ajal ei läinud Mima kodust kunagi õhtuks ära, kui just polnud perekonnapidu Sandy vanemate majas või suurt ülesaarelist sündmust, näiteks pulmi, kuid siis oleks keegi vanaema kohale viinud ning Sandy oleks seda teadnud. Mimal polnud tõelisi sõpru. Enamik Whalsay asukaid kartis teda natuke. Sandy tundis, et mõtted keerlevad omatahtsi, püüdis rahu säilitada. Mida teeks selles olukorras Jimmy Perez?
Mima pani kanad õhtuti alati kinni. Võib-olla oli ta läinud õue seda tegema ning komistanud ja kukkunud? Arheoloogid olid oma kaevandid rajanud majast eemale, aga Mima oli nüüd vanaldane ning võib-olla hakkas naps viimaks tema mõistust ähmastama. Kui ta oli sinnapoole kõndinud, oli üsna kerge jalgealust kaotada.
Sandy naasis kööki ja võttis lauasahtlist taskulambi. See oli seal olnud sellest ajast alates, kui iga maja sai elektrit oma generaatoriga, mis töötas õhtuti vaid paar tundi. Väljas tajus Sandy udu ja tibutava vihma jahedust, mis andis kehale pliidist õhkunud soojusega võrreldes korraliku külmalaksu. Aeg pidi olema juba kesköö lähedal. Ilmselt mõtles ema praegu, kus Sandy on. Noormees tegi tiiru ümber maja. Siin oli sara, kuhu Mima oli lehma lüpsma toonud. Kui Sandy silmad olid pimedusega kohanenud, immitses majast nii palju valgust, et ta nägi üsna selgelt, kuhu läks. Ta oli vannitoas tule põlema jätnud ja aknad olid siiapoole. Taskulampi polnud veel vaja. Kanad olid juba kinni pandud. Sandy kontrollis puust kanakuudi krampi ja kuulis seest liikumiskrabinat.
Päeval oli olnud ilus ilm ja küllap Mima oli pesu pesnud. Pesunöör oli tõmmatud majast sinnapoole, kus arheoloogid väljakaevamisi tegid. Nailonnööril rippusid ikka veel käterätikud ja lina. Need rippusid elutult ja raskelt nagu tuuleta jäänud paadi purjed. Teised saare naised olid pesu ära korjanud ilmselt niipea, kui ilm pilve läks, aga küllap Mima ei lasknud end häirida, kui ta parajasti teed jõi või raamatut luges. Just vastutustundetus oli see, mis mõnda Mima naabrit kohutavalt ärritas. Miks ta ei hoolinud, mida inimesed temast arvasid? Kuidas ta sai nii räpases majas elada?
Sandy kõndis pesunöörist kaugemale, sinna, kus olid töötanud tudengid. Mõni vai, mille vahele oli kinnitatud nöör uuritava piirkonna märgistamiseks või vahest mõõtmiseks. Metalltulpade vahele tõmmatud sinisest kilest tuulevari. Korralikku kuhja pandud murumättad ja pinnaselade. Kaks täisnurkselt kaevatud auku. Sandy suunas neisse taskulambi valgusvihu, kuid need olid tühjad, kui mitte arvestada paari veeloiku. Talle turgatas pähe, et ala näeb välja nagu kuriteopaik mõnes saates, mida vanaemale meeldis vaadata.
„Mima!” hüüdis ta. Sandyle näis, et tema hääl kõlas väga vaikselt ja kiledalt. Ta ei tundnud seda õieti äragi.
Ta otsustas, et peaks koju minema, kustutas taskulambi ja hakkas tagasi maja poole astuma. Ta võiks sealt Utrasse helistada. Küllap ema teab, kus Mima on – ta teadis kõike, mis Whalsayl sündis. Siis nägi Sandy, et üks kuub on pesunöörilt maha kukkunud ja lebab kortsus kuhilana rohul. Ta tundis selles ära ühe tudengi vihmakuue ja arvas, et küllap Mima oli pakkunud, et teeb selle porist puhtaks. Sandy tahtis selle algul vedelema jätta, aga kas seda ei peaks hoopis uuesti pesumasinast läbi laskma? Ning ta kummardas, et kuub üles võtta ja tuppa viia.
See polnud ainult kuub. See oli vanaema, kes nägi kollase kuue sees väga väike välja. Sandy meelest polnud ta suurem kui nukk, kõhn, käed-jalad nagu oksaraod. Ta puudutas vanaema nägu, mis oli külm ja sile nagu vaha, katsus pulssi. Sandy oletas, et ta peaks arsti kutsuma, kuid ei suutnud end liigutada. Ta oli tardunud, halvatud vapustusest ja vajadusest leppida teadmisega, et Mima on surnud. Ta vaatas vanaema nägu, mis oli porise maapinna taustal kriitvalge. See pole Mima, mõtles Sandy. Ei saa olla. See on mingi kohutav eksitus. Aga muidugi oli see tema vanaema; Sandy vaatas kehvasti istuvaid hambaid ja käharaid halle juukseid ning tundis, et teda ajab iiveldama, ent samas on ta täiesti kaine. Ta ei usaldanud siiski oma otsustusvõimet. Ta oli Sandy Wilson, kes asjadest alati valesti aru sai. Võib-olla oli ta pulssi kobamisi valesti katsunud ning vanaema oli tegelikult elus ja hingas nagu kord ja kohus.
