ja kirja pikkus pani ta silmi pilgutama.
Armas Irene
Mul on suur rõõm näha, et sa oled jälle tagasi! Kuigi, nägemise all mõtlen ma muidugi seda, et olen teadlik su viibimisest Raamatukogus. Mitu nädalat on mööda läinud ja sa ei usuks, kui hea meel mul on, et sa tagasi oled …
Irene kortsutas kulmu. See näis varem ette valmistatud kirjana, mis tundus halva endena.
… ja mul on sulle üks väike töö.
Just nimelt. Oma viimase aja töö tõttu väljas, paralleelides on sul tekkinud mahajäämus õppekavas ette nähtud uute üliõpilaste juhendamises, aga õnneks olen ma leidnud võimaluse sellest ülesaamiseks.
Irene turtsatas. Coppelia oli talle kinnitanud, et sellega saab kõik korda. Ta oli jätnud seejuures mulje, et korraldab kuidagi ära sellest kohustusest möödapääsemise, mitte ei hakka seda hiljem mingi ebameeldiva ülesandega asendama.
Juhtumisi …
Ilmselt oli ta totaalselt omadega vahel.
… on meil üks uus algaja, kellel on paras aeg esimeseks välipraktikaks, ja loomulikult mõtlesin ma sulle kui tema jaoks ideaalsele mentorile! Sa saad talle edasi anda kõik kasuliku oma kogemustest ja samal ajal koguksid enda arvele punkte tema juhendamise eest.
Juhendamise eest? Kes see algaja siis oli, lõhkemata pomm või? Õpilastega oli tal viimastel nädalatel olnud juba piisavalt kokkupuutumist.
See on üsna lühiajaline töö, millele ei tohiks sul kuluda üle mõne päeva, võib-olla läheb terve nädal. Eelduste kohaselt tegutseksid sa fikseeritud väljapääsu lähedal, maailmas, kus meil on esindaja olemas, nii et probleemide või viivituste korral saad sa mulle ettekande saata.
See kõlas Irene’i meelest nii, nagu tahaks Coppelia tõsiselt kindel olla, et teda ei saaks ebaõnnestumise korral süüdistada.
Armas Irene, ma usaldan sind täielikult. Ma tean, et sa käitud Raamatukogu traditsioonide ja ootuste vääriliselt ning oled uustulnukale väärtuslik eeskuju.
Paistis ka, nagu oleks Coppelia lugenud liiga palju viletsaid värbamisbrošüüre ja tegevusjuhendeid.
Ma andsin Kaile (nii on selle noormehe nimi) õiguse kasutada kiirlülitust sinu praegusesse asukohta, seega võib ta iga hetk kohale jõuda.
Irene tegi pausi ja kuulatas närviliselt. Kui see oli tõsi, siis oli Kail lubatud kasutada üht kogu Raamatukogus vägagi piiratud transpordimoodust. See võis tähendada, et Coppelia ei tahtnud mingit vastuvaidlemist, vaid soovis, et Irene oleks juba jalust ära ja hakkaks tööle, või siis oligi selle ülesandega väga kiire, või oli Kais midagi nii kahtlast, et ta ei tohtinud end avalikus kohas näidata. Võib-olla Kai ei saanud lihtsalt Raamatukogu tavalise transpordiga hakkama, mis oli iseenesest halb uudis … ja võis olla tingitud paljudest kas/või tingimustest, mis oli grammatiliselt halb. Irene vihkas halba grammatikat.
Tal on kaasas kõik ülesande üksikasjad.
See oli nüüd tõeliselt halb. See võis tähendada, et Coppelia polnud valmis neid meiliga saatma. Irene tundis poliitika haisu, sellega ei tahtnud ta aga end kuidagi siduda. Ta oli alati arvanud, et Coppelia on pigem mõistlik, uurimistööd eelistav, ainult vahetevahel nurjatusi sepitsev ülemus, mitte aga ülemus, kes sokutaks talle kaela trükimusta mittekannatava ülesande ja kogenematu praktikandi ning tõukaks kiiresti lähimast ühenduspunktist välja.
Jäta oma viimane toodud materjal minu nimele lähimasse valvelauda ja ma hoolitsen, et see saaks menetletud.
