tekstides, libisevad mööda mõistmise taseme rajajoontest, mis võimaldaksid tõeliselt omaksvõtvat kognitsiooni ja nende eeltingimustega manipuleerimist.
Liiga palju komasid ja üleliia pikad laused, otsustas ta.
Seega olen ma otsustanud kirjeldada oma tööd ja kogemusi, nagu ka mõistmist, mille ma olen sedakaudu saanud, jutu vormis. Igaüks võib sellest võtta, mida ise juhtub tahtma. Minu ainus soov on seletada ja valgustada.
Ja meelelahutust pakkuda, lootis Irene. Ta pööras lehte.
See oli Pereduri sünnipäeva hommikul, kui kaarnad viimast korda tema juurde tulid. Ta oli viibinud nõidade majas kolm nädalat ja nad olid talle palju õpetanud, kuid ta eemalolek Arthuri õukonnast oli juba pikale veninud. Esimene kaaren laskus alla ja võttis naise kuju. Kui hommikuvalgus teda puudutas, näitas ta ennast sellisena, nagu Peredur juba tundis − longu vajunud vanaeit, vaevu võimeline üleval hoidma kiivrit ja turvist, mida ta kandis. Ent kui ta seisis varjus, oli ta noor ja kaunis: kunagi polnud juuksed olnud nii mustad või nahk nii kahvatu või silmad nii läbitungivalt mahedad.
„Peredur,” ütles ta, „Orkney emandate nimel palun ma sul siia jääda veel üheks päevaks. Koos oma õdedega olen ma uurinud tähti ning ütlen sulle, et kui sa lahkud meist praegu, hukkud sa enneaegselt ja tühise eesmärgi poole püüeldes; ent kui sa jääd meiega veel üheks päevaks, saab su tee olema kindel ja su õde kohtub sinuga enne, kui kõik saab tehtud.”
„Mul ei ole õde,” ütles Peredur.
„Jah,” vastas kaarnast nõid. „Ei ühtegi sellist, kellega sa oleksid kohtunud …”
Irene sulges vastu tahtmist raamatu. Muidugi pidi ta saatma selle kõigepealt Coppeliale ülevaatamiseks ja hindamiseks, kuid võib-olla saab ta selle hiljem jälle enda kätte.
Lõppude lõpuks polnud selles midagi halba, et teda huvitas, kuidas lugu edasi läks. Ta oli raamatukoguhoidja. See käis tema töö juurde. Ja ta ei tahtnud nekromantia suuri saladusi või mingit muud võlukunsti. Ta tahtis ainult – oli alati tahtnud – head raamatut, mida lugeda. Põrgukoertest taga aetud saada või asju plahvatama panna oli suhteliselt ebaoluline osa sellest tööst. Raamatute saamine, just see oli tema jaoks tõeliselt oluline.
See oli kogu Raamatukogu mõte. Vähemalt nii oli talle õpetatud. Asi polnud kõrgetes sihtides maailmu päästa. Eesmärk oli leida unikaalseid raamatuid ning säilitada neid kohas, mis asus väljaspool aega ja ruumi. Võib-olla mõned inimesed peaksid seda tühiseks viisiks, mida igavikuga peale hakata, kuid Irene oli oma valiku üle õnnelik. Igaüks, kes tõepoolest armastas häid lugusid, oleks teda mõistnud.
Ja kui kostsidki kuulujutud, et Raamatukogul on kõrgem eesmärk, siis … noh, kuulujutte oli alati liikvel nii palju, kuid temal olid ülesanded täita. Ta võis täiendavaid vastuseid oodata. Tal oli aega.
TEINE PEATÜKK
Irene keskendus järgmistele sammudele. Mida kiiremini ta raamatu üle annab ja ettekande koostab, seda kiiremini saab ta end puhtaks pesta, ära kuivatada ja hea raamatuga maha istuda. Ja eelduste kohaselt saab ta mõne vaba nädala oma projektidega tegelemiseks ning just seda ta ausalt öeldes hetkel igatseski.
Ta klõpsas lülitit ja arvuti ta ees ärkas suminal ellu. Ta pühkis varrukaga ekraani ja puhus klaviatuurilt tolmu. Kahjuks polnud keegi võimeline määrama, kuhu ta Raamatukogus sattus, kui oli sunnitud paralleelmaailmast kiiruga lahkuma. Oli teada vaid, et jõuad Raamatukokku – kuigi räägiti õudusjutte neist, kes olid kulutanud aastaid, otsides tagasiteed katakombidest, kus ladustati tõeliselt vanu andmeid.
Ekraanil hakkas helendama Raamatukogu logo: suletud raamat aknakestega kasutajanime ja parooli jaoks. Ta sisestas need kiiresti, vajutas sisestusklahvile ja raamat avanes aeglaselt, leheküljed liikusid, näidates tema postkasti sisu.
