pääses külma käest
I peatükk
KONTROLLPUNKT
Ameeriklane ulatas Leamasile uue kruusitäie kohvi ja ütles:
„Minge parem tagasi ja heitke magama. Me helistame teile, kui ta nähtavale ilmub.”
Leamas ei vastanud midagi, ainult vahtis kontrollpunkti aknast tühja tänavat.
„Te ei saa lõputult oodata, härra. Võib-olla ta tuleb hoopis teine kord. Ma võin lasta polizei’l meie Agentuuriga kontakti võtta: kahekümne minutiga olete siin tagasi.”
„Ei,” ütles Leamas, „väljas on juba peaaegu pime.”
„Aga te ei saa lõputult oodata. Kokkulepitud ajast on üheksa tundi üle.”
„Kui tahate minna, siis minge. Teist on palju abi olnud,” lisas Leamas. „Ma teatan Kramerile, et teist on kõvasti abi olnud.”
„Aga kui kaua teie ootate?”
„Nii kaua, kuni ta tuleb.” Leamas läks vaatlusakna juurde ja jäi kahe liikumatu politseiniku vahele seisma. Mõlema binoklid olid idapoolsele kontrollpunktile fokuseeritud.
„Ta ootab pimedat,” pomises Leamas. „Kindla peale ootab.”
„Hommikul kinnitasite, et ta tuleb koos töölistega üle.”
Leamasil kargas hing täis.
„Agendid ei ole lennukid. Nad ei käi sõiduplaani järgi. Ta on paljastatud, ta on jooksus, ta on hirmul. Mundt ajab teda taga, nüüdsama, praegusel silmapilgul. Tal on ainult üks võimalus. Las valib ise ületuleku aja.”
Noorem mees kõhkles, tahtis ära minna, aga ei leidnud õiget momenti.
Putkas helises kell. Mehed jäid ootama, kõrvad korrapealt kikkis. Politseinik ütles saksa keeles:
„Must Opel Rekord, Liitvabariigi number.”
„Ta ei näe selles videvikus nii kaugele, oletab ainult,” sosistas ameeriklane ja lisas samas: „Kuidas Mundt teada sai?”
„Olge tasa,” ütles Leamas akna alt. Üks politseinik lahkus putkast ja läks aeglase sammuga liivakottide taha. Need olid laotud madalaks valliks viis-kuuskümmend sentimeetrit siinpool valget demarkatsioonijoont, mis ristas nagu tenniseväljaku tagaliin sõiduteed. Teine politseinik ootas, kuni kaaslane oli kükitanud liivakottidest kaitstud pikksilma taha, pani siis oma binokli lauale, võttis ukse kõrvalt varnast musta kiivri ning sättis selle hoolikalt pähe. Kõrgel kontrollposti kohal süttisid prožektorid, mis suunasid oma kiirevihud nagu rambivalguse sõiduteele.
Politseinik alustas kommenteerivat monoloogi. Leamas teadis seda peast.
„Auto peatub esimeses kontrollis. Ainult üks sõitja, naisterahvas. Eskorditakse vopo putka juurde dokumentide läbivaatamiseks.” Leamas ja ameeriklane ootasid vaikides.
„Mis ta räägib?” küsis ameeriklane. Leamas ei vastanud. Ta võttis laualt binokli ja jälgis liikumatul pilgul Ida-Saksa piirivalve tegevust.
„Dokumendid läbi vaadatud. Edasi teise kontrolli.”
„Härra Leamas, kas see on teie mees?” käis ameeriklane peale. „Ma peaksin Luure Keskagentuuri helistama.”
„Oodake.”
„Kus see auto nüüd on? Mis seal toimub?”
„Valuutakontroll, toll,” nähvas Leamas.
