ta tunneb seal ühte vopot, korteriperemehe poega. Tutvusest võib kasu olla. Sel põhjusel ta siinse marsruudi valis.”
„Ja ta rääkis ka seda teile?”
„Ta usaldab mind. Ta rääkis mulle kõik.”
„Püha taevas!”
Leamas andis naisele võtme ja lonkis ise kontrollpunkti putkasse tagasi – külma käest ära. Kui ta uksest sisse astus, sosistasid politseinikud midagi omavahel; suurem pööras demonstratiivselt selja.
„Palun vabandage,” ütles Leamas. „Palun vabandust, ebaviisakate sõnade pärast.” Ta tegi kulunud portfelli lahti, ja käega paberite vahel kobanud, leidis otsitava – pooliku viskipudeli. Noogutusega võttis vanem mees pudeli vastu, valas igasse kruusi tubli sortsu viskit ja peale musta kohvi.
„Kuhu ameeriklane läks?” küsis Leamas.
„Kes?”
„See Luure Keskagentuuri poiss. Kes minuga siin enne oli.”
„Tudule,” vastas vanem politseinik ja kõik naersid.
Leamas pani kruusi lauale ja ütles:
„Mis tingimustel on teil lubatud avada tulekatet mehele, kes üle tuleb? Mehele, keda taga aetakse?
„Me tohime anda katteks tuld ainult sel juhul, kui vopod tulistavad meie sektorisse.”
„See tähendab, teie ei saa enne tulistada, kui mees on üle piiri?”
„Meil ei ole lubatud anda tulekatet, härra…” ütles vanem politseinik.
„Thomas,” vastas Leamas. „Thomas on mu nimi.” Nad surusid kätt ja mõlemad politseinikud ütlesid kätt surudes oma nime.
„Meil ei ole lubatud anda tulekatet. See on tõsi mis tõsi. Meid hoiatati, et kui siin tulistama hakkame, võib sõjaks minna.”
„See on jama jutt,” ütles noorem politseinik, viskist uljust juurde saanud. „Kui liitlased ei oleks sõrgu vastu ajanud, poleks seda müüri siin enam olemas.”
„Ega meiepoolset Berliini,” pomises vanem mees.
„Mul tuleb täna öösel üks mees üle,” ütles Leamas korraga.
„Siit? Meie punktist?”
„Ta on palju väärt. Me peame ta kätte saama. Mundti mehed otsivad juba teda.”
„Neid kohti leiab veel, kust saab üle ronida,” ütles noorem politseinik.
„Ta ei ole ronija tüüp. Ta blufib kontrollist läbi. Tal on paberid, kui need paberid ikka veel kehtivad. Ta tuleb jalgrattaga.”
Kontrollpunktis põles üksainuke rohelise kupliga laualamp, aga ruum oli prožektorite kumast valge, täis tehislikku kuupaistet. Pimedus oli saabunud ja koos pimedusega ka vaikus. Nad kõnelesid, nagu kardaksid pealtkuulamist. Leamas läks akna juurde ning jäi ootama, nägi enda ees sõiduteejuppi ja kahele poole kaugenevat müüri, räbuplokkidest ja okastraadist räpast võikust, mida valgustasid kollase valgusega odavad laternad ja mis meenutas koonduslaagri dekoratsiooni. Nii idas kui läänes laius müüri ees Berliini taastamata vöönd, kahedimensioonseks kahanenud varemete poolmaailm, sõjakangrute tallermaa.
Neetud naine, mõtles Leamas, ja see tobe Karl, kes oli naise pärast valetanud. Sellega valetanud, et ei rääkinud kogu tõtt, nagu valetavad agendid kõikjal maailmas. Sa õpeta neid petma, oma jälgi peitma, ja nad petavad sind täpselt samuti. Karl oli seda naist talle ainult üks kord näidanud, möödunud aastal pärast õhtusööki Schürzenstrassel. Nad olid Karli käest väärtuslikku infot saanud ja Kontroll oli tahtnud temaga kohtuda. Kontroll ilmus alati platsi, kui asi hästi susises. Nad olid kolmekesi õhtust söönud – Leamas, Kontroll ja Karl. Karlile meeldisid säärased asjad. Karl saabus, klinitud ja klanitud nagu pühapäevakooli minev poiss, võttis mütsi aupaklikult peast ja tõmbas pikalt kraapsu. Kontroll raputas viis minutit Karli kätt ja muudkui korrutas: „Ma tahan, et te mõistaksite, Karl, kui rahul me teiega oleme, tänulikud ja rahul.”
