oled mul sina, Victoria, ja Harry ka. Kõik teised perekonnas tahavad mulle ainult haiget teha. Ma kardan, et ei tule täna sinu salongi, Beatrice. Ma ei ole selleks piisavalt tugev.” Maud vangutas pead, otsekui suruks seda terve maailma raskus. „See, et terve Londoni seltskond räägib minust mu selja taga, on järjekordne rist, mida ma pean kandma.”
Harry Deverill nõjatus padjale ja tõmbas mahvi sigaretist. Tema alasti puusadele oli tõmmatud lina, aga kõht ja rind olid magamistoa aknast puhuva tuule käes. Oma naise Charlotte’iga armatsemine oli vastik kohustus, mida ta talus ainult hommikute tõttu, mida sai veeta koos Boysie Bancroftiga silmatorkamatus Soho hotellis, kus keegi ei vaevunud esitama küsimusi nende korrapäraste käikude kohta. Ta tõmbas huuled O-kujuliseks ja puhus suitsurõnga. Harry arvas, et kui poleks Boysiet, ei suudaks ta küll sellises põlastusväärses vales elada. Kui ei oleks Boysiet, poleks tema elu olnud elamist väärt, sest oma tööst Citys obligatsioonide müüjana ei tundnud ta mingit rõõmu. Ilma Boysieta poleks elul olnud eriti mõtet.
„Kulla mees, kas sa kavatsed terve päeva voodis vedeleda?” küsis Boysie, astudes vannitoast tuppa. Ta oli pesu selga pannud ja nööpis nüüd särki kinni. Pruunid juuksed langesid talle paksu sassis tukana laubale ja pirtsakad huuled kaardusid lustakalt.
Harry ägas. „Ma ei lähe täna tööle. Minu meelest on kogu see värk kohutavalt tüütu. Ma ei talu seda. Pealegi ei taha ma, et see hommik lõpeks.”
„Oh, mina küll tahan,” teatas Boysie, libistades pilguga üle suure roosa armi, mis märkis kohta, kuhu ta sõjas pihta oli saanud. „Ma söön Claridge’is ema ja tädi Emilyga lõunat, siis jalutan White’si ja vaatan, kellega ma seal kokku põrkan. Õhtul põikan ehk läbi su vaimustava nõo Beatrice’i kodusalongist. Eelmisel teisipäeval oli tema salong elav, kohal oli kogu „Ei, ei, Nanette’i” trupp. Kooritüdrukud krääksusid nagu ilusad papagoid. Täitsa lõpp, nagu Celia ütleks. Ilmselt lööb su nõbu Digby üle aisa, mis sa arvad?”
„Kahtlemata on tal igas Londoni otsas armuke, aga tema kui abikaasa pühendumisele pole midagi ette heita.” Harry ohkas pettunult. „Tahaksin sinu ja su emaga kaasa tulla, aga lubasin Charlotte’ile, et viin ta Ritzi lõunale. Täna on tema sünnipäev.”
„Sa võid ta vabalt Claridge’isse tuua ja meie saame seal teineteisele üle saali silma teha, ehk tualettruumis hetke omavahelgi olla. Mitte miski ei ületa petmise elevust.”
Harry naeratas, tema meeleolu oli jälle parem. „Sa oled ulakas, Boysie.”
„Aga sellepärast sa mind armastadki.” Boysie kummardus ja suudles Harryt. „Sinu ilu toob sulle veel häda kaela.”
„Näeme siis täna õhtul nõbu Beatrice’i juures.”
Boysie ohkas ja tema raske pilk jäi pidama Harry näol. „Kas sa mäletad, kuidas ma sind esimest korda suudlesin? Tol õhtul Beatrice’i juures?”
„Seda ei unusta ma mitte kunagi,” vastas Harry tõsiselt.
„Mina ka mitte.” Boysie kummardus ja suudles Harryt uuesti. „Õhtuni siis, vanapoiss.”
Harry kõndis koju läbi St Jamesi pargi. Valgus oli tuhm, ere suvepäike oli pakkinud asjad kokku ja läinud särama lõunapoolsematele maadele. Kogunesid niisked hallid pilved, tuul sakutas pruuniks tõmbuvaid lehti ja need hõljusid maapinnale. Harry tõmbas kaabu tugevasti pähe ja surus käed püksitaskusse. Varsti hakkab vihma tibama ja ta polnud vaevunud mantlit võtma. Kui ta hommikul kodust välja tuli, ei paistnud sadama hakkavat.
