuumemaks. Selle silmad olid õelad söed leegitsevas peas ning kui see avas suu, paljastades sakilised hambad, langes kõrvetavkuum süljenire ta kaelale. No proovi ainult, näis elukas ütlevat. Ürita midagi. Anna mulle põhjus.
„Hüdrant, lõhke!” karjatas Irene.
Põrgukoer ajas laisa hoiatusena oma lõuad laiemalt pärani.
Hüdrant plahvatas umbes põlve kõrgusel. Kõverdunud rauatükid lendasid igas suunas, järgnes tugev veepurse. Irene jõudis mõelda kahte asja: Taevas tänatud, et ma maas leban ja Nii juhtub, kui sõnu hooletult kasutada. Metallitükk lõhestas õhku tema ninast vaid mõne tolli kõrgusel ja raksatas siis nagu möödaminnes põrgukoera kehasse, paisates selle kukerpallitades ja valust ulguvana eemale.
Irene’il kulus hetk aega, et end koguda ja jalule ajada. Vesi pidi põrgukoerte hoogu aeglustama ja nende tuled veidikeseks kustutama, aga rohkem varuplaane tal ka ei olnud. Ja tal oli endistviisi vaja jõuda kooli raamatukokku. Kleit märg ja kingad läbi ligunenud, tegi ta paar vaaruvat sammu ja hakkas siis jooksma.
Raamatukogu uksed olid raskest, naastudega tugevdatud puust ning kui ta need lahti tõmbas, voogas talle vastu soe laternavalgus. See teeb sinust märklaua igaühe jaoks, kes juhtub sinu poole vaatama, rõhutas enesealalhoiuinstinkt. Ta komberdas vestibüüli ja lükkas raske ukse kinni, kuid uksel oli ainult üks suur lukk ning seegi ilma võtmeta. Tegelikult polnud tal aga võtit tarviski.
Ta kummardus lähemale ja pomises Keelt kasutades: „Raamatukogu ukse lukk, pane ennast lukku.”
Heli, mille saatel tihvtid lukustatud asendisse liikusid, oli väga rahuldustpakkuv. Eriti kui järgmine heli, mis mõne sekundi pärast kostis, oli tugev mürtsatus, mis tähendas, et põrgukoer oli väljastpoolt vastu ust tormanud.
„Mis seal toimub?” hõikas pahur hääl raamatukogu sügavusest.
Irene oli selle paiga varem läbi uurinud: tolmulapi, poleerimisvaha ja sobiva ettekäändega. Otse ees olid teatmekirjanduse riidad, riiulitäied raamatuid kõige kohta astroloogiast soroastriusuni. Ning paremal oli väike töötuba, kus hoiti parandamist vajavaid raamatuid. Mis veelgi tähtsam – seal oli uks, mille kaudu ta võis siit välja pääseda, ning just seda ta vajaski.
Selja tagant kostis veel üks mürtsatus. Peauks värises rünnakust pisut, kuid pidas kindlalt vastu.
Ta ei vaevunud kuuldud küsimusele vastama. Selle asemel pühkis ta riietelt kruusatolmu ja sundis end rahulikuks. Siinne õhkkond mõjus talle automaatselt rahustavana: ere laternavalgus, paberi ja naha lõhn ning tõsiasi, et kõikjal, kuhu ta vaatas, olid raamatud, raamatud, kaunid raamatud.
Siis kostis uus mürtsatus välisukse poolt ja valjud, vihased hääled. Hea küll, liiga palju lõdvestuda polnud tal ka ehk tarvis.
Ta seisis töötoa suletud ukse ees ja hingas sügavalt sisse.
„Avane Raamatukokku,” ütles ta, andes Keeles sõnale Raamatukogu selle täieliku tähenduse ja tundes, kuidas tätoveering ta seljal ühenduse loomise ajal niheles ja vingerdas. See oli tavaline kärsitu hetk täis teadvust ja survet, just nagu oleks keegi suur ja kujutletamatu lehitsenud ta teadvuse lehekülgi. Alati kestis see pisut kauem, kui oleks olnud talutav, siis aga uks võpatas ta käe all ning avanes.
Äkiline häältepuhang osutas, et jälitajatel oli õnnestunud siseneda. Ta kulutas hetke kahetsusele, et polnud aega rohkem raamatuid kaasa haarata, ja astus kiiresti uksest sisse. Kui vedrulink tema taga kinni klõpsatas, taastus see osana maailmast, mille ta oli maha jätnud. Avatagu seda kui palju kordi tahes, ikka satutakse sealtkaudu vaid töötuppa, mis on selle taga alati olnud. Talle nad siia järgneda ei saa.
Ta oli Raamatukogus. Mitte suvalises raamatukogus, vaid Raamatukogus.
Mõlemal pool kerkisid kõrged riiulid, nii kõrged ja raamatuid täis, et ta nende taha ei näinud. Kitsas vahe tema ees oli hädavaevu nii lai, et ta sai end sealt läbi suruda. Tema kingad jätsid tolmu sisse märgi jälgi ja eemalt paistva valgustatud ala poole nihkudes tuli tal üle astuda kolmest mahajäetud märkmekimbust. Ainsaks heliks oli ebamäärane, vaevukuuldav kriuksumine kusagil vasakul, ebaregulaarne ja ebakindel nagu lapse kiige aeglane kõikumine.
Riiulitevaheline kitsikus läks äkitselt üle laiemaks puupõrandaga ja puitpaneelidega kaetud seintega ruumiks. Ta vaatas ringi, kuid ei tundnud seda esimesel pilgul ära. Raamatud riiulitel olid trükitud ja mõned neist paistsid nüüdisaegsemad kui ükski selles paralleelis, millest ta oli äsja lahkunud, kuid see ei tõestanud iseenesest veel midagi. Suur laud keset ruumi ja toolid olid tolmused, samuti põrand; laual oleva arvuti ekraan oli kustunud. Laest rippus üksik latern, selle keskel põles heledalt valge kristall. Kaugemas seinas avanes erkeri aken öisele gaasilaternatest valgustatud tänavale ning tuul liigutas puuoksi, painutades ja õõtsutades neid vaikselt.
Irene istus kergendusohkega toolile, pühkis lahtise kruusatolmu juustest ja tõmbas varastatud raamatu salataskust välja. See oli terve ja kuiv. Jälle üks töö tehtud, kuigi ta oli olnud sunnitud oma valeidentiteedist loobuma. Ja ta oli isegi andnud koolile legendi. See mõte pani ta muigama. Ta kujutas ette, kuidas uutele poistele räägitakse lugu ööst, mil Türkiismaja rööviti. Üksikasjad hakkavad aja jooksul paisuma. Viimaks saab temast maailmakuulus meistervaras, kes tungis maskeeritult majja, võrgutas ära pooled õppejõud ja kutsus deemonid ennast põgenemisel aitama.
Ta vaatas mõtlikult raamatut, mida ta käes hoidis. Pärast kõiki neid segadusi, mis selle kättesaamisega olid kaasnenud, oli ta pisut uudishimulik, milliseid nekromantia suuri saladusi selles siis paljastati. Koolnute armee kogumine? Vaimude väljakutsumine? Kuidas pikendada oma eluiga ebaloomulikul kombel tuhande aastani?
Ta avas raamatu algusest. Seal oli kirjas:
Minu teooria kohaselt saab elu ja surma kohta käivaid põhitõdesid paremini mõista tähendamissõnade, seega siis väljamõeldise kaudu. Pole mingit võimalust, et inimmõistus võiks mõista, rääkimata siis omaksvõtmisest, neid fundamentaalseid põhimõtteid,
