ta ise ka, kui palju lihtsamaks oleks see asja teinud. „Selle kasutamise nõude esitamiseks peab olema Coppelia tasemel.”
„Oh.” Kai astus mõned sammud vaikides. „Hea küll. Nii et mida sa B-395 kohta tead?”
„Noh, ilmselt on see maagiadominantne paralleel.”
„Sest see on B ehk beeta-tüüpi maailm, jah?”
„Jah. Muuseas, mis tüübist sina pärit oled?”
„Oh, ühest gammast. Nii et seal oli nii tehnikat kui maagiat. Kõrgtehnoloogia, keskmine maagia. Probleem oli selles, kuidas need koos toimima panna – nende käes, kes olid liiga küborgitud, võlukunst ei töötanud.”
„Hmm,” tegi Irene erapooletult. „Ma eeldan, et sul endal ei ole mingeid tehnilisi laiendusi.”
„Ei. Ja ongi hästi. Mulle öeldi, et siin need ei töötaks.”
„See pole päris nii,” ütles Irene pedantselt. „Rohkem on asi selles, et välise energiaallikaga seadmeid ei saa sisselülitatult Raamatukokku sisse tuua ega siit välja viia. Seadmed töötavad täiesti korralikult, kui need ülemineku ajaks välja ning pärast jälle sisse lülitada …”
Kai raputas pead. „See pole minu rida. Mis kasu on asjast, mida ma pean kogu aeg sisse ja välja lülitama? Ega ma tegelikult maagiaga ka eriti ei tegelenud. Ma panin rohkem rõhku reaalses maailmas toimuvale nagu võitlusviisid, sõjakunst, sellised asjad.”
„Kuidas sind siis Raamatukogu jaoks välja valiti?” küsis Irene.
Kai kehitas õlgu. „Noh, seal, kus ma olin, kasutati uurimistöö tegemisel arvutivõrgu vahendeid. Aga vahel pakkus see teadlane mulle tööd vanade raamatute otsimisel. Mõned neist olid, eks ole, keelatud – ja ikka kohe kõvasti keelatud … Siis ma hakkasin tema tausta vaatama, mõtlesin, et võin leida midagi huvitavat. Ja küllap ma siis vaatasin pisut liiga teraselt. Sest järgmisena tulid mulle külla mõned tõsiselt karmid tüübid ja ütlesid, et ma peaksin tulema ja nende heaks töötama.”
„Või muidu?”
Kai heitis talle jäise pilgu. „See „või muidu” oleks olnud mulle halb uudis.”
Irene oli mitmest uksest möödumise jagu vait. Lõpuks ta ütles: „Nii et nüüd sa oled siin. Oled sa õnnetu?”
„Mitte eriti,” ütles Kai Irene’i üllatuseks. „Igas mängus on oma riskid, see on ette teada. Ja ma sain parema pakkumise, kui mõned muud inimesed oleksid teinud, eks ole? Üks mu siinsetest õpetajatest, meister Grimaldi ütles, kui mul oleks olnud perekond, siis poleks nad eales seda pakkumist teinud. Nad oleksid mu mingil muul kombel eemale peletanud. Nii et ma ei saa selle üle kurta.”
„Mille üle sa siis kurdad?”
„Viis aastat.” Nad pöörasid ümber nurga. „Neetud viis aastat, mis ma siin olen õppinud. Ma tean seda aja pidevuse asja. Sellest on möödas viis aastat, kui ma oma maailmast välja kukkusin. Kõik need kutid, kellega ma koos ringi lasin, on kas midagi muud ette võtnud või surnud. See oli niisugune koht. Oli üks tüdruk. Nüüdseks on ta kellegi teise juurde kolinud. Moed on muutunud. Stiilid on teised. Uued tehnoloogiad ja võluvärgid. Võib-olla on mõned riigid kätte võtnud ja end õhku lasknud. Ja mina pole midagi sellest näinud. Kuidas ma saan seda oma maailmaks nimetada, kui ma jään seal toimuvast kogu aeg ilma?”
„Ei saagi,” vastas Irene.
„Kuidas sina sellega toime tuled?”
Irene osutas koridorile. „See on minu maailm.”
„Tõsiselt?”
