ütleb ta pojale.
„Mul pole vaja neid harjutada,” vastab Lincoln. „Ma tahan lihtsalt hernehirmutisi näha.”
„Täna jõuame neid ainult käigu pealt vaadata.”
Tiiki ääristava aia külge on kinnitatud pikk rivi hernehirmutisi. Paljudel neist on peaks kõrvits ja nad lummavad Lincolnit.
Talle meeldib see, mis kujutab Supermeest, ja see, mis meenutab kosmonauti – selle kõrvits on kiivri moodi valgeks värvitud, – ja eriti Kübaraga Kass[1.].
„Hea küll, kullake,” ütleb Joan. Lincoln laseb tal käest lahti ja sirutab käed välja.
Joan heidab pilgu piki aeda, teda köidab seal kõigepealt Kass Peetri eresinine kõrvitspea. Umbes poolel maal on mitu hernehirmutist aia äärde pikali kukkunud. Küllap tuul on need uppi ajanud, mõtleb ta, aga mingit tormituult pole ju olnud. Hernehirmutised on siiski pikali, viis-kuus neist papagoide aia juures ja mõni kaugemalgi maas.
Ei, need polegi hernehirmutised. Need ei ole hernehirmutised.
Joan näeb, kuidas üks käsi liigub. Ta näeb keha, mis on selgelt liiga väike, et olla hernehirmutis. Seelik on kahvatult puusalt kohatult maha libisenud, jalad konksus.
Ta ei saa tükk aega sellelt vaatepildilt silmi ära, ent kui ta vaatab eemale, maas lebavatest kogudest ja papagoidest kaugemale, pika ja madala hoone suunas, kus asuvad tualetid ja uksed, mis kannavad silte „AMETIKÄIK”, näeb ta liikumatult seisvat meest, kes vaatab mujale, mitte Joani poole. Mees on purskkaevu juures. Tal on jalas teksad ja seljas tume särk, pintsakut pole. Mehe juuksed on pruunid või mustad, peale nende tundemärkide ei erista Joan midagi, kuid ta ei pööra siiski pilku mehelt kõrvale ja näeb, kuidas too viimaks liikuma hakkab. Mees lööb tualetiukse lahti, peatab selle hoo küünarnukiga, tema paremas käes on relv, mingit sorti püss, pikk ja must, selle toru kõrgub antennina tema tumedast peast kõrgemale, kui mees kaob naiste tualeti kahvaturoheliste seinte vahele.
Papagoide juurest kostab mingit liikumist, veel keegi on jalgel, aga sel hetkel Joan juba pöördub. Enamat ta ei näe.
Ta haarab Lincolni ja tõmbab poisi endale sülle, poisi jalad siplevad kõvasti, kui ta lapse puusale surub, haarates poisil parema käega tagumiku alt ja seejärel oma vasakust randmest, nii et poiss jääb talle käevangu.
Ta jookseb.
1 Kübaraga Kass – tegelane Theodor Geiseli (pseudonüümiga Dr. Seuss) 1957. aastal ilmunud lasteraamatust „The Cat in the Hat”, mille põhjal on hiljem tehtud palju filme, televisiooni- ja teatrilavastusi jms. Mitte segi ajada Charles Perrault’ „Saabastega kassi” tegelasega. (Toimetaja märkus.) [ ↵ ]
17.32
Joan liigub edasi, muidugi mitte surnukehade poole, vaid ümber tiigi Aafrika suunas. Samal ajal turgatab talle pähe, et ta oleks võinud tagasi metsatuka poole minna. Ta võiks nüüdki veel ümber pöörata ning võtta sihikule varjupakkuva liivalohu või kõrged puud, aga ta ei julge ümber pöörata, sest ta pole kindel, kas mees – mehed? – neid nägi, kas ta võib neile järgneda, kiirustamata tegutseda, sest just mehel on relv ja just mehel pole kuskile kiiret. Lisaks tõrgub osake temast tuldud suunas tagasi minemast ja mõtleb, et eespool on parem. Turvalisem.
Mine. Mine. Mine. See sõna haamerdab tal peas, jalad taovad selle rütmis betooni.
Joan kujutab ette, kuidas püssimees neid jälgib, nende suunas esimesed sammud teeb, hakkab järve äärt pidi tulema, irve üle näo laiumas. Joan kujutab ette, kuidas mees sammu lisab.