Kui Harry jõudis oma Belgravia maja juurde, ootas Charlotte teda juba hallis. Naine näis olevat endast väljas. Süüdlaslikult ja paaniliselt mõtles Harry, et naine on avastanud, kus ta oli, aga kui ta sisse astus, oli Charlotte’il nii hea meel meest näha, et Harry mõistis kergendust tundes, et naine ei kahtlusta endiselt midagi.
„Jumal tänatud, et sa kodus oled, kallis! Ma helistasin kontorisse, aga nad ütlesid, et sa täna ei tule.”
Harry pööras närviliselt pilgu kõrvale, oodates, et naine küsib, kus ta oli. Aga kui ta andis kaabu ülemteenri kätte, haaras Charlotte tal käsivarrest. „Mul on uudiseid,” pahvatas ta.
„Tõesti? Ära hoia mind pinevil, räägi välja.”
„Asi on lossis. Ma tean, kes selle ära ostis.”
„Tead või?” Harry läks naise kannul elutuppa.
„Sa lihtsalt ei usu.”
„No ütle juba!”
„Celia!”
Harry põrnitses naist. „Ära tee nalja.”
„Ma räägin surmtõsiselt. Sinu nõbu Celia ostis lossi ära.”
„Armas jumal! Kes sulle rääkis?”
„Sinu isa helistas umbes tund aega tagasi. Ta ei teadnud, kuidas sind kätte saada. Olen kogu see aeg tahtnud sulle öelda. Sa ei ole ju vihane, ega? Sa tead, et ma jumaldan sind, olgu sul loss või ärgu olgu, ja ma ei tahaks niikuinii Iirimaal elada.”
„Kulla Charlotte, ma ei ole vihane. Mind lihtsalt üllatab, et Celia mulle ise ei rääkinud.”
„Ta kindlasti tahtis seda teha. Bertie ütles, et Celia läks Kittyga kokku saama. Võib arvata, et ta tahtis kõigepealt Kittyle rääkida. Sa ju tead, kui lähedased nad on.”
Harry vajus toolile ja toetas küünarnukid põlvedele. „No kes seda oleks võinud arvata? Archie on ilmselt hulluks läinud.”
„Armastusest!” purskas Charlotte.
„Et seda üles ehitada, kulub terve varandus.”
„Aga Archie on ju muinasjutuliselt rikas,” väitis Charlotte, teadmata, et Archie rikkus pärineb Digbylt.
„Sa ei ole Deverilli lossi näinud. See on hiigelsuur.” Korraga tundis Harry sügaval rinnas ootamatut valu, otsekui oleks miski lõhestanud ta südame, päästes valla mälestused, mille olemasolugi ta ei mäletanud.
„Kas kõik on korras, kallis?” Charlotte kükitas mehe tooli kõrvale. „Sa oled löödud. Ma saan ju aru. See on ka loomulik. Deverilli loss oli sinu kodu ja sinu pärandus. Aga eks olegi parem, et see läks ikkagi perekonnaliikme kätte? Loss pole kadunud. Sa saad seal külas käia.”
„Castellum Deverilli est suum regnum,” lausus Harry.
„Mida, kallis? Kas see on ladina keeles?”
Harry vaatas Charlotte’ile pikalt otsa, tundes ennast nagu väike poiss, kes hakkab kohe nutma. „Perekonna moto. See oli peaukse kohal, see tähendab, enne tulekahju. Ma ei uskunud, et see mulle korda läheb,” ütles ta vaikselt. „Ma ei taha Iirimaal elada, aga issand jumal, see läheb mulle tõesti korda. Ma arvan, et see läheb mulle isegi väga korda. Mu perekond on elanud seal põlvest põlve. Katkematus reas üksteise järel.” Harry ohkas ja vangutas pead. „Papa ei räägi sellest, aga ma tean, et müük tekitas talle tohutut valu. Ma näen seda alkoholihulga järgi, mille ta ära joob. Õnnelikel inimestel pole vaja midagi pudelipõhja uputada. See müük purustas perekonnaliini, mis on kestnud sellest saadik, kui need maad anti 1662. aastal Barton Deverillile.” Harry silmitses oma käsi. „Mina olen katkenud lüli.”
„Kallis, sina seda ei katkestanud, sinu isa katkestas,” tuletas Charlotte
