saab?”
Poiss näitleb edasi: „Aga poisid, linnas on uus kurikael!”, kuid ema teeb juba varbaharjutusi, tõmbab neid krõnksu ja sirutab.
Ema mõtleb.
Ta mõtleb, et peab sõber Murray pulmakingi hankimiseks midagi ette võtma – ja talle tuleb meelde kunstnik, kes maalib koeri, üks selline teos ju täitsa sobiks, nii et ta peaks e-kirja saatma ja uurima, kuidas saaks tellimuse esitada, ehkki sõna „tellimus” võib olla kunstniku jaoks solvava maiguga. Talle meenub, et ta pidanuks hommikul vanatädile helistama, ja mõtleb, et võib-olla saadab vanatädile selle asemel hoopis postiga selle hirmnaljaka paberkotist ahvi, mille Lincoln eelkoolis tegi. Kunstiteos on kindlasti parem kui telefonikõne, ehkki selle otsusega on tal omad huvid mängus, kuna ta vihkab telefonis rääkimist. Heakene küll, ta annab endale aru, et see on kohustusest kõrvalehiilimine, aga ta otsustab ikkagi paberkotist ahvi kasuks. Ta mõtleb kõrvitsapirukast, mida vanatädi teeb. Ta mõtleb köögikappi jäänud jahubanaanitükikestest. Ta mõtleb Bruce Boxleitnerist. Põhikooli ajal oli ta sellest telesarjas „Scarecrow and Mrs. King” mängivast mehest pisut sisse võetud, ning kui ta ükskord avastas, et sari on tervenisti veebis saadaval, on ta seda järjest uuesti vaadanud, üks osa teise järel –
1980ndate sarja kohta, kus figureerivad külma sõja spioonid ja nõmedad soengud, on see ajale hästi vastu pidanud. Ning kui ta ei suuda meenutada, kas Lee ja Amanda suudlevad viimaks teise või kolmanda hooaja lõpus, saab ta muidugi teise hooaja ülejäänud kuut osa vahele jättes kohe kolmanda hooaja lõppu hüpata.
Kuskil läheduses haamerdab rähn ning see toob naise tagasi praegusse hetke. Ta märkab, et soolatüügas Lincolni käel on kasvanud. See näeb välja nagu meriroos. Liival veiklevad kaunil moel varjud, Lincoln naerab oma kurikaelanaeru ning naist tabab arusaamine, et neis pärastlõunais, mil poeg tema jalgade vastu toetub, ja neid ümbritsevas metsatukas on midagi õnnestavat.
Joani jala vastu kukub Thor, tolle plastist pea maandub Joani varbale.
„Emme?” „Jah?”
„Miks Thor filmis kiivrit ei kanna?”
„Ma arvan, et kiiver segab tal nägemist.”
„Aga kas ta ei tahagi siis oma pead kaitsta?”
„Ma arvan, et vahel ta kannab seda ja vahel mitte. Kuidas tuju parasjagu on.”
„Minu arust peaks ta ikka kogu aeg pead kaitsma,” ütleb poiss.
„Lahingus on ilma kiivrita ohtlik. Aga miks Kapten Ameerika ainult kapuutsi kannab? See ei kaitse ju eriti hästi, eks ole?”
Paul, Joani abikaasa, tüdineb tavaliselt sellest superkangelaste jutust kiiresti – tema räägiks palju parema meelega jalgpallimeeskondade asetustest ja NBA koosseisudest –, aga Joan ei pane seda pahaks. Joan oli omal ajal ka ise Supernaisest sisse võetud. Supersõpradest. Uskumatust Hulkist. „Kes kakluses võidaks,” küsis ta kord onult, „kas Supermees või Uskumatu Hulk?” Onu ütles: „Noh, kui Supermees hakkab alla jääma, saab ta alati minema lennata,” ja Joani arvates oli see põrutavalt suurepärane vastus.
„Kapten Ameerikal on kilp,” ütleb ta Lincolnile. „Tema kaitseb ennast sellega.”
