pole minu valdkond. Ma pole kindel, miks mind … miks meid sinna määrati. Kui see pole just midagi sinu erialalt?”
Kai raputas pead. „Euroopa värgiga ma eriti kursis ei ole. Ma ei tea isegi, milline paralleel see on. Arvad sa, et see on midagi sellele maailmale ainuomast?”
See oli mõistlik küsimus. Oli kolm levinud põhjust, miks raamatukoguhoidjaid paralleelmaailmadesse konkreetse raamatu järele saadeti: raamat oli oluline kellelegi vanemraamatukoguhoidjatest, raamat pidi mõjutama Keelt või raamat oli selles maailmas eriline ja unikaalne. Viimasel juhul tugevdas raamatu olemasolu Raamatukogus sidemeid Raamatukogu ja raamatu päritolumaailma vahel. (Irene polnud kindel, millisesse neist kolmest kategooriast kuulus tema viimasena hangitud köide, kuid ta oletas, et selleks oli mõju Keelele. Ta otsustas, et peaks kunagi püüdma selle kindlaks teha.)
Kui see Grimmide käsikiri oli midagi niisugust, mis esines paljudes eri paralleelides, siis poleks Coppelia andnud korraldust, et keegi peab selle ära tooma. Selleks ajaks, kui raamatukoguhoidjad olid saanud vanemraamatukoguhoidjateks, olid nad huvitatud veel ainult rariteetidest. Tavaline raamat, mida oli paljudes maailmades, oleks sattunud lihtsalt kellegi ostunimekirja, tõenäoliselt koos Nick Carteri kogutud teoste, kohtunik Dee kogutud juhtumite ning paavstkuningas Johannese (õigete ja valede) kogutud elulugudega. Küsimus, miks mõned raamatud olid ainukordsed ja eksisteerisid ainult konkreetsetes maailmades, oli üks suurtest mõistatustest ja Irene lootis sellele kunagi vastuse leida. Ehk siis, kui ta ise on juba vanemraamatukoguhoidja. Kümnete aastate pärast. Või lausa sajandite.
Igal juhul polnud mingit mõtet seal seista ja oletada. Irene püüdis sõnastada oma vastuse nii, et see tunduks asjalik, mitte ei paneks Kai suud kinni kohe nende tutvuse esimese kümne minuti jooksul.
„Tõenäoliselt on kõige parem küsida seda residendilt, kui me paralleelis ettenähtud punkti jõuame. Kui Coppelia pole öelnud seda sulle ega mulle …”
Kai kehitas õlgu. „Kui ma siit vaid välja pääsen, siis mina ei kurda.”
„Kui kaua sa oled siin olnud?” küsis Irene uudishimulikult.
„Viis aastat.” Hääletoon oli silutud hoolikalt viisakaks, just nagu mere lihvitud kivid. „Ma tean, et uusi inimesi on kombeks siin hoida, kuni nad on põhilised asjad selgeks õppinud ning võib olla kindel, et me plehku ei pane, aga need on olnud viis üsna nätsket aastat.”
„Kahju küll,” ütles Irene tuhmilt, ise Coppelia meilile kiiret vastust trükkides.
„Kahju?”
„Jah. Ma sündisin selle töö jaoks. Mu mõlemad vanemad on raamatukoguhoidjad. Tõenäoliselt tegi see asjad lihtsamaks. Ma teadsin alati, mis mind ootab.” Ega see polnudki vale – see oli hoopis teinud asjad lihtsamaks. Ta oli alati teadnud, milleks teda kasvatatakse. Aastad raamatukogus vaheldusid aastatega paralleelides, need kulusid üksteise järel, täidetuna õpingutest, praktikatest, pingutustest ja pikkadest vaikivatest raamaturidadest.
„Oh.”
„Ma ei arva, et ootamine oleks olnud … lõbus.”
„Lõbus.” Kai turtsatas. „Ei. Mitte lõbus. See oli omast kohast huvitav, aga mitte lõbus.”
„Kas Coppelia meeldis sulle?” Ta saatis meili ära ja logis end korrakohaselt välja.
„Ma õppisin tema käe all ainult mõned viimased kuud.”
„Ta on üks enam …” Irene jäi vait, kaaludes, milliste sõnade kasutamine ei tooks talle hiljem mujal uuesti öelduna pahandusi. Talle isiklikult Coppelia meeldis, kuid väljendid nagu salakaval, tõhusalt põhimõttevaba ja jäise südamega poleks ehk igasse vestlusse hästi sobinud.
