Naine oli seisnud murul ja vaadanud last, näol kurbus ja igatsus, otsekui oleks Väike-Jacki nägemine tekitanud temas suurt ahastust. Preili Elsie oli naise juurde läinud ja küsinud, kas ta saab kuidagi aidata, aga võõras oli mingi ettekäände pomisenud ja värava poole kiirustanud. See oli olnud nii veider kohtumine, et preili Elsie tahtis seda kohe proua Trenchile mainida. Perenaise raevukas reaktsioon oli hoidja ära ehmatanud. Proua Trench oli kahvatanud ja tema silmad olid hirmu täis läinud, otsekui oleks ta selle naise ilmumist juba ammu kartnud. Ta oli käsi väänanud, teadmata, mida teha, ja vaadanud murelikult kortsus kulmul aknast välja. Siis oli proua Trench äkilise otsustavuspuhangu ajel jooksnud läbi aia ja väravast välja. Preili Elsie ei teadnud, mis naiste vahel juhtus, aga kui proua Trench poole tunni pärast tagasi tuli, olid tema silmad nutust punased ja ta värises üleni. Ta oli poisi sülle haaranud ja teda nii kõvasti kallistanud, et preili Elsie hakkas juba muretsema, et ta võib lapse ära lämmatada. Pärast seda oli proua Trench viinud poisi ülakorrusele oma magamistuppa ja pannud ukse kinni, mille peale preili Elsie oli muutunud uudishimulikumaks kui kunagi varem.
Nüüd naeratas hoidja emandale julgustavalt. „Ma ei lase teda silmist, proua Trench, ma luban,” lausus ta ja võttis lapsel käest kinni. „Tule, noorhärra Jack, lähme mängime su rongiga.”
Kitty läks talli juurde ja saduldas mära. Ta tõmbas sadulavöö järsult kokku ja kinnitas selle, surudes samal ajal hambad risti ja meenutades eelmisel päeval juhtunut, mis polnud tal palavikuliste mõtete tõttu pool ööd magada lasknud ja tekitas pärast piinavaid unenägusid. Nähtud naine oli Bridie Doyle, Väike-Jacki lihane ema, kellel oli Kitty isa lord Deverilliga olnud lühike skandaalne armulugu, kui ta oli veel Kitty toatüdruk, aga Bridie oli otsustanud jätta lapse ühte Dublini kloostrisse ja põgeneda Ameerikasse. Keegi oli pisipoisi siis kloostrist ära toonud ja jätnud Kitty lävele koos kirjaga, mis palus lapse eest hoolt kanda. Ja mida muud ta siis pidi tegema, mõtiskles Kitty sadulasse istudes. Nii palju kui tema aru sai, oli ta teinud Bridiele tohutu teene, mille eest Bridie peaks igavesti tänulik olema. Kitty isa oli viimaks poja omaks tunnistanud ja Kitty oli koos abikaasa Robertiga kasvatanud poolvenda nagu oma last – ja ta armastas poissi just samamoodi. Nüüd ei saanud enam miski teda Väike-Jackist lahutada. Mitte miski. Aga Bridie oli tagasi ja tahtis oma poega. Korra võisin ma ju lapse maha jätta, aga teist korda ma seda ei tee, oli Bridie öelnud ja hirm oli külma käega Kitty südant pigistanud.
Kitty surus nuuksatuse alla ja ratsutas talliõuest välja. Sellest polnudki veel väga palju aega tagasi, kui tema ja Bridie olid olnud lähedased nagu õed. Kui Kitty mõtles kõigele, mille ta oli kaotanud, taipas ta, et Bridie sõprus oli olnud neist asjust üks väärtuslikumaid. Aga kuna nende vahel oli lahendamatu probleemina Väike-Jack, teadis ta, et leppimine on võimatu. Kitty pidi nõustuma, et need ajad, kui Bridie teda kalliks pidas, olid läinud.
Kitty galopeeris üle väljade oma kunagi nii suurepärase kodu poole, millest nüüd olid järel veel ainult söestunud ja murenevad varemed, kus elasid vaid künnivaresed ja surnute hinged. Enne nelja aasta eest möllanud tulekahju oli Deverilli loss seisnud uhke ja ajatuna, selle kõrgetes akendes olid justkui unistusi täis erksates silmades peegeldunud üle mere sõudvad pilved. Kitty meenutas vanaema Adeline’i väikest elutuba, mis lõhnas turbatule ja sirelite järele, ning vanaisa Huberti kommet tulistada riietusruumi aknast välja katoliiklaste poole. Kitty meenutas kopituse järele lõhnavat raamatukogu, kus nad sõid porterikooki ja mängisid bridži, ning pisikest kappi teenijatrepi all, kus tema ja Bridie olid väikeste tüdrukutena kokku saanud. Kitty naeratas, mõeldes, kuidas ta oli kodust, lähedal asuvast Jahimajast minema hiilinud, et veeta aega vanavanemate armastavas seltskonnas. Tol ajal oli loss tähendanud varjupaika hoolimatu ema ja kiusliku guvernandi eest, aga praegu kehastas see üksnes kurbust, kaotust ning möödunud ajastut, mis tundus hoopis lummavam kui praegune.
