Tema tahaks laiendada naisekujukeste tähendust üleüldiselt viljakuse sümboliseerimisele, mille alla käivad ka loodus ja metsloomad, keda inimesed küttisid.
Ta on teinud ettepaneku, et Saksamaa kristlikust demokraadist liidukantsler Angela Merkel võiks kanda kaela ümber Hohle Felsi Venuse koopiat. Seni on valitsusjuht keeldunud. Selgelt tähistatud suguelundid on tema suhtlusringkonnas siiski vast pisut liig.
Mõned Švaabi mägede kunstiesemed on vanemad kui kõik muud maailmas üleüldse leitud kunstiesemed. On küll mi e-figuraalseid motiive, mis on Švaabi omadest kümneid tuhandeid aastaid vanemad, näiteks Lõuna-Aafrikast Blombose kividelt leitud siksakmuster, mille vanuseks arvatakse vähemalt 75 000 aastat.
Ent Lõuna-Saksamaa koobaste kujukesed tõestavad, et Euroopa inimesed oskasid juba üle 40 000 aasta tagasi kujutada nii reaalselt eksisteerivaid olendeid, nagu merelind, kui ka selliseid, mida peab ette kujutama, näiteks lõvimees. Nende vaimsed võimed pidid olema igati võrreldavad meie nüüdse aja vaimsete võimetega.
Nicholas Conard käib julgelt välja mõtte, et kujutav kunst tekkis esimest korda siis, kui inimesed jõudsid praegusele Saksamaale. Tema hüpoteesi järgi tõid uued väljakutsed, nagu külm kliima ja konkurents, juba siin ees olnud rühmadega esile võimed, mida seni polnud kasutatud. Ta möönab, et ka mujal hakati tasapisi tegema kujutavat kunsti. Aga Švaabimaa olevat ikkagi olnud esirinnas.
Conard on teadlik sellest, et tema hüpotees on provotseeriv. Ta ütleb, et on täiesti valmis sellest loobuma, niipea kui teiste riikide arheoloogid leiavad üheseid tõendeid kujutavast kunstist või muusikariistadest, mis on Švaabimaa leidudest vanemad.
Kuid see, et vanim kujutav kunst ja vanimad muusikariistad on leitud Saksamaalt, võib ju tuleneda ka sellest, et seal on arheoloogid otsinud rohkem kui muudes maailma nurkades.
Nii arvasin ma ise, kui ma 2013. aasta sügisel Tübingenis Nicholas Conardiga kohtusin.
Aasta pärast minu külaskäiku ilmnesid mõjuvad tõendid selle kohta, et Conard eksis. Rahvusvaheline teadlaste rühm avaldas uue hinnangu Indoneesia Sulawesi saare koopamaalingute vanuse kohta. Selgub, et kõige vanemad maalingud on umbes 40 000 aastat vanad – umbes sama varasest ajast kui kõige esimesed pildid Euroopa koobastes ja peaaegu sama vanad kui vanimad Švaabimaa kujukesed.
Kui ma palun Nicholas Conardil uusi dateeringuid kommenteerida, möönab ta, et teispool maakera võisid inimesed valmistada kunsti sama varakult kui Švaabimaa koobastes. Aga ta leiab, et Indoneesia ja Švaabi kunst võisid areneda paralleelselt, teineteisest sõltumatult. Seda arvamust ei kipu teised inimese arengu asjatundjad temaga jagama. Enamik usub, et kunst ja muusika tuli inimesega kaasa juba Aafrikast lahkumisel 55 000 aastat tagasi. Hiljem järgnes kultuur meile meie rännakutel, nii itta kui ka läände.
Olen siiski veendunud, et Nicholas Conardi jutus on iva selles mõttes, et kunstil ja muusikal oli otsustav tähtsus meie varaste sugulaste võimele kokku hoida ja ellu jääda. Ent usun, et see kehtis nii Aafrikas, Euroopas kui ka muudes kohtades. Loovus ja kunstianne on olnud meie ellujäämiseks nii olulised, et see võime on jätnud jälje meie geenidesse – kuigi sellel on ka oma varjukülg.
***
Eneseväljendus kunsti, muusika ja jutuvestmise kaudu on üks inimkonna kõige olulisemaid liikumapanevaid jõudusid. Nii oli jääajal ja nii on ka täna. Ent mõned meie seast maksavad kõrget hinda, et need alged inimkonnas säiliksid.
Maalimise, musitseerimise ja lugude jutustamise oskus on osaliselt pärilik. Perekondades, kus seda annet esineb sagedasti, esineb rohkem ka vaimuhaigusi nagu skisofreenia ja bipolaarne häire.
Need mõlemad haigused esinevad umbes ühel protsendil inimkonnast, igal pool maailmas, kõikides uuritud riikides.