Noh, asi seegi …
Väljast koridorist kostis järsk tuulepuhang ja mütsatus. Umbes sellist häält tegi paberite kohaletoimetamiseks kasutatav pneumotorustik.
Vaikus. Ja siis koputus lähimale uksele.
„Sisse!” hõikas Irene ja pööras oma tooli sinnapoole.
Uks läks lahti ja nähtavale ilmus noor mees.
„Sa oled ilmselt Kai,” ütles Irene püsti tõustes. „Tule sisse.”
Kai väljanägemine oli sellist laadi, mis nihutas ta ainsa hetkega võimalike romantiliste objektide seast absoluutsesse võimatusse. Väljaspool ajalehtede esikülgi ja läikpaberil ajakirju ei veetnud keegi aega koos sellise välimusega inimestega. Nahk oli nii hele, et Irene nägi siniseid veene ta randmetel ja kurgu all. Ning kaelale langevad patsi põimitud juuksed olid seda tooni mustad, mis näis hämaras valguses peaaegu terassinised. Kulmud olid sama värvi, just nagu tušijooned näol, ja põsenukid olid piisavalt teravad mitte ainult juustu, vaid ka teemandi lõikamiseks. Ta kandis kulunud musta nahkjakki ja teksasid, mis ei teinud midagi tema jahmatava nägususe varjamiseks, ning ta valge T-särk oli mitte lihtsalt laitmatult puhas, vaid ka triigitud ja tärgeldatud.
„Jah,” ütles Kai. „Olen küll. Sa oled Irene, eks ole?”
Isegi ta hääl vääris imetlust: madal, täpne, kähe. Sundimatu sõnavalik tundus pigem poosina kui tegeliku hooletusena. „Olen,” kinnitas Irene. „Ja sina oled mu uus praktikant.”
„Oh jah.” Noormees tuli pikkade sammudega sisse ja lasi uksel enda järel sulguda. „Ja mina pääsen siit viimaks ometi välja.”
„Või nii. Ole hea, istu. Ma pole Coppelia meili veel lõpuni lugenud.”
Kai pilgutas talle silma, astus siis lähima tooli juurde ja heitis end hoogsalt istuma, paisates üles lämmatava tolmupilve.
Käsitle asju ladusalt ja tõhusalt ning kui see saab läbi, siis võid arvestada vaba ajaga oma isikliku uurimistöö jaoks. Mul on kahju, et pean su nii kiiresti jälle välja saatma, aga armas Irene, see töö ei kannata ootamist ja meil tuleb kasutada neid vahendeid, mis meil parajasti on.
Südamlikult sinu
Coppelia
Irene ajas selja sirgu ja põrnitses ekraani. Vandenõuteooriad polnud tema rida, aga kui ta oleks neisse uskunud, oleks ta võinud selle viimase lõigu põhjal kokku panna mahuka teose. „Coppelia väidab, et ülesande üksikasjad on sinu käes,” ütles ta üle õla.
„Jajah. Madam Coppelia andis mulle midagi kaasa.” Austav nimetus oli kergelt rõhutatud. „Seda ei paistnud kuigi palju olevat.”
Irene pöördus tema poole. „Kui tohib?” ütles ta kätt välja sirutades.
Kai pistis käe jaki põuetaskusse ja tõmbas välja õhukese sinise ümbriku. Ta ulatas selle hoolikalt Irene’ile, tehes lihtsast ulatamisest galantse žesti. „Ole hea. Boss? Madam? Sir?”
„Irene sobib küll.” Ta kõhkles hetke, soovides, et tal oleks paberinuga, aga ühtegi polnud käepärast ja ta ei tahtnud Kaile näidata, kus ta oma terariista peidab. Liigutuse ebaelegantsus pani ta võpatama, kuid ta rebis ümbriku lahti ja libistas sellest välja üksiku paberilehe.
Kai tegelikult ei kummardunud kirja piiluma, kuid kallutas uudishimulikult pead.
„Eesmärk,” luges Irene abivalmilt. „Algupärane Grimmide käsikiri, esimene osa, aasta 1812, praegune
