mille kaudu oleksin saanud eelinfot ja kutseid pressikonverentsidele.
Ent paar nädalat hiljem kohtusin ma Svante Pääboga Oslos ühel geneetikaseminaril. Sõime koos õhtust ja minus tärkas tõsine huvi selle teadusvaldkonna vastu. Hiljem olen teda korduvalt intervjueerinud, kuulanud tema ettekandeid ja andnud ajalehes teada, kui tema uurimistulemusi on avaldatud maailma juhtivates teadusajakirjades.
Pärast esimesi mitokondrianalüüse liikus ta edasi ja asus uurima rakutuuma DNA-d. Nagu öeldud, on see märksa keerukam. Aga kui see õnnestub, muutub pilt palju terviklikumaks, sest mitokondrites on ainult paar tuhandikku protsenti kogu meie DNA-st ja pealegi pärandub see ainult emaliini pidi. Meie ülejäänud DNA on rakutuumas ja see on pärit mõlemalt vanemalt.
Esimene esialgne tuuma-DNA ülevaade, mille Svante Pääbo ja tema uurimisrühm avaldasid aastal 2009, kinnitas esimeste mitokondriaalse DNA analüüside tulemust – et neandertallane ei ole nüüdisinimese esiisa, vaid pigem meie geneetiline nõbu.
Ent seejärel laekusid uued teated. Täpsemate analüüsidega saadi ootamatuid tulemusi. Ka Svante Pääbo ise oli üllatunud.
Mais 2010 avaldas ta koos oma kolleegidega põhjaliku analüüsi, mis tõestas, et neandertallased ja inimesed on tõepoolest omavahel järglasi saanud. Nende pärilikkusinfo elab meis edasi. Neandertallased ei ole lõplikult välja surnud.
Seejärel on iidvana DNA analüüsimise tehnoloogia veelgi täiustunud ja nüüd on pilt juba niisama täpne kui siis, kui teadlased oleksid uurinud sind või mind, tänapäeva inimest. Järeldused, milleni nad nüüdseks on jõudnud, on sellised:
Jah, neandertallased on tõesti meie esivanemad, aga kõigest umbes kahe protsendi ulatuses. Kui anatoomilises mõttes nüüdisinimene Aafrikast muudesse ilmajagudesse liikus, läbis ta Lähis-Ida – ka selle piirkonna praeguses Iisraelis, mida nimetatakse Galileaks. Seal elasid juba neandertallased. Nad pidid elama meiega mõnda aega samas piirkonnas kõrvuti. Mõnel juhul tekkisid seksuaalsuhted, mille tulemuseks olid järglased, kes ise võisid saada terveid lapsi.
Nüüdisinimestes, kes on pärit Aasiast, Austraaliast ja Ameerikast, on pisut rohkem neandertallase DNA-d kui eurooplastes.
Neil on seda pisut üle kahe protsendi, keskmisel eurooplasel pisut alla kahe. See tuleneb ilmselt täiendavatest neandertallaste ja nüüdisinimeste ristumistest kaugemal Aasias.
Need inimesed, kes liikusid ida poole, Aasiasse, Uus-Guineasse ja Austraaliasse, näivad olevat segunenud teist sorti eellastega, keda me nimetame Denisova inimesteks. Uus-Guineas leiab nüüdisinimese geneetilisest koodist kuni kuus protsenti Denisova DNA-d ja väikest osa sellest võib leida ka Hiina rahvastikust.
Fakt on see, et neandertallaste pärandit saab tuvastada ka aafriklaste puhul. Seda isegi traditsioonilise eluviisiga rahvaste juures nagu jorubad Lääne-Aafrikas ja mbutid Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Aga nende puhul on tegu üliväikeste osakestega, mida saab selgitada sellega, et eurooplased ja asiaadid on ajaloo jooksul liikunud tagasi Aafrikasse.
Praegu tegutseb firmasid, mis müüvad DNA-teste, mille abil saab väidetavalt selgust, kui palju on kellegi geenides neandertallast või Denisova inimest. Ent Svante Pääbo hinnangul ei ole need testid usaldusväärsed. Veamarginaal on nii suur, et tulemus ei ütle tegelikult midagi. Tagantjärele ta kahetseb, et ta enda töörühm ei taotlenud sellisele testile patenti, sest siis oleks saanud garanteerida hoopis teise kvaliteedi.
Usutavasti osutusid neandertallase geenid Lähis-Ida väikesele lapsele 54 000 aastat tagasi kasulikuks. Sellised lapsed võisid olla tervemad kui teised, nende vastupanu nakkustele oli parem. Meie esiisad ja esiemad, kes rändasid Aafrikast Lähis-Itta, kuulusid väikesesse rühma, mis võis koosneda kõigest paarikümnest või paarisajast inimesest. Paari põlvkonna järel, kui nad olid lapsi saanud ainult omavahel, muutus nende immuunsüsteem üha vaesemaks. Sugulaste ristumine nõrgendab immuunsüsteemi ja siis on hea, kui väljast tuleb juurde värsket verd.