Sandy võttis Mima sülle, et ta tuppa viia. Ta ei suutnud vanaema siia külma kätte jätta. Alles siis, kui Sandy oli Mima kööki kandnud, nägi ta tema kõhus haavu ja kehal verd.
Kuues peatükk
Inspektor Jimmy Perez sõitis Whalsayle esimese praamiga. Ta oli Laxos Shetlandi Mainlandi lääneterminalis ning ootas kail, kui laev Symbisterist tuli. Kedagi teist järjekorras ei olnud; sel hommikusel ajal toimus liiklus enamasti vastassuunas: inimesed tulid väiksematelt saartelt linna tööle, Whalsay põhikoolis käimiseks liiga vanad, ikka veel pooleldi magavad teismelised Lerwicki bussi peale. Jimmy vaatas lähenevat praami, ootas, kuni pool tosinat autot maha sõidab ja trobikond Andersoni keskkooli kuuenda klassi õpilasi neid ootava bussi juurde kõnnib, alles siis pani ta mootori käima. Täna töötas praami peal Billy Watt. Kogu meeskond koosnes Whalsay meestest; saartevahelistel praamidel oligi nii. Billy näitas Perezele auto koha kätte, vaatas, kuidas too aeglaselt laevale sõitis, nii et kaitseraud jäi raudrambist mõne tolli kaugusele, ning noogutas sõbralikult. Kui Billy Perezelt raha võtma tuli, ei küsinud ta, miks uurija saarele sõidab. Tal polnud vaja küsida: nüüdseks oli enamik Whalsay inimesi Mima Wilsoni õnnetusjuhtumist kuulnud.
Perez oli koos Billyga käinud kuuendas klassis, mäletas teda kui vaikset kahvatut poissi, kes oli alati oma prantsuse keelega hiilanud. Perez juurdles, kas Billy kasutab oma keeleannet ka saari külastavate välismaalastega suhtlemisel. Mitte et Whalsay oleks tegelikult turistikaardil olnud. Turistidel polnud mujal ööbida kui kämpinguonnis, mis veetles tudengeid ja matkaselle, või saare ainsas hotellis. Symbister oli tegus sadam, seal randus kaheksast Shetlandi saarte kalalaevast seitse. Seetõttu polnud Whalsay asukatel vaja elatise teenimiseks tassiga teed või käsitsi kootud käpikuid müüa. Nad säilitasid vanu külalislahkuse ja kudumise traditsioone, kuid sellega ei teenitud raha.
Sandy telefonikõne oli Pereze unest äratanud. Ärganu esimene reaktsioon oli olnud hirm, millel polnud tema kui detektiivi tööga mitte kui mingit pistmist. Tema pruut Fran oli lihavõtete aegu paariks nädalaks lõuna poole läinud ja oma tütre Cassie kaasa võtnud. „Mu vanemad pole teda mitu kuud näinud,” oli Fran öelnud. „Ja ma tahan kõigi sõpradega kokku saada. Siin elades on nii lihtne nendega sidet kaotada.” Perez teadis, et see on naeruväärne, kuid Londonile mõtlemine seostus tal ohuga. Nii et sellal, kui Fran mõtles teatriõhtutele sõpradega, jättes armastavad vanavanemad korvama kuudepikkust lapsehoidmisigatsust, oli mees mõelnud mahalaskmistele, pussitamistele, terrorismile.
Küllap valdas ärevus teda isegi magades, sest telefonihelin tekitas otsekohe paanika. Ta ajas end voodis istukile ja haaras toru; süda tagus nii, et mees virgus hetkega ja sai juba täiesti ärksaks. „Jah?”
Vaid selleks, et kuulda Sandy Wilsonit seosetult pomisemas, nagu suutis ainult tema, et kuulda mingit lugu oma perekonnast, kogemata tulistamisest, surnud vanaemast. Perez kuulas ühe ajupoolega, teist poolt uhtus aga kergendus, nii et ta tabas end laialt naeratamas. Mitte uudise peale, et vana naine on surnud, vaid pinge alt vabanemisest, teadmisest, et Frani ega Cassiega polnud midagi kohutavat juhtunud. Ta nägi, et kell öökapil on peaaegu kolm.
„Kust sa tead, et see oli õnnetus?” oli Perez Sandyt katkestades viimaks küsinud.
„Mu sugulane Ronald oli väljas küülikuid jahtimas ning nähtavus olnud tõesti kehv, nii et üsna selge ju, kuidas see võis juhtuda. Mida muud siin ikka arvata?” Paus. „Ronaldile meeldib naps.”
„Ja mida Ronald ise ütleb?”
„Ta ei saanud aru, kuidas see võis juhtuda. Ta on hea laskja ja ta ei tulistanud Mima valduse suunas.”
„Kas ta oli joonud?”
„Ta ütleb, et ei olnud. Mitte eriti.”
„Mida sina arvad?”
„Ma
