siiski ülekohtune, sest ta valdas saksa keelt niisama hästi kui emakeelt ja ka hollandi keel oli tal kenasti suus; pealegi ei kannatanud ta ei kriketit ega kriketimängijaid. Aga jah, ülikooli diplomit ega teaduslikku kraadi tal ei olnud.
Leamasil tuli lepingu järgi veel mõned kuud teenida ja seepärast pandi ta nii kauaks pangandusse. Pangaosakond tegeles maksetega välismaale, agentide ning organisatsioonide finantseerimisega ja ei olnud seesama mis raamatupidamine. Suurem osa tööst oli siin lihtsamast lihtsam – iga algaja kontoriametnik oleks sellega toime tulnud –, aga samal ajal eriti kõrge saladusastmega, nii et pangandust peeti paari teise samalaadse osakonna kõrval selleks viimseks pagenduspaigaks, kuhu saadeti ohvitser, kelle kell oli kukkunud.
Leamas käis põhja.
Tavaliselt arvatakse, et inimese põhjaminek on pikaajaline protsess, aga Leamasi puhul see nõnda küll ei olnud. Kolleegide silma all muutus see mees, keda oli tahetud auga pensionile saata, vastikuks joodikuks ja inimvareks – ja kõik mõne kuu jooksul. Alkohoolikute juures, eriti kui nad on kained, lööb välja mingisugune nürimeelsus, otsekui sisemiste ühenduste katkemine, mida asjasse pühendamatu võib hajameelsuseks pidada. Leamasi allakäik selles mõttes oli ebaloomulikult kiire. Ta kaotas teiste usalduse, laenas näiteks sekretäride käest raha, tühiseid summasid, aga jättis needki tagasi maksmata, ta jäi tööletulekuga hiljaks ja lahkus mõnel ebamäärasel ettekäändel pahatihti varem. Algul kohtlesid kolleegid teda mõistapüüdvalt; võib-olla kohutas neid tema allakäik samal viisil, nagu kohutavad meid sandid, kerjused ja invaliidid, sest me kardame, et võime samasuguseks muutuda. Aga viimaks peletas tema hoolimatus, tema jõhker arutu tigedus teised eemale.
Inimestele oli üllatuseks, et Leamas oma kõrvalelükkamist siiski nii ükskõikselt võttis. Paistis, et mehe tahe oli ootamatult murdunud. Noored naissekretärid, kes tõrkusid uskumast, et Suurbritannia salaluures teenivad lihtsurelikud, märkasid kohkumusega, et Leamas on tõepoolest põhja käinud. Päev-päevalt jättis ta oma välimuse ikka rohkem ja rohkem hooletusse, pööras ikka vähem ja vähem tähelepanu ümbrusele, käis lõunat söömas nooremale personalile määratud sööklas ja kõik sosistasid, et ta joovat. Ta oli nagu üksik hunt, omamoodi traagiline kuju – tegude mees, kellelt on enneaegselt röövitud tegutsemisvõimalus, ujuja, keda ei lasta vette, näitleja, keda ei lubata lavale.
Mõned ütlesid, et ta oli lasknud ennast Berliinis haneks tõmmata ja seepärast oma võrgust ilma jäänud, aga täpselt ei teadnud keegi. Kõik olid ühel nõul, et teda on liiga karmilt koheldud, et kaadriosakond – mis sest, et neile on ligimesearmastus alati võõras olnud – pole ausalt käitunud. Kui ta koridoris mööda läks, näidati tema peale salaja, nagu näidatakse mineviku spordikuulsuste peale, ja öeldi: „See on Leamas. Ta lendas Berliinis orki. Kurb vaadata, kuidas mees on kõigele käega löönud.”
Ja siis ühel päeval ta kadus. Ei öelnud mitte kellelegi head aega, nähtavasti isegi mitte Kontrollile. Teatud mõttes ei üllatanud see kedagi. Kes salaluures töötab, ei see oota lahkumisbanketti ega kulduuri kinkimist, aga isegi seda arvestades tundus Leamasi äraminek järsk. Nii palju kui teati, lahkus ta enne kontrahti tegelikku lõppemist. Raamatupidamisosakonna Elsie käest saadi pisut lisainformatsiooni: Leamas oli võtnud kõik saadaoleva sularahas välja, mis tähendas ainult üht asja, oli Elsie kindel – mehel pole pangas pennigi. Talle määratud preemia pidi välja makstama alles kuu lõpul, Elsie ei saanud loomulikult öelda täpset summat, aga neljakohaline arv see igatahes ei olnud. Riikliku kindlustuse kaart oli edasi saadetud. Kaadrites on tema kodune aadress mõistagi olemas, lisas Elsie nina kirtsutades, aga kes on enne kaadritest midagi teada saanud?