Ameerika immunoloog Peter Parham on leidnud immuunsüsteemis geenirühma, mis näib olevat neandertallaste pärand.
Need geenid aitasid kindlasti Trollilapsel ja temasarnastel 54 000 aastat tagasi elus püsida. Nüüdsel ajal võivad samad geenid aidata kaasa liiga efektiivse immuunsüsteemi arengule, mis jookseb mõnikord amokki ning tõstab autoimmuunsete haiguste, näiteks polüskleroosi ja 1. tüübi diabeedi riski.
Teadlased on leidnud kaks neandertallase geeni, mis mõjutavad suutlikkust ladestada organismi toidust saadavat rasva. Üks neist kahest geenist tõstab nüüdsel ajal 2. tüüpi diabeeti haigestumise riski. See haigus on lähedalt seotud ülekaaluga, mis on tänapäeval suur probleem. 54 000 aastat tagasi see aga vaevalt nii oli. Esimesed nüüdse aja eurooplased olid pigem eelistatud seisus, kui keha sai oma käsutusse nii palju rasva kui võimalik.
See vähendas näljasurma ohtu.
Svante Pääbo uurimisrühm on leidnud ka mõningaid muid geene, mis näivad olevat neandertallaselt nüüdisinimesele üle kandunud. Need kõik mõjutavad valku nimega keratiin, mida leidub juustes ja nahas. Nii asiaadid kui ka eurooplased on ilmselt saanud neandertallastelt keratiinigeenide variatsioone, aga huvitaval kombel on Euroopas ja Aasias tegu erinevate keratiinigeenide komplektidega. Praeguseni on selgusetu, kuidas täpselt mõjutavad neandertallase geenid meie juukseid ja nahka. Kui ma ise peaksin kihla vedama, siis paneksin oma panuse sellele, et sirged juuksed kuuluvad neandertallase pärandi hulka.
Svante Pääbo ise ei tahaks sellel teemal, kuidas neandertallase juuksed ja nahk välja nägid, eriti spekuleerida. Nüüdseks on teised teadlased töötanud välja geenitestid, mis annavad aimu naha-, silma- ja juuksevärvist. Ühed Hispaania uurijad väidavad, et nad on leidnud ühe neandertallase juurest punaste juuste geene. Ent Svante Pääbo hinnangul on need testid veel kaugelt liiga ebakindlad, et ta söandaks selliseid andmeid avaldada. Teda intervjueerides proovin vastu vaielda, argumendiks see, et üldsuse silmis oleks silma-, naha- ja juuksevärv huvipakkuvad andmed. See muudaks pildi meie kohtumistest neandertallastega elusamaks.
Svante Pääbole sellisest argumendist ei piisa. Aga ta avaldab veel ühe fakti, mis pole seni avalikkuseni jõudnud: ühelgi neandertallasel, keda tema ise on analüüsinud, ei paistnud olevat punaste juuste geene. Kõige läbiuuritum neandertallane, kes leiti ühest Siberi koopast, oli ilmselt tumeda peaga.
Pigem eelistaks ta rääkida neist ligi 87 geenivariatsioonist, mis on peaaegu kõikidel nüüdisinimestel, ent mida seni pole leitud üheltki neandertallaselt. See geen, mida on kõige põhjalikumalt uuritud, kannab tähistust FOXP2.
Neandertallased olid elanud Euroopas ja Aasias sadu tuhandeid aastaid, kuni meie, nüüdisinimesed, kohale saabusime ja ohjad enda kätte võtsime.
Inglismaal elab perekond, kus on mitmel liikmel olnud põlvest põlve raskeid kõnehäireid. Neil kõikidel on viga just selles geenis. Ilmselgelt mõjutab see geen kõnevõimet. Hiirtel ja šimpansidel erineb see geen kõigest ühes punktis. Šimpanside ja neandertallaste puhul kahes punktis. Neandertallastel ja nüüdisinimestel on praktiliselt identsed FOXP2-geenid. Ent Svante Pääbo ja tema kolleegid on leidnud ühe väikese erinevuse. Seda oli raske leida, sest see asub geenist endast kaugel väljaspool.
Ometi näib see olevat geeni avaldumise jaoks oluline.
Leipzigi teadlased on aretanud laborihiiri, kellel on FOXP2geeni inimese variant. Need hiired piiksuvad teisiti kui tavalised hiired. Lisaks on neil parem mälu. Erinevus puudutab mälu üht aspekti, mida psühholoogid nimetavad protseduuriliseks mäluks.
See on sama mehhanism, mis aitab meil õppida rattaga sõitma või