Kui Kitty üle väljade galopeeris, täitsid mälestused Deverilli lossist ja selle hiilgeaegadest tema südame ägeda igatsusega, sest isa oli valduse maha müünud ja varsti kuulub see juba kellelegi teisele. Kitty mõtles esimesele Ballinakelly lord Deverillile Bartonile, kes oli selle lossi ehitanud, ja tema kurk kiskus tunnetest krampi – ligemale kolmesajast aastast perekonna ajaloost oli saanud tuhk ja kõik meessoost pärijad, kes olid lossiseinte vahel igavesti vangis, olid neetud mitte kunagi rahu leidma. Mis nendest siis saab? Isale oleks olnud parem, kui ta oleks andnud varemed mõnele O’Learyle, nii oleks ta kõik vaimud vabastanud ja ennast päästnud, aga Bertie Deverill needusi ei uskunud. Ainult Kittyl ja Adeline’il oli olnud anne näha ja õnnetus teada ette Bertie saatust. Kui Kitty oli veel laps, olid vaimud tema meelest toredad, nüüd tegid nad ta lihtsalt kurvaks.
Viimaks ilmus loss nähtavale. Läänetorn, kus vanaema oli surmani elanud, oli puutumata, aga kõik muu meenutas tohutu looma luukeret, mis metsas tasapisi laguneb. Luuderohi ja kassitapp katsid allesjäänud seinu, ulatusid välja tühjadest akendest ja pürgisid vallutama iga viimast kui kivi. Aga ometi lummas loss Kittyt endiselt.
Kitty traavis üle ala, kus kunagi oli olnud kroketiväljak, aga nüüd kasvas seal kõrge umbrohi. Ta tuli hobuse seljast maha ja talutas ratsu lossi ette, kus säravmusta auto kõrval ootas teda nõbu. Celia Mayberry seisis üksi, peas elegantne kübar, mille all heledad juuksed olid korralikku krunni kinnitatud, pikk must mantel ulatus peaaegu maani. Kui Celia nägi Kittyt, ilmus tema näole lai elevil naeratus.
„Mu kallis Kitty!” pahvatas ta, astus ligi ja haaras nõol ümbert kinni. Celia lõhnas tugevasti tuberoosi ja raha järele ning Kitty kallistas teda raevukalt.
„Nii tore üllatus,” hüüatas Kitty südamest, sest Celia armastas Deverilli lossi peaaegu sama palju kui tema ise, kuna oli veetnud seal kõik lapsepõlvesuved koos teiste Londoni Deverillidega – nii neid inglise sugulasi nimetati. Kitty tundis vajadust klammerduda Celia külge samasuguse raevukusega, kui ta klammerdus oma mälestuste külge, sest Celia oli üks vähestest inimestest tema elus, kes polnud muutunud, ning mida vanemaks Kitty sai ja mida kaugemale minevik jäi, seda tänulikum ta selle muutumatuse eest oli. „Miks sa ei teatanud, et tuled? Oleksid võinud elada meie juures.”
„Tahtsin sind üllatada,” kostis Celia, ta tundus nagu laps, kes kohe pahvatab välja mingi saladuse.
„No see õnnestus sul tõesti.” Kitty tõstis pilgu lossi fassaadile. „Loss näeb välja nagu kummitus, eks ole? Meie lapsepõlve kummitus.”
„Aga see ehitatakse uuesti üles,” teatas Celia kindlalt.
Kitty vaatas nõbu murelikult. „Kas sa tead, kes selle ostis? Ma ei ole küll kindel, kas talungi seda teadmist.”
Celia hakkas naerma. „Mina!” hüüatas ta. „Mina ostsingi. Kas pole tore? Ma toon tagasi mineviku vaimud ning me sinuga saame oma laste kaudu taas läbi elada suurepäraseid hetki.”
„Sina, Celia?” Kitty ahhetas jahmunult. „Deverilli lossi ostsid sina?”
„No paberite järgi tegi seda Archie. Ta on nii helde abikaasa!” Celia säras õnnest. „Eks ole ootamatu, Kitty? Aga mina olen ju ka Deverill! Mul on selleks samasugune õigus kui kõigil teistel pereliikmetel. Ütle, et sa oled õnnelik, no ütle ometi!”
„Muidugi olen. Hea, et see oled sina ja mitte keegi võõras, aga pean tunnistama, et olen natuke kade ka,” vastas Kitty ujedalt.
Celia kallistas nõbu uuesti. „Palun ära vihka mind. Ma tegin seda meie pärast. Terve perekonna pärast. Loss ei saa ju ometi võõraste kätte minna. See oleks, nagu annaks ära omaenda lapse. Ma ei suuda mõeldagi, et keegi teine hakkaks meie mälestuste peale ehitama. Aga nii saame ju kõik sellest rõõmu tunda. Sina võid Valges Majas edasi elada, onu Bertie elab Jahimajas, kui ta tahab, ja me saame kõik olla jälle kohutavalt õnnelikud. Pärast seda, mida me oleme üle elanud, on meil ju õigus õnnele – või mis sina arvad?”
Kittyt ajas kiindunult naerma nõo kalduvus
