Kontroll.
Püha taevas, mõtles Leamas, kelle kuramuse juures ma lõpuks töötan? Ta on nagu külapastor. Kuhu ta tüürib?
„Ja just sellepärast,” jätkas Kontroll, „leian ma, et meil tuleb tõsimeeli katsuda Mundtist lahti saada… Ausalt,” ütles ta pead pöörates ja ärritatud pilguga ust puurides, „kuhu see neetud kohv on jäänud.” Kontroll läks ukse juurde, tõmbas selle lahti ja vahetas mõned fraasid eesruumi nähtamatu tüdrukuga. Kui ta kamina juurde tagasi jõudis, ütles ta: „Ma olen ausalt sellel seisukohal, et meil tuleks temast lahti saada, kui see on mingil moel teostatav.”
„Aga milleks? Meil ei ole Ida-Saksamaale kedagi jäänud, sõna otseses mõttes mitte kedagi. Ise te ju ütlesite: Riemeck oli viimane. Meil ei ole seal kedagi kaitsta.”
Kontroll istus tugitooli ja silmitses mõnda aega oma käsi.
„Asi ei ole hoopiski nii,” ütles ta viimaks. „Aga ma arvan, et mul ei ole vist vajadust teid üksikasjadega vaevata.”
Leamas kehitas õlgu.
„Öelge mulle,” jätkas Kontroll, „kas te olete spiooniametist tüdinud? Andke mulle andeks, kui ma küsimust kordan. Ma tahan öelda, et see on nähtus, millest meie siin väga hästi aru saame. Nagu lennukikonstruktorid… metalli väsimusest – see peaks olema nende termin. Palun öelge, kui te olete.”
Leamasile meenus hommikune lennukisõit koju ja ta pidas paremaks lisaselgitusi oodata.
„Sest kui te olete,” jätkas Kontroll, „tuleb meil leida mõni teine viis Mundti likvideerimiseks. Tegelikult on see, mida ma plaanin, mõnes mõttes pisut ebatavaline.”
Tüdruk tuli kohviga. Ta pani kandiku lauale ja valas mõlemad tassid täis. Kontroll ootas sõnatus vaikuses tüdruku lahkumist toast.
„On ikka tobu küll,” ütles Kontroll rohkem iseendale, „Hämmastav, kuidas ei suudeta enam korralikku sekretäri leida. Et Ginnie pidi just nüüd, praegu puhkusele minema!” Ta liigutas tükk aega trööstitult kohvi.
Meil on tõepoolest vaja Mundti diskrediteerida. Öelge, kuidas teil asjalood viski ja muu säärase kraamiga on? Joote kõvasti?”
Leamas oli arvanud, et ta tunneb Kontrolli küllalt hästi.
„Eks ma natuke ikka joo. Võib-olla rohkemgi kui läbilõike inglane.”
Kontroll noogutas mõistvalt.
„Mis te Mundtist teate?”
„Et tal silm ei pilgu, kui on vaja kedagi ära koristada. Et ta oli möödunud või ülemöödunud aastal siin Londonis Ida-Saksamaa teraseesinduses. Meil oli tõepoolest tollal siin üks nõuandja, Maston nimi.”
„Täpselt nii.”
„Mundt kasutas ühte agenti, kellegi välisministeeriumi ametniku naist. Ja tappis naise ära.”
„Ta üritas ka George Smileyt tappa. Ja loomulikult laskis ta ka selle naise mehe maha. Ta on äärmiselt vastik inimene. Endine Hitlerjunge ja kogu tolleaegne muu värk. Mitte mingil juhul kommunist, keda saaks intellektuaaliks pidada. Külma sõja praktik.”
„Nagu meiegi,” tähendas Leamas möödaminnes. Kontroll ei muianud.
„George Smiley tundis seda asja hästi. Ta ei tööta enam meil, aga ma soovitaksin teil ta üles otsida. Tema huvialaks pidi nüüd olema seitsmeteistkümnenda sajandi Saksamaa. Ta elab Chelseas, Sloane Square’i taga. Bywater Street. Tunnete seda kanti?”
„Jah.”
„Ja ka Guillam tegeles selle asjaga. Ta on praegu Satelliitides Neli, esimesel korrusel. Meil on pärast teie lahkumist siin suuri muudatusi tehtud.”
