käest. Ta polnud oma mehe Bertiega rääkinud sellest saadik, kui too kuulutas oma ema Adeline’i matustel terve perekonna ees, et oletatav leidlaps, keda nende noorim tütar Kitty kasvatas nagu oma last, oli tegelikult Bertie ebaseaduslik poeg. See uudis polnud mitte ainult šokeeriv, see oli lihtsalt alandav. Maud mõtles tegelikult, kas ta üldse saab kunagi sellest traumast üle. Sõnagi lausumata oli ta siis Londonisse sõitnud ja tõotanud, et ei räägi mehega enam mitte kunagi. Samuti ei tõsta ta enam jalga Iirimaale ja tema poolest võis loss maatasa kõduneda, sest midagi head polnud sellest tulnud. Talle ei olnud see niikuinii kunagi meeldinud.
„Bertie müüs lossi maha ja Celia ostis selle ära,” kuulutas Digby ja tema sõnad kõlasid selgelt nagu püssipaugud. Kõik neli naist vaatasid teda kohkunult. Järgnes pikk vaikus. Victoria piidles närviliselt ema, püüdes lugeda tema mõtteid.
„Sa tahad öelda, et Archie ostis selle Celiale,” täpsustas Augusta, naeratades lõualottide vahele, mis valgusid kleidi rüüsidesse. „Küll Archiest on saanud ikka pühendunud abikaasa.”
„Kas Celia on hulluks läinud?” imestas Beatrice. „Mida imet ta nende varemetega peale hakkab?”
„Ehitab üles?” pakkus Victoria muiates. Beatrice vaatas teda ärritunult.
Maudi peened sõrmed haarasid kõrist ja sikutasid seal nahka, tekitades punaseid laike. Lossi müük oli ju hea, varemehunnik ja vähenenud vara ei andnud mingit auväärsust, aga ta poleks osanud arvata, et selle ostab mõni Deverill. Ei, see tuli ikka liiga lähedale, et ennast mugavalt tunda. Parem oleks võinud lossivaremed minna mõnele Ameerikast pärit uusrikkale, kellel on rohkem raha kui mõistust, mõtiskles Maud, mitte pereliikmele. Oli ikka väga ootamatu ja äärmiselt ärritav, et ostja oli Deverill ja veel just see kergemeelne ja tobe Celia! Kui loss juba pidi jääma perekonda, oleks ju olnud õige, et selle saab tema poeg Harry, lossi õiguspärane pärija. Ja miks see salatsemine? Celia oli kohale hiilinud nagu varas ja ostnud salamahti. Aga miks? Loomulikult selleks, et alandada Maudi ja tema peret. Maud pilutas oma jääsiniseid silmi ja mõtles, kuidas ta oma terase vaatlusvõimega polnud ometi märganud selles tuhmi mõistusega tüdrukus reetlikkust.
„Neil pole kummalgi mõistust peas,” leidis Digby. „See koht hukutab nad. See on niisugune edev ettevõtmine, mis neelab tohutult raha. Oleks nad ometi asja kõigepealt minuga arutanud.” Digby astus tuppa sisse, seadis ennast kamina ette, torkas pöidlad vestitaskusse ja toetus oma stiilsete augumustriliste kingade kontsadele.
„Vähemalt jääb loss perekonda,” leidis Victoria. Mitte et see oleks talle kuidagi korda läinud. Niiske ja külm Iirimaa polnud talle kunagi meeldinud ja kuigi tema abielu oli niisama jahe, oli ta vähemalt Elmrodi krahvinna, elas Kentis Broadmere’is ja linnamajas Londonis, kus toad olid soojad ja tema rahuloluks torustik töötas. Victoria tahtis emale sosistada, et vähemalt ei ostnud seda Kitty – see oleks emale ikka lõpliku põntsu pannud. Ka Victoria oleks see endast välja viinud. Hoolimata oma rikkusest ja seltskondlikust positsioonist, oli Victoria ikka salamisi noorima õe peale kade.
Augusta suunas kõrgi pilgu Maudile ja hingas valjusti sisse, mis märkis kohe vallanduvat mürgist sõnavoolu. Digby ema polnud veel liiga vana, et lugeda väljaütlemata sõnu Maudi kaunite, kuid kibestunud huulte taga. „Mida sina siis sellele mõeldes tunned? Vist midagi šokilaadset, et valdused lähevad Londoni Deverillide kätte? Mina isiklikult õnnitlen Celiat, et ta perekonnavara päästis, sest sellega peaksime kõik nõus olema, et Deverilli loss on meie perekondliku krooni juveel.”
„Oo jaa. „Deverilli loss on tema kuningriik,”” lausus Digby, tsiteerides perekonna motot, mis oli sööbinud talle sügavale südamesse.
„Deverill Rising,” lisas Augusta, vihjates Digby Wiltshire’i valdusele, „pole Deverilli lossi kõrval muidugi midagi. Ma ei tea, miks sa seda ise ei ostnud, Digby. Selle raha käiksid sa ju nagu muuseas välja.”