Ja siis tuli veel see rahajutt. Nagu ikka ei teadnud keegi, kust jutt välja imbus, aga kõik rääkisid, et Leamasi ootamatu lahkumine olla otseselt seotud ebatäpsustega pangaosakonna väljamaksetes. Suurem summa (mitte kolme-, vaid neljakohaline arv, teadis sinkjate juustega daam, kes töötas kodukeskjaamas) oli ei tea kuhu kadunud, ja kuigi Leamas oli peaaegu kõik tagasi maksnud, oli siiski peetud vajalikuks iga kuu ta pensionist teatud protsent kinni pidada. Teised ütlesid, et nad ei usu, sest kui Alec oleks tahtnud vahelt teha, oleks ta leidnud palju ohutumaid viise – ükski mõistlik inimene ei hakka keskuse rahaga jamama. Mitte et Alec poleks selleks võimeline olnud, aga ta oleks igal juhul targemini toiminud. See-eest need, kes ei tihanud Leamasis näha sünnipärast kurjategijat, juhtisid tähelepanu tema suurele alkoholipruukimisele, uue elamise sisseseadmise kõrgetele kuludele, saatuslikule ebakõlale, mis valitseb kodumaal saadava kuupalga ja välismaal kõigi kulutuste hüvitamise vahel, eelkõige aga sellele kiusatusele, mis on eriti ränk siis, kui su käest käivad läbi suured summad kuuma raha ja sa tead samal ajal, et su päevad luureteenistuses on loetud. Kõik olid ühel nõul, et kui Alec on tõepoolest käe meepurki pistnud, on ta laul lõplikult lauldud – ümberkvalifitseerimise osakonna inimesed ei tunne ta vastu huvi ja kaadriosakond ei anna talle soovitust, või kui annabki, siis nii jäiselt külma, et selle nägemine võtab ka kõige entusiastlikuma leivaisa lõdisema. Riigi raha omastamine oli patt, mida kaadrid ei lase sul kunagi unustada ja mida nad ka ise ei unusta. Kui Alec tõepoolest Circust röövis, saadab kaadrite needus teda hauani ja ta ei saa kroonu poolt isegi mitte tasuta kirstu.
Loomulikult leidus üksikuid inimesi, kes tundsid mõnda aega pärast Alec Leamasi lahkumist huvi, mis on temast saanud. Aga endised sõbrad olid jõudnud talle selja pöörata. Ta oli hakanud igaühele närvidele käima, oli igal võimalikul ja võimatul juhtumil luureteenistusi ja selle administratsiooni rünnanud, eriti aga nende kallale kippunud, keda ta sõimas „kavaleristideks” ja kes ajasid tema jutu järgi oma asju, nagu oleks Cambridge Circus rügemendi ohvitseride kasiino. Ta ei jätnud kunagi juhust kasutamata ameeriklasi ja nende luureorganisatsiooni kiruda. Paistis, et ameeriklasi vihkas ta rohkem kui Abteilungit, sest seda mainis ta harva, kui üldse. Ta andis mõista, et just ameeriklaste pärast oli tal nii palju sissekukkumisi olnud. See kinnisidee lausa vaevas teda ja kui keegi katsus talle mõistust pähe panna, tõmbas ta karvad veel rohkem turri, nii et temaga läks raskeks ühes toas olemine ja need, kes olid teda varem tundnud ja temast vaikselt lugu pidanud, hakkasid teda lihtsalt vältima. Leamasi lahkumine tekitas üksnes kergeid pinnalaineid. Aga needki unustati peagi, sest tuul keeras ja ilm muutus.
Alec Leamasi korter oli väike ja räpane, pruuniks värvitud seintel mõned Clovelly fotod. Aknast paistis kolm laohoonet, nende hallid kivist tagaseinad, millele oli esteetilistel kaalutlustel kreosoodiga aknaraamid joonistatud. Ühe laohoone peal elas itaallaste perekond, kes öösel tülitsesid ja hommikul vaipu kloppisid. Leamasil oli vähe isiklikke asju, millega oma tube rõõmsamaks muuta. Ta ostis mõned odavad armatuurid, millega peitis laest alla rippuvad elektripirnid, ja kaks paari voodilinu nende kotiriidest palakate asemel, mis olid korteriperemehe poolt. Leamas leppis muude asjadega: lillemustriliste kardinatega, mida ei olnud isegi palistatud, kulunud pruunide vaipadega, raske tumeda puitmööbliga, mis tundus olevat pärit meremeeste ühiselamust. Kollane logisev geiser andis šillingi eest kuuma vett.
Ta vajas tööd. Tal ei olnud raha, mitte natukestki. Nähtavasti pidasid need rahakõrvaldamise jutud siiski paika. Ümberkvalifitseerimise osakond tegi paar pakkumist, aga Leamasile tundusid need vähehuvitavad ja tema jaoks täiesti sobimatud. Algul proovis ta kätt äri alal. Üks firma, kes valmistas tööstusele liime, reageeris positiivselt tema avaldusele tulla neile juhataja asetäitjaks töö organiseerimise ning personali küsimustes. Neid ei häirinud ei selle soovituskirja tagasihoidlik toon, mis ta oli Cambridge Circuselt saanud, ega vastava kvalifikatsiooni puudumine. Talle pakuti kuussada naela aastas. Ta käis nädalapäevad tööl, aga juba selle lühikese ajaga jõudsid ta riided ja juuksed roiskuva kalaõli haisust täiesti läbi imbuda ja see jälkus püsis ta ninasõõrmeis kui surmalehk. Ükskõik kui palju ta ennast pesi, kalaõlihaisust lahti ei saanud, nii et viimaks ei jäänud tal muud üle, kui lasi oma juuksed peaaegu nulliga maha ajada ja viskas kaks kõige paremat ülikonda minema. Teise nädala üritas Leamas eeslinna koduperenaistele entsüklopeediaid müüa, aga ta ei olnud mees, kes oleks koduperenaistele meeldinud, kellest nad oleksid aru saanud; nad ei tahtnud Leamasit, rääkimata tema entsüklopeediatest. Viis õhtut järjest tuli ta jalgu lohistades oma
