ja võtab ta sülle, sest õigupoolest on poiss kaeblemata juba oma väikestel jalgadel päris pika maa maha kõndinud. Kui võib minna ka nii, et Lincoln nutab edasi ja Joan jääb endale kindlaks, sest ta ei taha, et pojast kasvaks selline laps, kellel käivad peal jonnituurid.
Lapsevanemaks olemine ongi üks neid „võimude lahushoidmise süsteeme”, kus tuleb aina ette mõelda, võimalusi ette aimata ja plusse-miinuseid kaaluda.
Õhus tiirutab ja teeb ootamatuid sööste kiil. Piki veepiiri sammub haigur. Laudtee kulgeb puude vahel rohus kord kitsama, kord laiemana.
Lincoln ei nuta enam ja Joan on üsna kindel, et poiss ümiseb Georgia Bulldogsi võitluslaulu – „Elagu, elagu vana Georgia! / Elagu, elagu vana Georgia!” –, ehkki niipea, kui Joan on selle mõttega maha saanud, läheb Lincoln üle Texas Longhornsi tunnusloole.
Nende peres ei hoia keegi kummalegi meeskonnale eriti pöialt, aga Lincoln võtab võitluslaulude sõnu külge sama innukalt, nagu ta vaimustub superkangelastest ja kurjamitest.
Ta on koguja. Ta talletab endas kõike.
Joan näeb läbi puude karusselli tippu, mis meenutab telgikatust.
Nõudepesuvee karva taeva taustal särab see erkvalgena. Nad mööduvad traatvõrguga piiratud linnuaiast, kus elab ühejalgne kotkas, ja hõbehaigrute paari peaaegu nähtamatu võrguga aedikust. Siis tulevad juba mahalangenud puutüved, rohupuhmad ja veel mingid laimirohelised rohttaimed. Joani teele jääb pea kohal kaarduv oks ning ta näeb, kuidas üks leht eraldub oksast, muundub kollaseks liblikaks ja tiirleb taevasse.
Lõpuks on nad siiski jõudnud betoonist kõnniteedega alale, betoonteed on sama laiad kui kruusarajad. Aiapostide otsas troonivad kõrvitslaternad.
Nad teevad veel paar sammu tsivilisatsioonile lähemale ja Joan piilub karusselli poole. See ei liigu ja vaikib; maalitud kaelkirjakud ja sebrad ja karud ja gorillad ja jaanalinnud on kui soolasambaks tardunud. Lincoln armastas varem karusselli, ehkki oli nõus vaid sebra seljas sõitma. Nüüd hõljuvad karusselliloomade ümber kummist nahkhiired ja väikesed salvrätivaimud, need ripuvad puidust raamistiku küljes. Joan ja Lincoln on piisavalt lähedal, et karusselli valge puldankate võiks täies hiilguses ja tüünes rahus nende peale laskuda.
„Emme,” ütleb poiss, „võta mind sülle.”
„Siis, kui hernehirmutiste juurde jõuame,” ütleb ema ega tee poja väljasirutatud käsi nägema. „Ainult natuke maad veel.”
Seekord Lincoln ei protesteeri. Nad tõttavad karussellist mööda, toidulettide ja lasteala veepargi poole, kus purskkaevud saadavad õlani kõrguvaid veejugasid endiselt põldmarjakarva poolkaarte peale.
„Medusa oli siin,” teatab Lincoln ning Joan heidab pilgu läbi purskuva vee varjulisse nurka, kus seisavad kilpkonna, konna ja sisaliku kivikuju. Praegusel perioodil tähendab iga kivikuju nägemine märki sellest, et Medusa on siit mööda läinud. Ämblikmees oli siin, ütleb Lincoln ämblikuvõrke nähes.
„Vaesed sõbrakesed,” ütleb Joan, sest ta ütleb alati nii, kui nad Medusa ohvritest mööduvad.
„Nad oleksid pidanud silmad kinni hoidma,” ütleb Lincoln, sest ta ütleb alati nii.
Joan heidab pilgu Koaalakohviku tumedatele akendele, mille taga on riiulid kilesse mässitud võileibade ja tarretise ja keedetud munadega, aga ta ei näe sees mingit liikumist. Plasttoolid on tõstetud ruudukujulistele laudadele kummuli. Tavaliselt panevad töötajad söögikohad kinni ja keeravad uksed lukku veerand tundi enne sulgemisaega, nii et vaatepilt ei üllata teda.