Ta ei suuda seda taluda. Ta heidab pilgu üle õla ega näe kedagi, tõsi küll, ta ei saa korralikult vaadata, sest ta ei taha sammu aeglustada.
Kootud seelik liibub kitsana vastu jalgu, segab jooksmist, ning ta tahaks seda kõrgemale tõmmata, aga tal pole vaba kätt. Äkki see rebeneb, mõtleb ta lootusrikkalt. Ta kuuleb, kuidas kivikesed talla all krabisevad. Ta pigistab varbad ümber sandaali rihma ja kuuleb, kuidas tallad plartsuvad – veel üks hirm, et sandaal võib jalast tulla.
Teed ääristavad halloween’i-tuled, need on täpselt tema pea kohal ja säravad reipalt igal sammul, erevalgelt, just nagu Lincoln, kui ta on kogemata taskulambi vihu emale näkku suunanud.
Taevas tõmbub aina tumedamaks. „Miks me jookseme?” küsib Lincoln, kelle kakskümmend kilo põrklevad vastu Joani puusaluud, ning naine imestab, et poiss on nii kaua vait olnud. Võib-olla märkas ta alles nüüd, et nad ei liigugi parkla poole.
Joani kopsudes kõrvetab, kui ta üritab piisavalt õhku sisse ahmida, et vastust moodustada.
„Kohe,” – ta peab õhku ahmima – „ütlen.”
Lincoln pigistab käed kõvemini ümber ema kaela. Nendega paralleelselt kulgeb eredate tulede kõrval raudtee, oh mida kõike Joan küll annaks, et näha nende kõrvale sõitvat väikest punamusta rongi, mis on valmis nad minema viima, ehkki ta aimab, et jookseks ilmselt kiiremini kui liigub rong. Aga ta tahaks ikkagi rongi.
Käed hakkavad juba veidi valutama ja mõte põikab tagasi eelmisse nädalasse, kui nad pargis jalutasid – kas partidel on hambad? kas on päris kindel, et nad mind ei hammusta? kas partidel on koivad? miks mina kohe kõndima ei hakanud, kui ma tita olin? kas mul olid koivad? kas mul olid jalad? Tol pärastlõunal läks asi tagasiteel selleni, et Joan ei jaksanud poega enam süles kanda ja pidi ta murule maha panema, ehkki poiss hakkas selle peale nutma.
Ta ei pane poissi maha. „Emme!” ütleb Lincoln pahaselt ja puudutab tema nägu.
„„Kohe” on möödas.”
„Seal oli üks paha mees,” ütleb Joan, ehkki ta poleks sellist asja kindlasti öelnud, kui ta poleks paanikas.
„Kus?” küsib poiss. Joan on raja silmist kaotanud. „Mida?”
„Kus see paha mees on?” küsib poiss.
Joan hüppab kahe sammuga üle raudteeristi – pealegi, kui rong peakski tulema, tähendaks see, et seda juhib teine inimene ja just nüüd tahaks väga mõnda teist inimest näha – ning siis jääb nende ja surnukehade ja mehe vahele järv ja see on hea. Ülesmäge Aafrikasse viivat käänulist teed ääristavad puud – laialehised vihmametsataimed, mis varjavad neid hästi igaühe pilgu eest. Kui keegi peaks neid otsima, on neid nüüd kindlasti raskem märgata.
„Ta oli seal kaugemal,” ütleb Joan ja komistab, kukkudes peaaegu käpuli.
Ta kuuleb sireene. Võimatu öelda, kui lähedal need on, aga see tähendab, et politsei on teel ja nad ajavad varsti kõik korda, aga praegu pole tal sellest mingit abi.
„Mina ei näinud paha meest. Kust sa tead, et ta paha oli?” Lincolni lõug põrkab vastu Joani õlga.
Lincoln muutub pahuraks, kui ema tema küsimustele ei vasta, ja Joan ei taha, et poiss nutma hakkaks, sest ta ei taha lärmi teha ja lisaks hakkaks poiss siis nihelema või veel hullem, jalga liipama.
Kui Lincoln süldistub, on ta kaks korda raskem.
„Me peame kaugemale pääsema,” hingeldab ta. „Kohe. Nii et aita emmet ja hoia kinni – hoia jalgadega veidi kõvemini. Las me jõuame mõnda kindlasse kohta ja siis ma vastan sulle.”
Ta