Digby ajas rinna tähtsalt kummi ja kiikus varvastelt kandadele. Emal oli muidugi õigus, ta võinuks selle kümme korda ära osta. Aga Digby oli ekstravagantsusest ja toretsemisest hoolimata mõistlik ja praktiline mees. „Ma ei saanud varandust tänu meeletusele, ema,” kostis ta. „Sinu põlvkond mäletab, kuidas brittidele kuulus Iirimaal ülemvõim ja angloiirlased elasid nagu kuningad, aga need päevad on ammu möödas, nagu me kõik väga hästi teame. Loss hakkas lagunema juba hulk aega enne seda, kui mässulised selle maha põletasid. Ma pole nii rumal, et hellitada mõtet äratada ellu midagi, mis on lõplikult surnud. Tulevik on siin, Inglismaal. Iirimaaga on läbi ja Celiale läheb see teadmine veel kalliks maksma. Perekonna moto ei viita ainult kividele ja mördile, vaid Deverillide vaimule, mida ma kannan hinges. Vaat see on minu kindlus.”
Maud krimpsutas nina ja tõstis õrna lõua üles, ilmutades ennast haletsevat meelekindlust. Ta ohkas. „Pean tunnistama, et see on paras šokk. Veel üks šokk. Nagu oleks mul neid elus veel vähe olnud.” Ta silus väriseva käega oma hõbeblondi soengut. „Kõigepealt häbistab mu noorem tütar mind sellega, et toob Londonisse kaasa ebaseadusliku lapse, siis kuulutab mu abikaasa kogu maailmale, et see poiss on tema oma. Ja nagu poleks sellest minu alandamiseks veel küllalt, otsustab ta müüa meie poja päranduse…” Augusta tabas Beatrice’i pilgu. Maudil ei sobinud mäletada, et tema ise käis abikaasale peale, kuni too viimaks nõustus lossist lahti saama. „Nüüd kuulub see Celiale. Ma ei tea, mida öelda. Mul peaks tema pärast hea meel olema. Aga ei ole. Vaene Harry on kindlasti muserdatud, et nõbu napsas tema kodu tal otse nina eest ära. Minule on see järjekordne rist, mida ma pean kandma.”
„Ema, kui isa otsustas lossi ära müüa, ei pidanud see ju Harry omaks saamagi,” märkis Victoria leebelt. „Ja mina küll ei usu, et Harry sellest hooliks. Tema ja Celia on ju lausa lahutamatud ja Harry tegi ju täiesti selgeks, et tema ei taha selle kohaga mingit tegemist teha.”
Maud vangutas pead ja naeratas kätteõpitud kannatlikkusega. „Kullake, sa ei taba peamist. Kui loss oleks läinud kellegi teise kätte – ükskõik kelle –, oleks mul olnud ükskõik. Probleem on selles, et see läks Deverilli kätte.”
Beatrice asus Victoriat kaitsma. „Noh, loss on nüüd müüdud, eks ole? Celia taastab selle endise hiilguse ja me saame seal taas nautida pikki suvesid nagu enne sõda. Ma olen kindel, et Archie teab, mida teeb, kallis,” lisas ta Digbyle. „Lõppude lõpuks on see tema raha. Pole meie asi talle öelda, mille peale seda kulutada.”
Digby kergitas küsivalt kulmu, sest võis ju öelda, et see polnud Archie Mayberry, vaid Digby raha. Mitte keegi teine peres ei teadnud, kui palju oli Digby Archiele maksnud, et ta Celia tagasi võtaks pärast seda, kui too oli Archie nende pulmapeol maha jätnud ning isamehega Šotimaale põgenenud. Nii tehes oli Digby säästnud Mayberry perekonda finantskrahhist ja päästnud oma tütre tuleviku. „Sellest ei tule midagi head,” märkis Digby suurilmaliku küünilisusega. „Celia on püsimatu. Ta naudib draamat ja seiklusi.” Tal polnud vaja kohalolijaid selles veenda. „Ta tüdineb Iirimaast, kui loss on valmis. Hakkab igatsema Londoni elevust. Ballinakelly tüütab ta ära. Pange mu sõnu tähele, kui keegi ei räägi enam tema hulljulgusest, hakkab ta otsima muid lõbustusi ja vaese Archie kaela jääb loss ja tõenäoliselt tühi pangaarve…”
„Jama,” katkestas teda Augusta, kelle kõmisev hääl lõikas poja õpetussõnad läbi nagu kahurikuul. „Ta ehitab lossi tuhast üles ja taastab perekonna maine. Loodan ainult, et elan nii kaua, et seda näha.” Ta hingas raskelt sisse. „Kuigi minu tervis ei anna selleks just eriti lootust.”
Beatrice pööritas ärritunult silmi. Tema ämm nautis üle kõige rääkimist oma surmast, mis pidi alati kohe saabuma. Vahel ta juba sooviski, et vikatimees ämma ära kutsuks. „Oh, sa elad veel meid kõiki üle, Augusta,” ütles ta end kannatlikuks sundides.
Victoria heitis pilgu kellale kaminasimsil. „Ma arvan, et meil on aeg minema hakata,” ütles