Leamas oli kõrvalt vaadanud ja endamisi mõelnud: See läheb meil järgmine aasta mitu ilusat lisasajalist maksma. Kui õhtusöök sai viimaks söödud, surus Kontroll veel viis minutit mõlema mehe kätt, noogutas kogu aeg paljutähendavalt pead, andes mõista, et tal on minemisega kiire, sest ees ootavad uued eluga riskimised, ja ronis seejärel autosse, mida juhtis isiklik sohver. Karl oli naerma pahvatanud ja ka Leamas oli temaga koos naernud ja sedaviisi Kontrolli üle naeru pugistades olid nad kahekesi šampanja lõpetanud. Hiljem olid nad „Alter Fassi” läinud – ettepanek oli Karlilt tulnud – ja seal ootas neid Elvira, neljakümneaastane blondiin, tipp-topp vormis naisterahvas.
„See on minu kõige paremini hoitud saladus,” oli Karl öelnud ja Leamasil kiskus kõht krampi. Hiljem olid nad tülli läinud.
„Kui palju see naine teab? Kes ta on? Kus sa temaga tuttavaks said?” Karl tõmbus turri ja keeldus vastamast. Ja sealt see allakäik alguse sai. Leamas katsus rutiini muuta, kohtumispaiku ja paroolsõnu vahetada, aga Karlile need ettevaatusabinõud ei meeldinud. Ta teadis põhjust ja tõrkus.
„Kui sa teda ei usalda, on igatahes juba liiga hilja,” oli ta vastanud ja Leamas oli mõistaandmist kuulda võtnud ning jutu lõpetanud. Aga edaspidi oli ta palju ettevaatlikum, rääkis Karlile palju vähem, kasutas rohkem spionaažitehnika hookuspookusi. Ja seal see naine nüüd oli, isikliku autoga kohale saabunud, ning teadis kõike, kogu võrku, turvamaja, kõike. Ja Leamas andis endale tõotuse – ja mitte esimest korda elus – mitte kunagi mitte ühtegi agenti usaldada.
Ta läks telefoni juurde ja valis oma korteri numbri. Frau Martha vastas.
„Meil on Dürerstrassel külalised,” ütles Leamas, „üks mees ja üks naine.”
„Abielus?” küsis Martha.
„Sinnapoole,” vastas Leamas ja kuulis Martha hirmuäratavat naeru. Kui ta toru hargile pani, pöördus üks politseinik tema poole.
„Herr Thomas! Kiiresti!” Leamas astus vaatlusakna juurde.
„Üks mees, Herr Thomas,” sosistas noorem politseinik, „jalgrattaga.” Leamas võttis binokli.
Sealt tuli Karl, kogu oli isegi selle maa pealt äratuntav, ja lükkas käekõrval jalgratast, seljas vana Wehrmachti vihmakeep. Nii et läheb õnneks, mõtles Leamas, peab minema, ta on dokumentide kontrollist juba läbi, ainult veel valuutakontroll ja toll. Leamas jälgis Karli, kes pani jalgratta teetõkke vastu seisma ja lonkis ükskõikse sammuga tolliputkasse. Ära üle paku, manitses Leamas meest mõttes. Viimaks ilmus Karl uuesti nähtavale, viipas rõõmsalt tõkkepuu kõrval seisvale mehele ja punasening valgetriibuline poom hakkas aeglaselt kerkima. Ta pääses läbi, juba tulebki nende poole, tal läheb õnneks. Ainult vopo keset sõiduteed, siis valge joon ja ongi korras!
Samal hetkel paistis Karl kuulvat mingisugust häält, tajuvat ohtu. Ta vaatas üle õla tagasi, hakkas metsikult pedaale tallama ja tõmbas enda lenkstangi kohale kühmu. Oli veel ainult sillal seisev üksik tunnimees, kes oli pöördunud ja jälgis lähenevat Karli. Siis aga, täiesti ootamatult lahvatas prožektor ja silmipimestavalt hele kiirtevihk sai Karli kätte ning hoidis teda oma kiiskavas valguses nagu autolaternad jänest. Algas sireeni lainetav huilgamine ja kostis üksikuid haugutud käsklusi. Kaks politseinikku Leamasi ees laskusid ühele põlvele, vahtisid liivakottide
