ei lõpeta ta pärimist. „Kuhu me läheme?”
Joan ei tea. Kuhupoole minna? Mis edasi saab? Mida ta üldse otsib? Jalad taovad rütmi. Ta tõmbab varbad veel rohkem krõnksu ja loodab, et edasine tee ei vii ülesmäge.
Ta ei suuda enam kaua nii jätkata.
Peitu. Nad peavad peitu pugema. Seda tulebki kõigepealt teha, alles siis saavad nad helistada politseisse või Paulile või mõlemale poole. Ta arvab, et peakski politseile teatama – lihtsalt ütlema, et nad on Lincolniga siin lõksus? Kindlasti tahab politsei ju teada, kes on veel loomaaeda jäänud. Ta tõstab Lincolni paremalt puusalt vasakule ja kohendab haaret poisi piha ümber.
„Emme!” ütleb Lincoln, oodates ikka veel mingit vastust. Alati on vaja mingit vastust.
Lõpuks ometi on nad mäeharjale jõudnud. Täiuslikult ehtlooduslikuks kujundatud taimede müürid jäävad selja taha ning Joan vaatab alla Aafrika elevantide väljapanekule, selle liivastele küngastele ja rohumaale ja voolavale jõele, nüüd peavad nad kas vasakule või paremale pöörama. Paremale minnes jõuaksid nad kaelkirjakute ja lõvide ja tiigrite juurde, vasakpoolne tee viib kaares jõehobude ja hüäänkoerte ja ahvideni.
„Emme!”
Joan annab Lincolni pealaele musi ja pöörab vasakule.
„Ma lõin hamba vastu su õlga ära,” ütleb poiss.
„Vabandust,” ütleb Joan.
Nüüd on tal hea meel, et ta ei võtnud suunda metsa ega Dinosauruselohu tuttavate kitsaste radade poole, sest hoolimata sealsete puude kõrgusest ei oleks nad varjumiseks suurt midagi leidnud, ning paar esmapilgul head kohta – võib-olla jahionn ja liblikamaja – oleksid olnud peidukohaks liiga ilmselged. Mõistagi oleks sealgi olnud ruumi kaugemale joosta ja ringi liikuda, kui neid oleks märgatud, aga kui palju ta Lincolni külge klammerdununa ikka õieti liikuda saab? Ei, nad ei vaja jooksmiseks ruumi. Kui keegi neid märkab, ei jõua nad joostes kuskile.
Ta taipab, et see on oluline teadmine. Tõestus, et tema mõistus surub paanikat alla.
Jah. Joostes ei jõua nad kuskile. Nad peavad nii hästi peitu pugema, et neid poleks näha isegi siis, kui keegi otse nende juurest mööda kõnnib. Ta peab leidma jäneseuru. Punkri. Salakäigu.
Lincoln on emmetamise järele jätnud. Mingi osa Joani hirmust peab olema kuidagi Lincolnini jõudnud ning kuniks see hirmuannus on veel lapsele jõukohane taluda, on Joan õnnelik – las poiss olla sõnakuulelik, kuid mitte kohkunud. Joan ei saa selles muidugi päris veendunud olla, aga kui nad turvalisse kohta jõuavad, uurib ta asja.
Elevantide väljapanek laiub hirmkaugele ja piki selle piirdeid hiilides kuuleb ta muusikat, esmalt arusaamatut, vaid noot siin ja teine seal, kuid peagi tunneb ta ära „Tondipüüdjate” tunnusloo. Hetkeks, mil ta möödub kokakoolaautomaatidest – Lincoln mängib sageli, et need on Batmani arvutid –, on muusika lõbus, aga selgelt liiga vali.
Jokker teeb jälle oma vanu trikke. Lähme batmobiili juurde!
Emme, mis sa arvad, kas Batmani autopesula on ka olemas, sest batmobiil saab mustaks, aga see on ju kabriolett, nii et kas nad saavad seda üldse pesta? Joani hüppeliiges teeb valusa jõnksu, aga ta ei aeglusta sammu. Paremat kätt seisab piirdele üllatavalt lähedal päris elevant, unise moega, ja Joanil on rõõm tema märkimisväärselt suurt kogu näha. Ta näeb silmanurgast, kuidas elevandi lont vonkleb, tajub selle rütmi, kuid pöörab pea teises suunas, vasakule, mõõtes pilguga kõigest mõne meetri kaugusel asuvat suurt hoonet. Savannah’ snäkibaar. Nad on selle hiigelsuure õlgkatuse all rosinaid söönud, laeventilaator suveõhus pähe puhumas, kuid restoranis sees pole nad kordagi käinud. Joanile meeldib väljas olla, elevante vaadata, kujutleda, et nad on Aafrikas – ta on alati mõelnud, et viib poisi ühel päeval sinna –, talle meeldib mõelda üldse kõigist paikadest, mida ta poisile näitab. Emme, kas sa sõitsid tõesti Tais elevandi seljas? Jah, see juhtus enne sinu sündi. Ta märkab, et nad mööduvad parasjagu tualettruumidest, ja aeglustab hoogu, kuid siis mõtleb ta sisselöödud ustele ja lisab taas sammu. Vaat restoran ise, see võiks olla kindlam varjupaik – kindlasti on ustel lukud ja sees on veel ruume, kontoreid ja ladusid, millel on veel paremad lukud, peidupaigad ja kapid, võib-olla isegi toolid ja lauad või rasked kastid, mida saaks ukse ette kuhjata. Mõte töötab kiiresti, idee tundub ahvatlev, ning ta sööstab õlgkatuse varjualusesse ja tõukab klaasuksi, kuid need ei anna järele ning sees on kõik pime.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