„Paistab jah.”
„Kulutage päev või ka kaks nende peale. Nad on minu plaaniga kursis. Nädalavahetuse aga, kui teil tahtmist on, võiksite minu pool veeta. Mu naine,” lisas ta rutakalt, „on kahjuks kinni – tema ema vajab hoolitsemist. Nii et oleksime kahekesi, teie ja mina.”
„Suur tänu. Hea meelega tulen.”
„Siis saaksime neid asju rahulikult ja mugavasti arutada. Väga kena teist. Ma usun, et see toob teile priske penni sisse. Kõik, mis neilt saate, võite endale jätta.”
„Suur tänu.”
„See tähendab loomulikult, kui te olete oma otsuses kindel… Ärge unustage metalli väsimust ja muid asju.”
„Kui küsimuses on Mundti kõrvaldamine, löön ma kaasa.”
„Olete ausalt seda meelt?” sondeeris Kontroll viisakalt pinda. Siis aga, mõtliku pilguga Leamasit tunnistanud, tähendas ta:
„Jah, ma usun ausalt, et te olete. Ainult ärge tundke, et te peate nii vastama. Ma tahan öelda, et meie maailmas toimub langemine vihkamise ja armastuse tasandilt väga kiiresti – need mõisted muutuvad meie jaoks niisama olematuks nagu mõned helid koera kõrva jaoks. Lõpuks jääb ainult mingi tülgastustunne ja soov teist inimest enam mitte kunagi kannatama panna. Andke mulle andeks, aga eks tundnud teiegi just seda, kui Karl Riemeck maha lasti? Ei vihkamist Mundti vastu ega armastust Karli vastu, küll aga iiveldamaajavat krampi kõhus, tuima valu, nagu oleks virutatud vastu surnud jalga… Ma kuulsin, et te olite öö otsa linnas ringi jalutanud, Berliini tänavatel lonkinud. Kas vastab tõele?”
„Tõele vastab, et ma käisin jalutamas.”
„Hommikuni välja?”
„Jah.”
„Kuidas Elviraga oli?”
„Jumal ise teab… Sellele Mundtile tõmbaks küll hea meelega köie kaela,” ütles Leamas.
„Hästi… hästi. Muide, kui te peaksite vahepeal mõne vana sõbraga kokku saama, siis minu arust oleks küll targem seda asja mitte puudutada. Teie asemel,” lisas Kontroll viivu pärast, „oleksin ma nende juuresolekul tõre ja solvunud. Las arvavad, et me kohtleme teid ebaõiglaselt. Kui teil on kavatsus jätkata, siis miks mitte kohe alustada, õigus ju?”
III peatükk
ALLAKÄIK
Asjaolu, et Leamas kõrvale lükati, ei üllatanud eriti kedagi. Seletust oli kerge anda: Berliinis oli juba aastaid olnud nii palju altminekuid, et keegi pidi pea pakule panema. Pealegi oli Leamas liiga vana täitma operatiivülesandeid, kus reageeringud peavad tihtipeale olema niisama kiired nagu elukutselisel tennisemängijal. Leamas oli sõja ajal head tööd teinud, kõik teadsid seda. Norrast ja Hollandist oli ta eluga tagasi tulnud, paljudele mõningase üllatusena, nii et lõpuks ei osatud temaga muud peale hakata kui torgati raha rinda ja lasti rahus minna. Hiljem tuli nendelsamadel meestel ta loomulikult tagasi võtta. Aga see rikkus ta pensioni ära ja veel nii lollisti, kui üldse sai. Raamatupidamisest tuli see kogemata välja. Elsie, kes raamatupidamises töötas, ütles sööklas, et vaene Alec Leamas hakkab ainult nelisada naela aastas saama – ela sellega või sure maha, ja kõik teenistuskäigu katkestamise pärast. Elsie meelest oleks selle seaduse pidanud juba ammu ümber tegema, sest kõrvaltvaatajalegi on päevselge, et härra Leamas on täispensioni välja teeninud. Aga rahandusministeerium istub neil kogu aeg kukil, ei ole enam nii, nagu vanasti oli, ja raamatupidamine ei saa mitte midagi