Leamas jälgis autot. Juhipoolse ukse juures seisid kaks vopot – rahvapolitseinikku –, üks kõneles, teine oli paar sammu kaugemal ning ootas. Kolmas tegi aeglase tiiru ümber auto, seisatas pagasiruumi ukse taga ja läks siis kiire sammuga juhi juurde. Ta tahtis võtit. Avanud pagasiruumi, heitis ta sinna pilgu, sulges ukse, viis võtme juhile tagasi ja läks seejärel mööda sõiduteed umbes kolmkümmend sammu selle idasakslasest tunnimehe juurde, kes seisis ihuüksinda kahe vaenuliku kontrollpunkti vahel sõiduteel, meenutades saabaste ning kottpükstega töntsakat siluetti. Kaks meest kõnelesid midagi omavahel ja tundusid prožektorite sõgestavas valguses kuidagi kohmetud.
Põgusa käeviipega kutsusid nad autot edasi sõitma. Auto jõudis sõidutee keskel seisva kahe tunnimehe juurde ja peatus uuesti. Mehed tegid uue tiiru ümber auto, seisatasid juhiakna all ja pärisid veel midagi. Otsekui vastu tahtmist lubasid nad viimaks autol edasi liikuda ja Läänesektori piiri ületada.
„See on see mees, keda te ootate, härra Leamas?” küsis ameeriklane.
„Jah, selle mehe auto.”
Jaki krae üles tõstnud, astus Leamas uksest oktoobrikuu kõleda tuule kätte. Alles nüüd tuli talle meelde eemal passiv rahvajõuk. Putka nelja seina vahel võis need hämmingus näod unustada. Inimesed vaheldusid, aga ilmed jäid samaks. Nad meenutasid liiklusõnnetuse ohvri ümber kogunenud abituid pealtvaatajaid, kes ei tea, mis õieti juhtus, ei tea, kas surnukeha teele jätta või kõrvale tõsta. Kaarlampide valgel kerkis taeva poole suitsu või tolmu, otsekui hõljunuks valgusvihu servade vahel surilina.
Leamas läks auto juurde ja küsis naiselt:
„Kus ta on?”
„Talle tuldi järele, aga ta sai põgenema. Jalgrattaga. Minust ei oldud nähtavasti teadlik.”
„Kuhu ta läks?”
„Meil oli Brandenburgi lähedal tuba, ühe õllesaali peal. Seal hoidis ta mõningaid asju, raha, pabereid. Arvatavasti peab ta sealt enne läbi minema. Siis tuleb üle.”
„Täna õhtul?”
„Lubas täna õhtul tulla. Teised on kõik kinni võetud – Paul, Viereck, Ländser, Salomon. Ei jõudnud kaugele.”
Leamas silmitses vaikides naist.
„Ländser ka?”
„Eile öösel.”
Leamasi kõrvale jäi seisma politseinik.
„Siit tuleb edasi sõita,” ütles ta. „Ületulek peab kogu aeg vaba olema.”
Leamas vaatas üle õla.
„Käi põrgu,” nähvas ta. Sakslane tõmbus trammi, aga naine ütles:
„Istuge sisse. Sõidame sinna nurga peale.”
Leamas istus naise kõrvale ja auto sõitis aeglaselt mööda teed esimese kõrvaltänavani.
„Ma ei teadnud, et teil on auto,” ütles Leamas.
„See on mu mehe oma,” vastas naine ükskõikse häälega. „Karl ei rääkinud teile arvatavasti, et ma olen abielus?” Leamas vaikis. „Mina ja mu mees, me oleme ühe optikaäri teenistuses. Meid lubatakse äriasjus Läänes käia. Karl andis teile ainult minu neiupõlvenime. Ta ei tahtnud, et mina teie asjaajamisest õige nimega… läbi käin.”
Leamas võttis taskust võtme.
„Kui te soovite kusagil peatuda,” ütles ta. Hääl kõlas ilmetult. „Meil on Albrecht-Dürer-Strassel üks korter, muuseumi kõrval. Number 28A. Sealt leiate kõik, mida vajate. Ma helistan, kui ta tuleb.”
„Ma jään teiega siia.”
„Mina ei jää siia. Sõitke sinna korterisse. Ma helistan. Siin pole mingit mõtet