Irene pigistas kõvemini raamatut. „Mäletad, ma ütlesin sulle, et mu vanemad olid raamatukoguhoidjad? Ma ei sündinud raamatukogus, aga oleksin sama hästi võinud ka sündida. Nad tõid mu siia, kui ma olin veel päris väike. Nad võtsid mu välitöödele kaasa. Ema ütles, et ma olin parim rekvisiit, mis neil kunagi on olnud.” See mälestus pani ta korraks muigama. „Isa jutustas mulle unejutuna lugu sellest, kuidas nad käsikirja mu mähkmekotti peidetuna ära tõid.”
„Ei.” Kai jäi seisma. „No tõsiselt.”
Irene pilgutas silmi. „Ma räägin tõsiselt. Ma veel palusin igal õhtul, et ta seda jutustaks.”
„Nad võtsid su sellistele töödele kaasa?”
„Oh.” Irene sai aru, mis Kaid häiris. „Mitte ohtlikele, ainult turvalistele, kus minust võis kasu olla. Ohtlikele minnes jätsid nad mu maha. Ning hiljem, kui ma vajasin korralikku koolitust ja sotsiaalset kohanemist, panid nad mu internaatkooli. Probleem oli ainult sellega, kui pikalt ma võisin koolivaheaegadel Raamatukogus olla, ilma et ma oleksin selle maailmaga, kus ma õppisin, sünkroonsust kaotanud. Nad arutasid küll, kas mitte viia mind erinevatesse paralleelidesse ja erinevatesse koolidesse, aga me leidsime, et see ei toimiks.” Ta oli seniajani uhke, et vanemad temaga selle üle nõu olid pidanud, teda kui täiskasvanut kohelnud ja tema arvamust küsinud.
„Ja sul olid … internaatkoolis sõbrad, eks ole?” Kai esitas küsimuse ettevaatlikult, nagu peljates, et Irene võib tal selle eest pea otsast hammustada.
„Muidugi.”
„Pead seniajani mõnega neist ühendust?”
„Ajafaktor muidugi segab.” Irene kehitas õlgu. „Arvestades, kui palju aega ma pidin kulutama erialasele õppele Raamatukogus või teistes maailmades, on see olnud raske … Mõnedega ma hoidsin teatud aja ühendust. Saatsin kirju, kui sain, aga kokkuvõttes see ei toiminud. See kool oli Šveitsis. Kena koht. Keelte õpetamine oli seal väga hea.”
Nad pöörasid teise koridori. See ahenes nende ees järsult ja hakkas kõrgemale tõusma. Põrand, seinad ja lagi olid kõik ühesugustest vanadest, kulunud ja kriuksuvatest laudadest. Vasakpoolse seina paneelakendest paistis tühi, põlevatest tõrvikutest valgustatud tänav; porised rattaroopad näitasid, et vahel on tänaval ka liiklust, kuid hetkel polnud kedagi näha.
„Otse edasi?” küsis Kai.
Irene noogutas. Põrand kriuksus nende jalgade all, kui nad tõusu alustasid.
„See on nagu sild,” ütles Kai.
„Ühest tiivast teise viivad koridorid on alati pisut veidrad. Kord sattusin ma sellisesse, mida sai läbida ainult roomates.”
„Kuidas sellest raamatuid sai läbi transportida?”
„Tavaliselt seda ei tehtudki. Viidi mõnda teist teed kaudu. Aga kui oli kiire, siis oli see koridor abiks.”
Kai viipas pöidlaga akna poole. „Oled sa kunagi seal väljas kedagi näinud?”
„Ei. Ja keegi teine ka ei ole.” Koridori põrand muutus laugeks ja hakkas siis jälle laskuma. „Oleks huvitav, kui meil õnnestuks leida üleminekupunkt sellesse maailma.”
„Jah. See oli üliõpilaste seas üheks suureks vestlusteemaks.” Kai ohkas.
Irene oli ringi vaadanud ja nägi nüüd soovitut vasakul pool. „Üks hetk,” ütles ta ja osutas pilule seinas. „Ma saadan selle raamatu Coppeliale ära.”
Kai noogutas ja nõjatus seinale, kui Irene seinas oleva ava juurest pakist ümbriku võttis ja raamatu