„Aga mis siis, kui ta ei jõua kilpi õigel ajal pea kohale tõsta?” „Ta on väga kiire.”
„Aga ikkagi,” ei lase Lincoln ennast veenda.
„Tead mis, sul on õigus,” ütleb Joan, sest poisil ongi õigus. „Ta peaks tõesti kiivrit kandma.”
Lohu tagaseina moodustab inimkätega tahutud kalju, pruunihallisegune ja mõhnaline, selle taga tuhnib ringi mingi loom. Loodetavasti pole see rott. Joan kujutab ette, et tegu on oravaga, kuid otsustab siiski tal silma peal hoida.
Ta avab käekoti, et telefoni kiigata. „Nii umbes viie minuti pärast peame hakkama värava poole liikuma,” ütleb ta.
Nagu sageli neil puhkudel, kui ema ütleb, et on aeg mängimine lõpetada, teeb Lincoln näo, nagu ta poleks sellest jutust sõnagi kuulnud.
„Kas doktor Doom kannab kogu aeg maski?” küsib poiss.
„Kas sa kuulsid mind?” küsib ema. „Jah.”
„Mida ma ütlesin?”
„Et me hakkame kohe minema.”
„Olgu,” ütleb Joan. „Jah, doktor Doom kannab kogu aeg maski.
Sest tal on armid.”
„Armid?”
„Jah, armid, mille ta laboris untsuläinud katse tõttu sai.”
„Miks ta peaks nende pärast maski kandma?”
„Sest ta tahab neid varjata,” seletab naine. „Tema meelest on need inetud.”
„Miks need tema meelest inetud on?”
Joan silmitseb langevat erkoranži puulehte. „Noh, tal oli nende tõttu teistest erinev välimus. Vahel ei taha inimesed teistest erineda.”
„Minu arust armid ei ole inetud.” Lincolni sõnade ajal kanduvad läbi metsatuka nendeni järsud valjud helid. Kaks raksatust, siis veel mitu. Paugud, nagu õhupallid puruneksid. Või lastaks ilutulestikku. Joan püüab ette kujutada, mida sellist võiks keegi loomaaias teha, mis kõlaks väikeste plahvatustena. Midagi seoses halloween’i pidustustega? Kõikjale on riputatud valgustid – mitte küll siia metsatukka, aga rahvarohkemate radade kohale –, nii et võib-olla mõni trafo lendas õhku? Või tehakse kuskil ehitustöid ja seda heli tegi suruõhuvasar?
Veel üks pauk. Veel üks ja veel üks. Need on liiga valjud, et olla õhupallid, ja liiga ebakorrapärased, et tulla suruõhuvasarast. Linnud on vait, aga lehed muudkui langevad.
Lincoln ei lase ennast häirida.
„Kas ma võiksin oma Batmani doktor Doomina kasutada?” küsib ta. „Ta kannab musta. Ja kui ma teda kasutan, kas sa võiksid talle õige maski teha?”
„Muidugi,” ütleb Joan.
„Millest sa selle teed?”
„Tinapaberist?” pakub ta.
Orav lippab üle lohu varikatuse ja naine kuuleb kerget sahisevat matsu, kui loom teisele puule hüppab.
„Ja millest me need karmid teeme?” küsib Lincoln.
Joan vaatab talle otsa.
„Karmid?” kordab ta.
Poiss noogutab. Ema noogutab vastu, kaalutlevalt ja kordavalt.
Ta annab endale võimaluse aju keerdkäike lahti harutada: see on üks emaks olemise osa, mis on teda enim rõõmustanud, sest varem polnud ta selle olemasolust teadlik. Poisi mõistus on keerukas ja ainulaadne, koob isevärki maailmu. Vahel hüüatab poiss unes terveid lauseid – „Ära mine trepist alla!” –, mis avavad aknaid tema sisemisse masinavärki, päästes sinna pilguheidud, kuid Joan ei näe iial kõike, ja selles seisnebki põnevus. Poiss on täiesti omaette olevus, sama tõeline kui Joan isegi.
Karmid. Joan üritab selle sõna mõtet tabada.
„Need
