naeratades.
„Heldekene, Celia, kui palju üllatusi sul mulle veel varuks on?”
„Ainult see ja loss. Aga kuidas sinuga on? Tee tõesti kiiresti. Ma palvetan, et meid mõlemaid õnnistataks tüdrukutega ja nad saavad siin Deverilli lossis üles kasvada just nagu meie.” Kitty taipas, et Celia oli oma mineviku ümber kirjutanud, seades ennast lossimüüride vahele kauemaks kui vaid iga-aastaseks augustikuuks. Ta oli üks neid pinnapealseid inimesi, kes mõtlesid oma mineviku teistsuguseks ja uskusid ise, et nende versioon ongi õige. „Tule nüüd,” jätkas Celia, võttis Kittyl käest ja tõmbas ta läbi ukseava sinna, kus kunagi oli asunud suur saal. „Vaatame natuke ringi. Tead, mul on vägevad plaanid. Tahan, et loss oleks samasugune kui siis, kui meie veel lapsed olime, ainult et parem. Kas sa mäletad viimast suveballi? Oli ju vaimustav?”
Kitty ja Celia kõndisid põlvini ulatuvas umbrohus ja imetlesid väikesi puid, mis olid ennast ise karuohakate ja okaspõõsaste vahele külvanud ning sirutasid nüüd oksavibalikke valguse poole. Maapind oli saapataldade all pehme, kui nad toast tuppa liikusid, häirides mõnda künnivarest või harakat, kes siis nördinult lendu tõusid. Celia muudkui lobises, elustades minevikku värvikate lugude ja armsate meenutuste kaudu, aga Kitty ei saanud midagi parata, kui meeleheide hävinud kodu pärast langes talle peale nagu paks must loor. Raske südamega mõtles ta vanaisa Hubertile, kes hukkus tules, ja vanaema Adeline’ile, kes oli surnud üksinda läänetornis kõigest kuu aega tagasi. Ta mõtles Bridie vennale Michael Doyle’ile, kes oligi lossi põlema pannud, ja oma rumalatele süüdistustele, mis olid ta talus ainult häbisse viinud, kui mitte keegi polnud tema karjeid kuulnud. Kitty mõtted kandusid edasi armastatule Jack O’Learyle ja nende kohtumisele müüri juures, kus mees oli teda kõvasti kallistanud ja anunud koos endaga Ameerikasse põgenema, ning edasi vaksali platvormile, kus Jack oli vahistatud ja minema taritud. Kittyl hakkas pea ringi käima. Tema süda tõmbus hirmust kokku, kui mineviku õudused ellu ärkasid. Ta jättis Celia söögitoa varemetesse ja põgenes raamatukokku, et leida pelgupaika keset meeldivamaid mälestusi bridži- ja vistimängust ning porterikoogist.
Kitty nõjatus vastu seina ja sulges sügavalt ohates silmad. Ta taipas, et tal on vastakad tunded sugulase suhtes, kes muudkui vadistab majast, mille minevikust ta ise õieti arugi ei saa. Celia loba hakkas vaibuma, jäädes alla sügistuulele, mis ägas lossimüüride ümber. Kitty lülitas nägemise välja ja tema kuues meel muutus kohe tundlikuks vaimude suhtes, kes juba kogunesid tema ümber. Niigi jahe õhk muutus veel külmemaks. Mitte ükski muu tunne ei viinud teda kindlamini tagasi lapsepõlve. Ettevaatlikult avas Kitty silmad. Tema ees seisis vanaema – sama tõeline, kui ta olnuks lihast ja luust, ainult noorem, kui ta oli olnud surres, ja pimestavalt ere, justkui seisnuks prožektorivalguses. Tema taga paistsid vanaisa Hubert, esimene Ballinakelly lord Deverill Barton ja teised õnnetud Deverillide pärijad, kelle Maggie O’Leary needus oli igaveseks maailmade vahele määranud, nad kord ilmusid, kord kadusid, otsekui näod lihvitud kalliskivis.
Kitty pilgutas silmi, kui Adeline talle hellalt naeratas. „Sa ju tead, et ma ei lähe kunagi ära, mu kallis,” ütles Adeline ja Kitty oli vanaema kohalolust nii liigutatud, et ei märganudki õieti, kuidas põskedele valguvad kuumad pisarad.
„Ma igatsen sind, vanaema,” sosistas Kitty.
„Ole nüüd, Kitty. Sa tead paremini kui keegi teine, et meid eraldavad ainult taju piirid. Armastus ühendab meid igavesti. Igavikku mõistad sa siis, kui tuleb sinu kord. Praegu on tarvis arutada maisemaid asju.”
Kitty pühkis põsed nahkkindaga kuivaks. „Milliseid asju?”
„Minevikku,” ütles Adeline ja Kitty sai aru, et vanaema peab silmas ammu surnute vangipõlve. „Needus tuleb murda. Ehk on sinul jõudu seda teha – võib-olla ainult sina saadki seda teha.”
„Aga vanaema, Celia ostis lossi ära.”
„Jack O’Leary on võti, mis avab väravad ja laseb neil kõigil välja lennata.”
„Aga Jacki ma endale ei saa ja loss ei kuulu mulle.” Sõnad kraapisid Kitty kurku nagu okastraat. „Kui väga ma ka ei tahaks, see pole minu võimuses.”
