Lapse kõrvad hakkasid punetama ja ta puhkes nutma. Poisi tõrjuv hoiak oli hirmutav ja Bridie põrkas tagasi, otsekui oleks teda löödud. Ta vaatas abitult, kuidas laps seisis nagu paigale naelutatud, röökis täiest kõrist ja vaatas Bridiet nagu mingit koletist, ning viimaks jõudis tõde otsekui jäine hoop talle pärale: Väike-Jack kuulub siia. Siin on tema kodu. Need on tema vanemad. Bridie oli kõigest võõras, ähvardav võõras, ja tema otsustavus asendus kohe kaastunde ja süümepiinadega. Ta sirutas käe, et Jacki lohutada, kuid too põrnitses seda hirmunult ja Bridie tõmbas käe tagasi ning surus tugevasti vastu rinda.
Bridie taganes ja peitis ennast ära, kui härra Trench ja see naine jooksuga tuppa tormasid. Nutt jätkus, kuid jäi vaiksemaks, kui Jack kas härra Trenchi või hoidja süles lohutust leidis, kumma, seda Bridie sealt, kus ta seisis, ei näinud. Ta tajus kedagi aknal ja surus ennast vastu seina, hoidis hinge kinni ja palvetas mõttes, et püha neitsi teda kaitseks. Keegi sirutas käe ja pani akna kinni, siis tõmmati kardinad kärmesti ette ja Bridie oli välja jäetud. Süda täis meeleheidet, läks ta puude vahelt ootava troska juurde.
Kui Kitty koju tagasi jõudis, süda tulevikule mõeldes täis lootust ja hirmu, leidis ta, et Väike-Jack istus, pidžaama seljas, Roberti põlvel. Roberti see jalg, mis lapsena põetud haiguse tõttu ei paindunud, oli ette sirutatud. Poiss kuulas lugu autost. Ta imes pöialt ja hoidis teise käega oma lemmikjänkut. Loosse süvenenud, ei tõstnud ta peadki Roberti õlalt, vaid toetus sinna uniselt ja rahulolevalt edasi. Kitty peatus uksel ja unustas oma plaani kohe, kui nägi südantsoojendavat pilti, kuidas tema abikaasa ja poolvend istusid mõnusasti koos kamina soojas kumas. Robert tõstis lugu katkestamata pilgu Kitty poole ja tervitas teda naeratusega. Kitty heameelt rikkus süütunne ja ta lahkus toast, püüdes edutult kujutleda sama stseeni nii, et Roberti asemel on Jack O’Leary.
Kitty leidis preili Elsie vannitoast, kus tüdruk korjas kokku mängupaate, millega Väike-Jack armastas vannis mängida. „Kuidas päev läks, Elsie?” küsis ta, püüdes pääseda närivast süümepiinast. Mõtlemine Ameerikasse põgenemisest tegi asja veel hullemaks.
„Väga hästi, tänan, proua Trench. Väike-Jack on nii hea poiss.”
„Ta on täna õhtul väsinud. Suudab vaevu ärkvel püsida, et juttu kuulata.”
Preili Elsie naeratas kiindunult. „Oh, on muidugi. Aga ta armastab unejuttu ja on eriline maiuspala, kui härra Trench seda talle loeb.” Tüdruk pööras näo perenaise poole. Tema kipras laubast taipas Kitty, et miski teeb hoidjale muret. „Ta on täna nii hädaline olnud, proua Trench,” lausus ta.
„Hädaline?”
„Miski hirmutas teda lastetoas. Ma ei tea, mis see oli. Mõni rebane või ehk lind akna taga. Vaene väikseke pidi silmad peast nutma. Sellest peale klammerdub ta härra Trenchi külge nagu väike meritigu.”
Kitty tundis taas külma pigistust südame ümber. „Kas sa nägid aknast midagi?”
„Ei.” Preili Elsie kõhkles. Ta ei tahtnud tunnistada, et oli murdnud lubadust ega hoidnud kogu aeg Väike-Jackil silma peal, või et ta oli leidnud akna juurest põrandalt võõra mängukaru ning peitnud selle mänguasjakasti põhja. „Härra Trench oli temaga koos, aga mina pidin korraks toast välja minema, sest keegi oli ukse taga, kes teda otsis. Keerasin ainult hetkeks selja ja siis Jack seda nägigi. Kindlasti ei tähenda see midagi, aga ma arvasin, et pean teile ikka ütlema, sest võite muidu imestada, miks ta täna õhtul nii rahutu on.”
„Tänan, Elsie.” Kitty kiirustas tagasi magamistuppa, kus Robert tõstis parajasti last voodisse. Kitty aitas teki eemale tõmmata, nii et mees sai Väike-Jacki sinna alla pista. Robert silitas poisi punased juuksed laubalt tagasi ja surus sinna suudluse.
„Head ööd, armas poiss,” ütles ta. Aga Väike-Jack virgus korraga oma uimasusest ja haaras Robertil käest.
„Ära mine!” nuuksus ta.
Kitty vaatas Robertit ärevalt. „Mis on, Jack?” küsis Kitty voodi juurde põlvitades. Väike-Jack tõusis istuma, haaras Robertil kaela ümbert kinni ja klammerdus nii kõvasti tema külge, otsekui kardaks, et madrats võib ta alla neelata.
„Äkki see naine tuleb tagasi.”
„Mis naine?” Kitty vaatas õudusega Roberti poole, sest ta teadis.
„Ei ole mingit naist, Väike-Jack. Siin oleme ainult meie ja preili Elsie,” kinnitas Robert.
Kitty surus last enda vastu ja silitas tema pead. „Kus sa seda naist nägid, Väike-Jack? Kas sa mäletad?”
„Akna juures,” sosistas laps.
„Mida ta tahtis?”
„Ta andis mulle karu, aga ma ei tahtnud seda.”
Kitty süda vajus saapasäärde. „See oli kindlasti mingi mustlane, Väike-Jack,” rahustas ta, püüdes hoida häält värisemast. „Ma luban sulle, et siin pole midagi karta. See naine on läinud ja tagasi ta ei tule. Kõik on korras. Me ei lase sulle midagi halba juhtuda, kullake. Mitte kunagi.”
Kui Kitty oli suutnud lapse viimaks teki alla tagasi meelitada ja õrnalt magama paitada, leidis ta Roberti alumiselt korruselt elutoast, kus mees tuld kohendas. „Kas sa usud, et ta tõesti nägi kedagi akna juures?” küsis mees. Kitty oli näost tuhkhall. „Mis on, Kitty?” Robert pani roobi käest.
„Ma ju rääkisin sulle, et Väike-Jacki ema oli lossis teenija?”
„Jah,” vastas Robert silmi pilutades. „Kes nimelt?”
„Bridie Doyle.”
Robert vahtis naist rabatult. „Bridie Doyle? See tavaline noor naine, kes oli sinu toatüdruk?”
„Jah,” vastas Kitty?”
„Püha jumal. Mida su isa küll mõtles?”
„Minu meelest ei mõelnud ta siis üldse midagi. No pärast seda, kui Jack oli sündinud, kadus Bridie Ameerikasse ja me kaotasime ühenduse. Ma ei uskunud, et ma teda veel kunagi näen. Aga ta tuli tagasi.” Kitty tõstis käe kõri juurde. „Ta tuli Väike-Jackile järele.”
„Kust sa tead?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
