kiskuvat, teine tagasi tõmbavat. Kummalisel kombel püsis Karl jalgrattal ja liikus aina edasi, möödus koguni tunnimehest, kes teda tulistas ja tulistas. Siis vajus ta nagu kott kokku, veeres sõiduteele ja nad kuulsid selgesti seda metalset raksatust, mida tegi kukkuv jalgratas. Leamasil oli ainult üks palve ja lootus: et Karl oleks surnud.
II peatükk
CAMBRIDGE CIRCUS
Leamas jälgis pilguga Tempelhofi stardirada, mis tema selja taga sügavusse vajus.
Ta ei olnud mees, kes oleks armastanud mõtteid mõlgutada või elu filosoofiliselt lahata. Ta teadis, et talle on kriips peale tõmmatud, et selle tõsiasjaga tuleb tal nüüdsest peale elada, nagu elatakse oma elu vähiga või trellide taga. Ta teadis, et mitte mingite ettevalmistustega ei oleks ta saanud sillata olnud ja oleva vahelist kuristikku. Ta tahtis oma läbikukkumisse suhtuda sellesama küünilise põlguse ning üksiklase vaprusega, millega ta lootis ühel päeval oma surmale vastu minna. Ta oli suuremast osast kolleegidest koguni kauem vastu pidanud, aga nüüd oli lõpp käes. Koer elab niikaua, kuni tal hambad suus; just nimelt hambutuks oli Leamas piltlikult öeldes tehtud, ja tema hambad oli üksteise järel välja tõmmanud Mundt.
Kümne aasta eest oleks ta võinud ka teise tee valida – Londonis Cambridge Circusel asuvas suures nimetus valitsusele kuuluvas hoones oli välja pakkuda ka laua taga istumise töökohti ja Leamas oleks võinud mõne nendest endale võtta ja pidada seda pensionipõlveni või veel kauemgi. Aga ta oli teist teed läinud. Oodata, et Leamas loobuks välitööst ja hakkaks Whitehalli tendentslikele isemeelsustele sulepeast salalahendusi välja imema, olnuks sama mis tahta, et elujõus džoki saadaks totalisaatoriluugi taga oma päevad õhtule. Ta oli Berliini edasi jäänud, väga hästi teades, et Kaader oli ta toimikule pannud krihvi, mis nõudis iga aasta lõpul tema asja ülevaatamist. Kangekaelne, jonnakas, teiste õpetamist põlgav, oli ta omas meeles kindel, et midagi tuleb päevavalgele. Salaluures kehtib üksainus moraaliseadus – tulemus õigustab kõik. Isegi Whitehalli sofistid ripsutasid selle seadusega tiiba, ja Leamasil oli tulemusi. Kuni tuli Mundt.
Hämmastavalt kiiresti oli Leamas taibanud, et Mundt on lõpu algus.
Hans-Dieter Mundt, sündinud Leipzigis, nelikümmend kaks aastat vana. Leamas teadis tema ankeetandmeid peast ja oleks toimiku sisekaanele kleebitud foto järgi – ilmetu karm nägu, heleblondid juuksed – mehe iga kell ära tundnud, teadis üksikasjus seda võimuredelist ülesronimise lugu, mis tegi Mundtist Abteilungi teise mehe ja operatsioonide osakonna tegeliku ülema. Mundti vihkasid isegi tema käealused. Leamas teadis seda tunnistustest, mis oli saadud ülejooksikutelt, aga ka Riemecki käest, kes oli SSÜP Presiidiumi liikmena istunud koos Mundtiga julgeolekukomisjonides ja teda kartnud. Nagu hiljem selgus, põhjusega, sest Mundt oli Riemecki tapnud.
Kuni 1959. aastani oli Mundt Abteilungi üks silmapaistmatu funktsionäär, kes tegutses Londonis Ida-Saksamaa teraseesinduse kattevarjus. Ta oli oma naha päästmiseks mõrvanud kaks kaasagenti ja pagenud ülepeakaela Saksamaale tagasi, kust ei kostnud temast üle aasta kippu ega kõppu. Ootamatult oli ta Leipzigis Abteilungi peakorteris uuesti pinnale kerkinud, siis aga juba varustusosakonna ülemana, kelle kompetentsi kuulus agentide määramine ja varustamine valuuta ning vahenditega eriülesannete sooritamiseks. Sama aasta lõpul toimus Abteilungi piires suuremat sorti võimuvõitlus. Selle tulemusena vähenes drastiliselt nõukogude sideohvitseride arv ning mõju, mitmed veteranid said ideoloogilistel põhjustel sule sappa ja esile kerkis kolm uut meest: Fiedler vastuluureülemana, Jahn varustusülemana kui Mundti järglane ja Mundt – tema sülle potsatas kõige mahlakam ploom –, neljakümne ühe aastane Mundt Abteilungi esimehe asetäitjana operatsioonide alal. Uus luud alustas peagi tööd. Esimene agent, kelle Leamas kaotas, oli üks tüdruk. Ta oli väike lüli laiemas võrgus, teda kasutati kullerina. Ta lasti Lääne-Berliinis ühest kinost väljumisel tänaval maha. Politsei tapjaid ei leidnud ja Leamas oli alguses valmis uskuma, et vahejuhtumil ei olnud tüdruku tööga midagi pistmist. Kuu aega hiljem aga leiti Dresdenis raudtee äärest ühe jaamapakikandja moonutatud laip: mees oli Peter Guillami võrku kuulunud ja sealt vähe aega varem välja arvatud. Leamas teadis, et tegemist ei ole enam kokkusattumusega. Varsti pärast seda arreteeriti ühe teise Leamasi kontrolli alla kuuluva võrgu kaks liiget; mõlemad mõisteti surma. Ja nii see jätkus, halastamatult, vääramatult.