„Kellega sa räägid?” Seda küsis Celia. Ta vaatas tühjas toas kahtlustavalt ringi ja kibrutas kulmu. „Sa ei räägi ometi nende oma vaimudega – või räägidki? Ma loodan, et nad on kõik läinud enne, kui Archie ja mina sisse kolime.” Celia naeris närviliselt. „Mõtlesin, et võiksin hakata pidama kirjanduslikku salongi. Kirjandusinimesed on minu meelest nii võluvad, kas sa ei arva? Või palkame Londonist mõne moodsa spiritisti seansse läbi viima. Jeerum, oleks see alles tore. Võib-olla ilmub välja Oliver Cromwell ja hirmutab meid kõiki poolsurnuks! Mul on nii palju uhkeid ideid. Kas poleks vahva, kui hakkaksime jälle korraldama suveballi?” Celia võttis Kittyl käe alt kinni. „Tule, jätame auto siia ja jalutame sinu hobusega Jahimajja. Archie jäi onu Bertiele rääkima, et me ostsime lossi ära. Mis sa arvad, mida ta selle peale ütleb?”
Kitty hingas sügavalt sisse, et enesevalitsust tagasi saada. Need, kes on kannatanud, muutuvad kannatlikumaks, ja ta oli alati osanud oma valu hästi varjata. „Ma arvan, et tal on sama hea meel kui minulgi,” vastas Kitty, minnes nõo kõrval läbi suure saali. „Veri on paksem kui vesi. Sellega oleme meie, Deverillid, kõik nõus.”
Bridget Lockwood istus puust laua taga talumajas, kus ta oli Bridie Doyle’ina üles kasvanud, ja tundis ennast kummaliselt kohatult. Ta oli selle toa jaoks liiga suur, otsekui oleks välja kasvanud mööblist, madalatest lagedest ja väikestest akendest, kust ta oli kunagi vaadanud tähti ja unistanud paremast elust. Tema rõivad olid liiga elegantsed, tallenahksed kindad ja uhke kübar sobisid siia niisama vähe kui tsirkusehobune lehmalauta. Proua Lockwoodina oli Bridie muutunud ülearu peeneks, et leida mingitki rõõmu endisest lihtsast elust. Ometi igatses see väike tüdruk temas, kes oli Ameerikas aastaid tundnud kriipivat koduigatsust, nautida tuttavat kodumugavust, mille järele ta oli kaevelnud. Kui sageli oli ta unistanud, kuidas istub selle laua taga, joob petipiima, tunneb turbatule hõngu ja laudast imbuvat magusat lehmalõhna? Kui sageli ihaldanud oma sulevoodit, isa samme trepil, ema head-ööd-soovi ja vanaema vaikset pominat palvehelmeste kohal?
Liiga sageli, et kokku lugeda, ja nüüd oligi ta kõige selle keskel, millest oli puudust tundnud. Miks ta siis nii kurb oli? Sest ta polnud enam see tüdruk. Sellest tüdrukust polnud mitte midagi järel, kui Väike-Jack välja arvata.
Maja oli saanud täis kohalikke, kes tahtsid tervitada Bridiet Ameerikast tagasi jõudmise puhul, ja kõik olid midagi öelnud tema ilusa sinise pärlite ja tuttidega kaunistatud päevakleidi ning sellega sobivate siniste kingade kohta, naised olid Bridie seelikukangast oma karedate sõrmede vahel mudinud, sest nendele võis selline luksus küll ainult unes osaks saada. Oli olnud tantsu, naeru ja naabrimehe salaviskit, aga Bridiele tundus, et ta vaatab seda kõike läbi suitsuklaasi, leidmata sidet ühegi inimesega, keda oli kunagi nii hästi tundnud ja armastanud. Ta oli neist välja kasvanud. Bridie oli vaadanud Rosettat, oma itaallannast toatüdrukut ja seltsidaami, kelle ta oli Ameerikast kaasa toonud, ning oli teda kadestanud. Bridie vend Sean oli Rosettat kogu aeg ringi keerutanud, mees oli täiesti ilmselt Rosettale südame kaotanud ja tüdruku ilme põhjal otsustades tundis ta end rohkem kodus kui Bridie. Kuigi Bridie soovis, et võiks kingad jalast visata ja tantsida nagu nemad, ei suutnud ta seda teha. Tema süda oli liiga raske kurvastusest poja pärast – ja vihkamisest Kitty Deverilli vastu.
Bridie igatses pugeda tagasi nahka, mille ta oli endalt heitnud, kui siit kahekümne ühe aastase, raseda ja hirmununa lahkus, et Dublinis oma saladust varjata. Aga sünnitamise trauma, Iirimaa ja poja jätmise valu olid Bridie Doyle’i jäädavalt muutnud. Ta oli oodanud ühte last, ja oli rabatud, kui nunnad rääkisid talle, et esimese järel oli ilmunud teine, tibatilluke ja vaevu elus. Nad olid tüdruku ära viinud, et teda elustada, kuid olid varsti tagasi tulnud ja teatanud Bridiele, et laps polnud ellu jäänud. Nunnad olid öelnud, et hoolitsegu
