teie teate?”
„Muidugi tean.”
„Mis kuradi pärast ei või te siis mulle öelda?”
„Mis teha, kulla mees,” vastas Fawley ja Leamasil läks korraga silme ees mustaks. Samas käis tal peast läbi mõte, et Fawley tõenäoliselt blufib.
„Noh, öelge mulle siis vähemalt ühte asja. Kas ma pean siin Londonis, kurat võtaks, endale korteri otsima?”
Fawley sügas kõrvalesta.
„Ma ei usu, kulla mees, ei.”
„Ei? Tänu Jumalale sellegi eest.”
Nad parkisid Cambridge Cireuse lähedal minutilugeja ees ja läksid üheskoos vestibüüli.
„Arvatavasti ei ole teil luba? Nii et peame teile, kulla mees, ankeedi täitma.”
„Mis ajast meil siin load on? McCall tunneb mind nagu oma ema.”
„Uus korraldus. Circus kasvab, mis teha!”
Leamas ei öelnud midagi, noogutas McCallile ja läks ilma loata lifti.
Kontroll surus ta kätt pikalt ja tundega, nagu arst, kes luid kompab.
„Kindlasti olete kohutavalt väsinud,” ütles ta vabandavalt, „palun võtke istet.” Seesama tõre hääl, pedantne ja hinkuv.
Leamas istus tugitooli, mis seisis oliivrohelise elektrikamina ees. Simsil oli ümmargune veenõu.
„Kas teil kah külm on?” küsis Kontroll, kes hõõrus kamina ees kummargil olles käsi. Musta pintsaku all oli kulunud pruun kampsun. Leamasile meenus Kontrolli naine, Mandy-nimeline tobuke, kes uskus vist siiamaani, et ta mees on mingi asjapulk kivisöekomisjonis. Arvatavasti oli kampsun naise kootud.
„Häda on selles, et elektrikamin kuivatab õhku,” jätkas Kontroll. „Külmast saame võitu, aga hingamise teeb raskeks. Tervisele sama ohtlik.” Ta läks kirjutuslaua juurde ja vajutas ühele nupule. „Üritame saada tassi kohvi,” ütles ta. „Häda on selles, et Ginnie on puhkusel. Mulle anti uus tüdruk. Lugu on hull mis hull.”
Leamasile oli ta jäänud meelde pikema mehena, aga muidu oli kõik sama. Seesama semutsev distantsihoidmine, seesama papalik kõrkus, seesama tõmbetuulekartus, ja kogu aeg nende viisakusreeglite järgimine, mis ei tahtnud Leamasi elukogemustega kuidagi klappida. Seesama viril naeratus, seesama tehtud ujedus, seesama vabandav kinnipidamine käitumisnormidest, mida silmakirjaks üritati naeruvääristada. Seesama banaalsus.
Ta tõi kirjutuslaualt sigaretipaki ja pakkus Leamasile suitsu.
„Te leiate, et need on tunduvalt kallimad,” ütles ta ja Leamas noogutas kohusetundlikult. Torganud sigaretipaki tasku, võttis Kontroll istet. Järgnes vaikus, mille Leamas viimaks katkestas.
„Riemeck on surnud.”
„Jah, on küll,” kuulutas Kontroll, nagu oleks Leamas midagi meeldivat öelnud. „Väga halvasti läks. Äärmiselt… Kas mitte see naine ei olnud sissekukkumise taga – see Elvira?”
„Arvatavasti.” Leamas ei kavatsenud pärida, mida teadis Kontroll Elvirast.
„Ja Mundt lasi ta maha lasta,” lisas Kontroll.
„Jah.”
Kontroll tõusis püsti ja tegi tuhatoosi otsides toas tiiru. Ta leidiski ühe ja asetas selle ebalevalt kahe tugitooli vahele põrandale.
„Mis tunne teil oli? Ma mõtlen, kui Riemeck maha lasti? Te nägite seda pealt, nägite ju?”
Leamas kehitas õlgu.
