pilusse kukkuda ja kergitas kulmu. „Jah, ja ühtlasi lasta end kutsuda asjatundmatuks narriks, kes ei oska korraldusi lugeda, rääkimata nende täitmisest. Kui mulle on antud kõik vajalik ja ma siiski jooksen tema juurde tagasi uusi üksikasju küsima, siis osutun ma kellekski, kes päris kindlasti ei vääri mingisugust ülesannet.”
Kai ohkas. „Oh, nojah.”
„Kas sa arvasid, et ma polnud sellist etteheidet enne kuulnud?”
„Ma tean, et mina olen. Ma lootsin, et sina ehk ei ole.”
„Jah.” Irene naeratas talle põgusalt, enne kui jälle kõndima hakkas. „Aga hea katse. Niisiis, 395.” Koridor pööras ja nad astusid ruumi, kus läikival keraamilisel laual seisid kaks terminali. Ühte kasutas noor mees, kes ei vaevunud pilkugi tõstma, vaid oli keskendunud ekraani uurimisele. Ta pruun ülikond oli armetu ning küünarnukkide ja põlvede kohalt kulunud, pitsilised kätised ümbritsesid luiseid randmeid. Tõenäoliselt oli see sobiv riietus paralleelis, kust ta oli äsja tulnud või kuhu oli minemas. Ja ikkagi oli see parem kui Irene’i kulunud hall kleit.
„Näed,” ütles Irene ja istus teise terminali taha. „Oota üks hetk ja ma otsin parima tee selle ülesande täitmiseks vajalikku üleminekupunkti.” Ja korjan selle maailma kohta nii palju teadmisi kui võimalik, lisas ta endamisi. Kai saabumine oli ta segadusse ajanud ja nii oli tal jäänud tegemata tavapärane ülesande täitmisele eelnev uurimistöö. Ja isegi kui residendist raamatukoguhoidja neile olukorra ära seletab, oleks olnud kasulik saada juba enne mingi ettekujutus kohast, kuhu nad lähevad.
Kai vaatas ringi, rõhutades sellega täiendavate toolide puudumist, laskus siis, selg vastu seina, rististmesse, näol pühaklik kannatlikkus.
Irene logis kiiresti sisse ja võttis kaardi ette. B-395 üleminek oli poole tunni tee kaugusel. See ületas lootusi. Polnud siis ime, et Coppelia oli saatnud Kai tema juurde, mitte ei kutsunud teda endaga kohtuma. Nagu tavaliselt, võttis ta sulepea ja märkmiku ning märkis üles suunised, enne kui paralleeli kohta täiendavat teavet otsis.
Ilmselt peegeldus ta reaktsioon ka näol, sest Kai ajas selja sirgu ning vaatas teda kulmu kortsutades. „Mis seal …”
Irene osutas kiiresti teisele noormehele, sisistas ja surus sõrme huultele nii selge märguandena kui oskas.
Kai põrnitses teda, lõdvestus siis jälle ja vaatas mujale.
Irene tegi kähku mõned märkmed, voltis paberi kokku ja logis end arvutist välja. Noogutas ebamääraselt noormehele, tõusis püsti ja kõndis ukse juurde. „Lähme, Kai,” ütles ta reipalt.
Kai ajas end elegantselt jalule ja lonkis, käed taskus, talle järele.
Kui nad olid koridori mööda edasi läinud ja kuuldeulatusest väljas, ütles Irene: „Ma palun vabandust selle eest.”
„Oh, ära muretse,” vastas Kai. Ta kehitas eemalolevalt ühte õlga, näides huvituvat pöögipuust paneelidest ja lae kipsmustritest. Ta hääletoon oli jäine. „Sul oli õigus, ma poleks pidanud häälitsema ja teiste üliõpilaste tööd segama. Ma palun vabandust, et ma Raamatukogu reeglite vastu eksisin …”
„Kuule,” ütles Irene, enne kui teine oleks veel sarkastilisemaks muutunud, „ära mõista mind valesti. Ma ei vabanda reeglitest kinnipidamise pärast.”
„Oh?”
„Ei. Ma palusin vabandust seepärast, et ma nii järsult käskisin sul vait olla, aga ma ei saanud rääkida salastatud teabest, kui ruumis oli veel keegi.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
