ukse lahti ja nad astusid kööki. Jälle naasis Perez oma lapsepõlve. Tema vanavanemad ja paar vanaldast tädi olid sellistes majades elanud. Teda kandsid minevikku niihästi lõhnad kui ka mööbel: siin valitses söetolmu ja turbasuitsu, erilise seebi, niiske villa lõhn. Vähemasti oli toas soe. Pliidi koldes olid söed ilmselt eelmisel õhtul kinni kaetud ja sealt õhkus ikka veel küllaga soojust. Perez jäi selle ette seisma ning asetas käed kaetud pliidiplaadile.
„Ma ei tea, mis lehmast saab,” ütles Sandy ühtäkki. „Mu isa lüpsis teda täna hommikul, aga ma tean paganama hästi, et ta ei taha seda iga päev kaks korda teha.”
Perez eemaldus vastutahtsi pliidist.
„Lähme välja,” ütles ta. „Sa võiksid mulle näidata, kus ta suri.”
„Ma mõtlen kogu aeg, et kui ma poleks seda viimast napsu võtnud, oleksin vahest õigeks ajaks siia jõudnud ja ta päästnud,” ütles Sandy. „Võib-olla oleksin üldse keelanud tal välja minna.” Ta vakatas. „Aga ma astusin sisse ainult selleks, et kaineks saada, enne kui vanematekoju tagasi lähen. Kui ma oleksin otse koju läinud, oleksin järgmisel hommikul esimese praamiga ära sõitnud ja keegi teine oleks ta leidnud.” Ta vakatas. „Ta helistas mulle sel nädalal ja küsis, millal ma koju tulen. „Tule külla ja võta koos minuga üks klõmakas, Sandy. Me pole ammu juttu ajanud.” Ma oleksin pidanud õhtu temaga veetma selle asemel, et poistega Pier House’i minna.”
„Mida ta nii hilisel ajal väljas tegi?” küsis Perez. Ta püüdis kujutleda, mis võis pärast pimeduse saabumist viia vanaldase naise sooja tule äärest märjale külmale põllule.
„Nööril oli pesu. Võib-olla ta läks seda ära tooma.”
Perez ei lausunud sõnagi. Sandy tegi talle maja ümber ringkäigu. Pesu oli ikka veel nööril, nüüd juba nii märg, et tilkus nööri alla rohule. See oli pigem konarlik rohumaa kui aed, ehkki pesunööriga kõrvuti samas suunas jooksev maariba oli taimede istutamiseks üles kaevatud. Sandy nägi, et Perez silmitseb seda. „Seda tegi mu isa. Mima tahtis panna vao tuhlist ja teise kaali. Ta pani lehma söötmiseks igal aastal ka kapsaid lavasse.”
„Pesukorvi ei ole,” ütles Perez. „Kui ta oleks välja pesu järele tulnud, kuhu ta siis selle oleks pannud?”
Sandy vangutas pead, nagu ei saaks aru, miks selline üksikasi tähtis on.
„Mis seal toimub?” Perez nookas kaevandite poole põlluservas.
„Arheoloogilised väljakaevamised. Üks magistrant uurib seda doktoritöö raames. Ta on mõned järgmised kuud siin, töötab koos abilisega. Kaks neidu. Nad olid möödunud aastal mõne nädala siin ja tulid alles hiljuti tagasi. Praegu elavad nad Kalurionnis. Sel aastaajal pole palju neid, kes tahaks seal ööbida. Üks professor käib aeg-ajalt asjade käigul silma peal hoidmas. Ta on praegu siin, elab Pier House’i hotellis. Ta tuli koos tüdrukutega.”
„Me peame temaga rääkima,” ütles Perez.
„Ma arvasin, et sa tahaksid seda teha. Ma astusin su praami oodates Pier House’ist läbi. Mees ütles, et saab siin meiega kokku.”
Perezt üllatas, et Sandy oli nii palju algatusvõimet ilmutanud, juurdles, kas peaks teda kiitma või kõlaks see vaid üleolevalt. Kontoris peeti Sandyt alati omalaadseks naljanumbriks. Perez oli aegajalt temasse samamoodi suhtunud. Ta mõtles ikka veel, kuidas vastata, kui üks suur kogu udust välja ilmus, nagu oleks Sandy mehest rääkides ta esile mananud. Tal oli seljas täispikk Barbouri jopp, jalas suured saapad. Ta oli suur mees, väga heleda peaga, pöetud juustega. Ta lähenes neile, käsi pikal. „Tere! Mina olen Paul Berglund. Te tahtsite minuga rääkida.”