„Kenakesti häiritud olin,” ütles ta.
Kontroll kallutas pea ühele küljele ja pilutas silmi.
„Kindlasti olite rohkem kui häiritud? Kindlasti olite endast täiesti väljas? See on igatpidi normaalne nähtus.”
„Loomulikult olin. Kes poleks olnud?”
„Kas Riemeck meeldis teile, ma mõtlen inimesena?”
„Arvatavasti küll,” vastas Leamas abitult. „Ma ei leia, et meil oleks erilist mõtet seda analüüsima hakata,” lisas ta.
„Kuidas te veetsite selle õhtu, need selle päeva viimased tunnid, kui Riemeck maha lasti?”
„Kuulge, mis see nüüd tähendab?” küsis Leamas ärritatult. „Kuhu pagan te tüürite?”
„Riemeck oli viimane,” arutles Kontroll, „viimane pikas tapetute reas. Kui mu mälu ei peta, siis algas see selle tüdrukuga, kes lasti Weddingis maha, kohe kino ees. Siis oli see Dresdeni mees ja need Jena arreteerimised. Nagu kümme väikest neegrit. Edasi Paul, Viereck ja Ländser – kõik surnud. Ja viimaks Riemeck.”
Ta naeratas hukkamõistvalt. „Natuke nagu liiga ränka kaoprotsenti on maksta tulnud. Kas teil ei hakka mõõt täis saama?”
„Mis mõttes täis saama?”
„Selles mõttes, et kas teie ei ole väsinud. Tühjaks pigistatud.” Järgnes pikk vaikus.
„Seda peate teie otsustama,” ühmas Leamas viimaks.
„Meie peame elama ilma kaastundeta – seda meilt nõutakse. Loomulikult ei ole see võimalik. Me mängime kogu oma karmuse üksteise peal välja, aga meie ei ole tegelikult niisugused, ma tahan öelda… inimene ei saa kogu aeg väljas külma käes olla, ta peab külma käest ära pääsema… saate aru, mis ma mõtlen?”
Leamas sai. Ta nägi pikka maanteed Rotterdami lähistel, pikka sirget maanteed liivaluidete kõrval ja aeglaselt liikuvat põgenike voori teel, ta nägi väikest lennukit taevarannal ja inimrongi, mis jäi korraga seisma ja vaatas tagasi, ja luidete poolt lähenes madallennul lennuk ja ta nägi kaost, mõttetut põrgut, kui pommid maanteele langesid.
„Ma ei suuda sedaviisi arutada, Kontroll,” ütles Leamas viimaks. „Mis ettepaneku te mulle teete?”
„Minu ettepanek on, et te jääksite veel mõneks ajaks külma kätte.” Leamas ei lausunud musta ega valget ja Kontroll jätkas: „Meie töö eetika, nagu mina aru saan, põhineb ühesel eeldusel. See tähendab: meie ei muutu kunagi agressoriks, ründajaks. Kas see on teie arust aus?”
Leamas noogutas. Ta leppinuks kõigega, mis vältinuks sääraseid targutusi.
„Niisiis me teeme ebameeldivaid asju, aga teeme neid kaitses olles. Minu arust on see igal juhul aus. Teeme ebameeldivaid asju, et tavalised inimesed siin meil ja kogu maailmas võiksid ohtu kartmata öösel voodis magada. Kas see on liiga romantiline? Loomulikult teeme meiegi vahetevahel suuri nurjatusi.” Ta irvitas nagu koolipoiss. „Ja kui me moraalset külge vaagime, kipume ikka võrdlema võrdlematut. Lõppude lõpuks ei saa panna võrdusmärki ühe poole ideaalide ja teise poole meetodite vahele. Või mis teie arvate?”
Leamas tundis pinda jalge alt kadumas. Ta oli varemgi kuulnud ilaajamist enne pussitorget, aga praegune targutamine ületas tavalise piirid.
„Ma tahan öelda, et võrrelda tuleb ikka ja ainult meetodit meetodiga, ideaali