„Oh, ta meeldis mulle,” ütles Kai kiiresti ja tema hääletooni soojusest üllatunud Irene pöördus tema poole vaatama. „Ta on tugev naine. Väga organiseeritud. Võimukas isiksus. Mu emale ta meeldiks – oleks meeldinud. Kui. Eks ole. Siia ei võeta kunagi tööle inimesi, kelle lähisugulased on veel elus, tõsi?”
„Jah,” nõustus Irene. „See on reeglites kirjas. See oleks nende suhtes ebaõiglane.”
„Ja, hmm …” Kai vaatas teda oma pikkade ripsmete alt. „Aga need kuulujutud, et vahel hoolitsetakse selle eest, et ei oleks elusaid lähisugulasi? Või üldse elusaid sugulasi?”
Irene neelatas. Ta kummardus arvutit välja lülitama, lootes nii oma närvilist liigutust varjata. „Alati on igasuguseid kuulujutte.”
„On need tõesed?”
Vahel ma arvan, et on. Ta polnud naiivne. Ta teadis, et vahel ei pidanud Raamatukogu oma reeglitest kinni. „See ei aitaks meid kumbagi, kui ma ütleksin sulle, et on küll,” sõnas ta otsustavalt.
„Oh.” Kai nõjatus jälle oma tooli seljatoele.
„Sa oled olnud siin viis aastat. Mida sa arvasid mind ütlevat?”
„Ma nagu ootasin, et sa räägid mulle seda ametlikku juttu.” Nüüd vaatas Kai Irene’i suurema huviga. Ta silmad läikisid hämaras valguses. „Ma ei arvanud, et sa vihjad, nagu võiks see tõsi olla.”
„Ei vihjanud,” ütles ta kiiresti. Pistis siis paberi tagasi ümbrikku ja libistas selle oma kleiditaskusse. „Minu esimene õpetus sulle sinu uue nõuandjana, Kai. Raamatukogu toimib vandenõuteooriate najal. Ära tunnista midagi, eita kõike, siis tee kindlaks, mis tegelikult toimub, ja avalda selle kohta artikkel. Keegi ei saa sind selles takistada.”
Kai kallutas pead. „Oh, artiklist võib alati vabaneda.”
„Artiklist vabaneda?” Irene naeris. „Kai, see siin on Raamatukogu. Me ei viska siin kunagi midagi ära. Mitte kunagi.”
Kai kehitas õlgu, ilmselt loobudes edasisest uurimisest. „Hea küll. Kui sa ei taha sellest tõsiselt rääkida, siis ma rohkem ei torgi. Kas hakkame minema?”
„Kindlasti,” ütles Irene püsti tõustes. „Palun järgne mulle. Me võime ka tee peal vestelda.”
Kulus pool tundi, kuni Kai jälle rääkima hakkas – kui mitte arvestada pealiskaudseid, nõustumist või mittenõustumist väljendavaid mühatusi. Irene’i juhatusel laskusid nad tumedast tammepuust ja mustast rauast keerdtreppi mööda tükk maad allapoole; trepp oli nii kitsas, et kõrvuti nad käima ei mahtunud ja Kai järgnes mõni samm tagapool. Paksus seinas olevatest kitsastest aknapiludest paistis katustemeri. Klassikaliste tellisehitiste ja pseudoidamaiste kuplite vahel paistsid üksikud teleriantennid. Lõpuks ütles Kai: „Kas ma võin midagi küsida?”
„Muidugi.” Irene jõudis trepi alumise otsani ja astus kõrvale, et Kai saaks lähemale tulla. Nende ees laias koridoris oli mõlemal pool palju uksi, mõned neist paremini poleeritud ja puhastatud kui teised. Messingplaadid läikisid laternavalguses.
„Kui me läheme ühenduspunkti jalgsi, kas see ei võta siis päris palju aega?”
„Õige tähelepanek,” ütles Irene. „See on B-395, mäletad?”
„Muidugi,” vastas Kai ja vaatas Irene’ile ülevalt alla. Kuna ta oli mitu tolli pikem, siis andis see üleolekuks hea eelise.
„Hästi.” Irene hakkas mööda koridori edasi minema. „Enne sinu tulekut vaatasin ma kaarti ning lähim tee B-tiiba on siitkaudu edasi ja siis kaks korrust ülespoole. Kui me sinna jõuame, siis võime terminalist uurida,