Paremat kätt jääb mänguväljak ühes kaljude ja rippsillaga. Millalgi huvitas Lincolnit Antarktika, siis said suurtest kaljudest jäämäed. Eelmisel kevadel mängis ta aga rippsillal rüütleid ja kindlusi, hüüdis nähtamatutele kuningatele, et nood kahurid välja tooksid ja katapuldid kividega täidaksid. Nüüd on sama sild alati Thori vikerkaarevärviline tee maale. Aasta pärast käib Lincoln lasteaias ning superkangelaste päevad tuhmuvad ja asenduvad millegagi, mida Joan ei oska veel ette aimata. Siis asendub ühel päeval millegi muuga kogu loomaaed. Elu on edasi läinud ja sellest poisist, kes tal praegu käest kinni hoiab, on saanud keegi sootuks teine.
Nüüd võidavad nad aega tagasi, kiirustades mööda kingipoest ja puust väljalõigatud raamist, kus laps saab pea august välja pista ja mängida, et on gorilla. Jõudes lasteala serval asuvate vetikatest ummistunud akvaariumideni, aeglustavad nad sammu – Lincoln ei suuda kiusatusele vastu panna ja peab hiidkilpkonna otsima –, kuid kui nad on juba akvaariumi nurga taha pööranud, ilmub neist vaid mõni meeter eespool nähtavale kergelt jalgel kõikuv vanem naine. Tal on king käes.
„Sain kivi kätte, Tara,” ütleb ta ja tema hääles on teatav rõõmus meeleheide, mis ütleb ära, et ta on vanema. „Tule nüüd.”
Vaatevälja jõuavad kaks blondi tüdrukut, kindlasti õed, ning vanaema kummardub, sirutades kingaga käe väiksema tüdruku poole. Tüdruku juuksed on sätitud hobusesabadesse ja ta paistab olevat Lincolnist natuke noorem.
„Me peame minema,” ütleb vanaema, lükates kummisandaali väikese jala otsa. Siis ajab ta end sirgu.
Väiksem tüdruk ütleb midagi, liiga vaikselt, et seda kosta oleks, ehkki nad on nüüd neist vaid paari meetri kaugusel. Mitu kärbest kobistab vastu akvaariumi aknaklaasi.
„Ma võtan need siis jalast ära, kui oleme auto juurde jõudnud,” ütleb vanaema hingetuna. Ta teeb tasakaalu otsiva sammu, hoides tüdrukutel randmest kinni. Tüdrukud pilgutavad Lincolni poole silmi, aga siis sikutab naine neid juba edasi.
„See on vanaema,” ütleb Lincoln liiga valjusti, jäädes nii äkitselt seisma, et Joani käest käib jõnks läbi.
„Ma arvan ka,” sosistab Joan.
Ta heidab pilgu vanema naise poole – õhus on lillelise keemia lõhna, see parfüüm meenutab talle kuuenda klassi õpetajat proua Manningit, kes kinkis just talle ja mitte kellelegi teisele viimasel koolipäeval „Siniste delfiinide saare” raamatu, aga juba on naine lapselastega läinud, juba viimase akvaariumi nurga taha kadunud.
„Kui minul oleks vanaema, kas ta näeks siis selline välja?” küsib Lincoln.
Vanavanemad on viimasel ajal poisi kinnismõtteks. Joan loodab, et see aeg läheb mööda sama kiiresti kui kõik tema muud mureajad.
„Sul on ju vanaema,” ütleb Joan ja sikutab poissi taas edasi. „Memm. Issi ema. Mäletad, ta käis jõulude ajal külas? Ta elab lihtsalt väga kaugel. Kallike, me peame minema.”
„Mõnel inimesel on palju vanavanemaid. Minul on ainult üks.”
„Ei, sul on neid kolm. Tuleb meelde, eks? Nüüd peame küll minema või muidu tekib meil pahandusi.”
Imesõnad. Lincoln noogutab ja tihendab sammu, nägu nii tõsine ja meelekindel.
Taas kõlab plaksuv heli, seekord kõvemini ja lähemal kui enne, õhus kaigub vast tosin teravat raksu. Joan arutleb, et need võivad olla mingite suruõhusüsteemide helid.
Nad on jõudnud tiigi servani – see on loomaaia suurim, peaaegu järve mõõtu –, ja tema pilk jääb pidama veel liuglevatele luikedele. Rada hargneb kaheks: parem haru viiks nad tiigi kaugemasse serva, läbi Aafrika väljapaneku, aga vasakut mööda jõuaksid nad juba sekunditega väljapääsuni. Joan näeb eespool välgatavaid rohelistes ja punastes toonides papagoisid, kes on harjumatult vaiksed. Talle