Ja nüüd olid nad ka Karli likvideerinud ja Leamas lahkus Berliinist, nagu ta oli siia tulnud – tal ei olnud ühtegi agenti, kes olnuks krossigi väärt. Mundt oli võitnud.
Leamas oli jässakas mees, kellel olid lühikesed terashallid juuksed ja ujuja kehaehitus. Ta oli väga tugev. Jõudu reetsid tema turi ja õlad, tema kael, tema tüüakad käed ning sõrmed.
Riiete juures hindas ta nende puhtpraktilisi omadusi, nagu muide enamiku muude asjade juures, ja isegi prillidel, mida ta aeg-ajalt kandis, olid terasraamid. Suurem osa ülikondi olid tehiskangast ja ühelgi ei olnud vesti. Ta eelistas neid ameerika tegumoega särke, mille kraenurkades on nööbid, ja pehmest nahast kummitallaga kingi.
Tal oli meeldiv lihaseline nägu, kitsaste huultega suu juures jonnakusekurd. Silmad olid pruunid ja väikesed. Mõni pidas teda iirlaseks. Leamasit oli raske paika panna. Kui ta mõnda Londoni klubisse sisse trügiks, saaks šveitser kahtlemata aru, et tegemist pole liikmega, samal ajal aga juhiti ta Berliini ööklubides tavaliselt ikka kõige parema laua äärde. Ta nägi välja mehena, kellest võib tüli tõusta, mehena, kes oskab oma raha lugeda, mehena, kes ei ole päris härrasmees.
Stjuardessile tundus ta igatahes huvitav. Ta oletas, et mees on Põhja-Inglismaalt pärit, kust ta arvatavasti oligi, ja rikas, kes ta ei olnud. Stjuardess pakkus talle viiskümmend aastat, mis läks täkke. Ta oletas, et mees on vanapoiss, mis oli ja ei olnud tõsi. Aastaid tagasi oli tal olnud naine, kellest ta oli lahutatud, ja kusagil olid isegi lapsed, nüüd juba teismelised, kes said oma alimentide raha kätte ühest Citys asuvast vähetuntud erapangast.
„Kui te veel ühte viskit soovite,” ütles stjuardess, „peate tellimisega kiirustama. Kahekümne minuti pärast maandume Londoni lennuväljal.”
„Aitab küll.” Mees ei vaadanud naise poole, ta silmitses aknast paistvaid hallikasrohelisi Kenti karjamaid.
Fawley oli tal lennujaamas vastas ja viis autoga linna.
„Kontroll turtsub selle Karli loo pärast kõvasti,” ütles Fawley silmanurgast Leamasit jälgides. Leamas noogutas.
„Kuidas see juhtus?” päris Fawley.
„Lasti lihtsalt maha. Mundt sai ta viimasel minutil kätte.”
„Nii et surnud on?”
„Tahaks loota, nüüd arvatavasti küll. Parim lahendus igatahes. Kõik oleks äärepealt õnneks läinud. Ta hakkas liiga kiirustama, nad ei olnud tegelikult veel milleski kindlad. Abteilung jõudis kontrollpunkti alles pärast seda, kui ta oli juba läbi lastud. Panid sireeni huilgama ja siis üks vopo laskis ta maha – vast kakskümmend sammu piirist. Kui maha prantsatas, siis tõmbles veel paar korda, hiljem oli täiesti liikumatu.”
„Ei vea mõnel mehel.”
„Ei vea,” ütles Leamas.
Leamas ei meeldinud Fawleyle, aga kui Leamas seda mõistis, ei teinud ta teise antipaatiast asja. Fawley oli mees, kes kuulus mitmesse klubisse ja kandis vastava klubi värvides lipsu, mängis sportlaslikku härrasmeest ja tegi paberitööga karjääri. Ta pelgas, et Leamas näeb teda läbi, ja Leamasi silmis oligi ta kehkats.
„Mis osakonnas praegu olete?” küsis Leamas.
„Kaadrites.”
„Istub küll?”