Vähemalt polnud keegi veel välja mõelnud, kuidas Raamatukogu arvutisüsteemi rämpsposti saata.
Ta kutsus esile kohaliku kaardi. Tuhm pilt teravnes ekraanil kolmemõõtmeliseks skeemiks ja punane nool osutas ruumile, kus ta asus. Ta polnudki liiga kaugel, ainult mõne tunni tee kaugusel Keskusest. Sellest julgust saanud, saatis ta kiire meili oma otsesele ülemusele ja juhendajale Coppeliale.
Irene siin. Nõutud materjal hangitud. Soovin kohtumist, et see üle anda. Praegune asukoht A-254, 20. sajandi Ladina-Ameerika kirjandus, umbes kahe ja poole tunni tee kaugusel sinu kabinetist.
Meili ärasaatmist kinnitav piiksatus katkestas ruumis valitsenud vaikuse.
Mobiiltelefonid, wifi ja muu selline tehnika Raamatukogus paraku ei toiminud. Side töötas vaid asjade vahel, mis olid omavahel füüsiliselt ühendatud, kõik muu ei töötanud üldse, töötas häiretega või tekitas kõrgetoonilistest säutsudest koosnevaid häireid. Asja oli uuritud, asja uuriti nüüd ja Irene kahtlustas, et seda uuritakse ka veel saja aasta pärast. Mitte ainult tehnika ei vedanud alt. Maagilised sidepidamisviisid olid samuti kasutud ja nende kõrvaltoimed kippusid olema veelgi valulisemad. Nii oli ta vähemalt kuulnud. Ise polnud ta proovinud. Ta eelistas hoida oma aju kolju sees, kus oli selle õige koht.
Vastust oodates vaatas ta üle oma vahepeal saabunud meilid. Tavaline kraam: masspostitused mingite konkreetse uurimisteemaga seotud raamatute leidmiseks, viktoriaanliku pornograafia võrdlus erinevates viktoriaanlikes paralleelmaailmades, keegi reklaamis oma väitekirja ergutusvahendite ja assotsiatiivse poeesia seostest. Ta kustutas kaebliku kirja, mis palus ettepanekuid, kuidas edendada penitsilliini kasutamist paralleelsetes keskaegades. Ent ta märkis ära kümmekond Keele uuendust ning pani need hilisemaks läbivaatamiseks kõrvale.
Ainus isiklik meil selles pakis oli emalt. Kiire teadaanne – niisama kiire ja lühike kui Irene’i meil oma ülemusele – mis ütles Irene’ile, et ema ja isa veedavad mõned järgmised kuud paralleelis G-337. Nad olid Venemaal, otsisid ikoone ja kirikulaulude seadeid. Kiri väljendas lootust, et Irene on terve ja tunneb elust rõõmu, ning sisaldas umbmääraselt sõnastatud küsimust selle kohta, mida ta sooviks saada sünnipäevaks.
Nagu tavaliselt, puudus kirjal allkiri. Eeldati, et Irene loeb meililt saatja aadressi ega soovigi enamat.
Ta toetas lõua kätele ja silmitses ekraani. Oma vanemaid polnud ta tegelikult näinud juba mitu aastat. Raamatukogu hoidis kõiki tegevuses ja kui päris aus olla, siis viimasel ajal ta ka ei teadnud, mida vanematele öelda. Alati võis muidugi tööst rääkida, aga sellest kaugemal algas sotsiaalse suhtlemise miiniväli. Tõenäoliselt olid vanemad mõnekümne aasta pärast Raamatukogusse pensionile jäämas ja loodetavasti õpib ta selleks ajaks nendega viisakalt vestlema. Nooremana oli see olnud palju lihtsam.
Mulle meeldiks merevaik, vastas ta meilile. See tundus piisavalt turvaline.
Keele uuendused olid sellised, nagu võiski peale kolmekuulist äraolekut arvata. Grammatika polnud muutunud, küll aga oli lisandunud sõnu – enamasti olid need seotud konkreetse maailmaga ja käisid kontseptsioonide või asjade kohta, mis polnud Raamatukogusse varem jõudnud. Mõned omadussõnade lisatähendused. Komplekt määrsõnu magamise kohta.
Irene vaatas need võimalikult kiiresti üle. Areneva keele puhul, mida sai kasutada asjade täpsemaks kirjeldamiseks, oli probleem just selle arenemises. Mida rohkem täiendavat materjali agendid nagu Irene Raamatukokku tõid, seda enam Keel muutus. Ta mõtles pahuralt, kas ta äsjane võit lisab samuti uue sõna ehk kaks või ainult muudab mõnda vana. Võib-olla aitab see piiritleda musta värvi teatud varjundit.
Siiski. Sellel olid oma head küljed. Nagu võime käsutada maailma enda ümber. Aga siis, kui ta