Võõrapärasest nimest hoolimata oli tal Põhja-Inglismaa hääldus. Vali hääl sobis sellele mehele. Perez polnud kindel, mida ta oli teadlase puhul oodanud. Mitte sellist suurt, kindla jutu ja pöetud peaga meest.
„Sandy ilmselt selgitas, et eile öösel juhtus siin õnnetus,” ütles Perez. „Me eelistaksime, et teie tudeng täna siit eemale hoiaks.”
„Pole probleemi. Hattie ja Sophie tulevadki varsti tööle. Ma jään siia ja räägin neile, mis juhtus. Kas ma võin majas oodata? Ilm on rõskevõitu.”
Hetkeks Perez kõhkles, meenutas siis, et tegemist on õnnetuse, mitte millegi enamaga. Poleks tark seda üle dramatiseerida. „Kas tohib, Sandy?”
Sandy ei kõhelnud. Jälle see Whalsay külalislahkus. „Muidugi. Miks mitte?”
Berglund keeras ringi ja jättis nad omavahele. Perez tundis end veidi naeruväärsena, sest kohtumine oli olnud nii põgus, aga praegu ei osanud ta mehelt midagi erilist küsida. Arheoloogia kohta pärides oleks ta oma võhiklust näidanud. Pealegi, mis seost sai arheoloogide tööl olla Mima Wilsoni surmaga? Selle asemel suunas ta oma küsimused Sandyle.
„Kas tudengid on midagi leidnud?” Perezt huvitas mõte kaevamistega elatist teenida. Talle tundus, et ta naudiks seda. Üksikasjalik, piinlikult täpne liikumine teiste inimeste elus. Kui juhtum oli sobiv, meeldis talle tema töös üle kõige just see.
Sandy kehitas õlgu. „Ma pole kuigi suurt huvi tundnud,” vastas ta. „Ma ei usu, et siin midagi erilist oli. Mõni potikild. Ei midagi põnevat. Ehkki nad leidsid paar nädalat tagasi vana kolba. Val Turner, kultuuripärandi fondi arheoloog, tuli jaoskonda sellest ette kandma. Ta ütles, et ilmselt pole leid kahtlane, ja prokurör ei tundnud huvi.”
Perezele justkui meenus, et ta oli sööklas selleteemalist jutuajamist kuulnud.
„Mu ema oli siin, kui nad selle välja kaevasid.” Sandy hääl oli kolbast rääkides elavamaks muutunud, kuid Pereze meelest oli Sandy erutamiseks vaja aaret. Kullakange. Kalliskive. Ta oli ikka veel nagu poisike.
Nad seisid hetke ja vaatasid maasse kaevatud auku, õlad niiskuse tõttu kühmus. Nagu leinajad lahtise haua ees, mõtles Perez.
Seitsmes peatükk
Ronald Clouston elas ranna lähedal uues majas. See paistis isegi suurem kui need majad, mida Perez oli praamilt näinud: ärkliga puumaja, mille ühes otsas oli pikk ühekorruseline juurdeehitis. Nad istusid veidi aega selle ees autos, sellal kui Sandy perekonna taustast rääkis.
„Tema ema ja minu ema on nõotütred,” ütles ta. Sandy kortsutas keskendunult kulmu. „Nõbude lapsed. Jah, see vist on õige. Ronaldile müüs selle maatüki tema isa. Ronald tahtis oma värske noorikuga kusagile kodu rajada. Ta laskis maja ehitada mõni aasta tagasi.” Sandy vakatas. „Neil sündis hiljuti laps. See on üks põhjus, miks ma Whalsayl olen. Ma tahtsin neile kingituse tuua, õnne soovida. Tead küll.”
„Kas tema isal polnud maast ilmajäämise vastu midagi?”
„See oli kõigest lapike konarlikku karjamaad ja ta polnud kunagi talu pidanud.”
„Millega Ronald elatist teenib?”
„Tal on töökoht oma isa ookeanitraaleril. Cassandral. Ilus laev. Nüüd neli aastat vana, aga ikka veel viimase peal.” Just seda oli Perez oodanud, sest see sobis kuvandiga kõvast purjutajast, kes käib keset ööd püssi paugutamas. Enamik Whalsay laevu kuulus mõnele perekonnale. Kalapüük oli raske töö ja mehed lasksid randa tulles auru välja.
„Koolis oli ta tarkpea,” jätkas Sandy. „Praktilistes asjades saamatu, aga eksameid tegi hästi. Omamoodi unistaja, tead küll. Ta läks ülikooli, aga tema isa jäi haigeks ja laeval jäi koht vabaks. Ronald pidi selle vastu võtma. Sa saad