Inimesele võivad need olla tõeliselt halvavad. Mis puudutab skisofreeniat, siis saavad selle haiguse põdejate sugulastest sageli edukad kunstnikud või muusikud. Ent kahjuks ei kehti see selle kohta, kes haigestub, kuna tema suutlikkus väheneb oluliselt.
Ka bipolaarse häirega inimesi võib loovates ametites edu saata. Samuti nende lähemaid sugulasi.
Üks esimestest, kes seda seost märkas, oli Islandi teadlane nimega Jon Love Karlsson, kes avaldas teedrajava uurimuse juba aastal 1970. Praeguse aja teaduse nõuetele tema meetodid ilmselt ei vastaks. Ta lähtus islandlaste hästi dokumenteeritud suguvõsauuringutest – tõenäoliselt on tegu kompaktseimate sugupuudega kogu maailmas, nagu ma eelmises peatükis nimetasin. Sealt saadud andmeid võrdles ta Reykjavíki vaimuhaigla patsiendiregistriga ja Islandi biograafilise leksikoniga.
Jon Love Karlsson arvas, et kogu skisofreeniariski määravad ainult kaks geeni. Tänapäeva geneetika on tõestanud, et pigem on tegu sadade geenidega, lisaks veel teadmata keskkonnategurid. Aga seos loovuse ja vaimuhaiguste vahel on olemas ka kõige uuemates, suuremates ja põhjalikumates uuringutes.
Osa siinses seoses olulisi geenivariatsioone tekib täiesti uute mutatsioonidena lapse eostumise hetkel. See teadmine on täiesti uus ning skisofreenia ja ka teiste vaimuhaiguste uurimisel on see otsustava tähtsusega. Samasugused uute mutatsioonide arvestused osutuvad määravaks ka DNA kasutamisel suguluse ja inimese ajaloo uurimiseks. Kui on teada, kui palju mutatsioone iga uue lapse sünniga tekib, saab välja arvestada inimese evolutsiooni kiiruse. Võib panna kella käima, et mõõta evolutsiooni aega.
Ka seekord tuli läbimurre Islandilt. 2012. aastal võimaldas uus DNA tõlgendamise tehnoloogia Islandi teadlastel võrrelda 78 perekonna vanemaid ja lapsi. Tänu võrdlusele said Islandi teadlased kinnituse teooriale, et skisofreeniaoht suureneb, kui isa on lapse eostumisel eakam. Põhjuseks on tõsiasi, et vanemate isade spermas on rohkem mutatsioone. Vähemalt sama revolutsiooniline oli see, et islandlased suutsid hinnanguliselt öelda, kui mitme uue mutatsiooniga laps sünnib. Keskmiselt saab ta nimelt kolmkümmend mutatsiooni emalt ja kolmkümmend isalt, kui isa on kolmekümnendates. Kui isa on kuuekümnendates, suureneb temalt saadud mutatsioonide arv kuuekümneni.
Svante Pääbo uurimisrühm Leipzigis on proovinud mutatsioonide kiirust arvutada hoopis teisiti. Nad on võrrelnud arheoloogiliste skelettide DNA-d praegu elavate inimeste DNA-ga. Varem oli raske ühildada Islandil tehtud järeldusi DNA hinnangulise muutumisega evolutsiooni käigus. Eri meetodid andsid tulemuseks eri arvud. Võib öelda, et teadlaste kellad käisid eri kiirusel. Aga sügisel 2014 avaldas Svante Pääbo rühm Lääne-Siberis Ust-Išimis 45 000 aastat tagasi elanud mehe DNA analüüsid. Tegu oli kõige vanema nüüdisinimesega, keda oli kunagi analüüsitud, ja seega kõige parema alusega DNA-kella kalibreerimiseks.
Endiselt valitseb mõningane ebakindlus, ka näiteks seetõttu, et me ei tea täpselt, kui vanad olid meie esiisad ja esiemad lapsi saades. Kuid nüüd klapivad kahe meetodi tulemused märksa paremini. Võime arvestada sellega, et igal siia ilma sündival inimesel on umbes kolmkümmend uut mutatsiooni kummaltki vanemalt. Ebaõnne korral võivad need mutatsioonid sa uda ebasoodsatesse kohtadesse. Siis võivad need kaasa tuua haigusi, nagu skisofreenia ja bipolaarne häire.
Päris uutelt mutatsioonidelt tuleb seega osa nende vaimuhaiguste avaldumise tõenäosusest. Samas on ka palju geenivariatsioone, mis on ilmselt pärilikud. Need saadakse vanematelt, vanavanematelt ning veel varasematelt põlvkondadelt ja suguvõsaharudelt. Sellised geenivariandid on jäänud inimkonda püsima, kuigi vaimuhaigustega kaasnevad tõsised varjuküljed.
Need vähendavad ellujäämisvõimet ja vähemalt skisofreenia vähendab ka suutlikkust ise lapsi saada.
See, et need geenid meis ikkagi alles on, võib tuleneda ainult tõsiasjast, et nendega kaasnevad ka plussid.
Inimesel, kelle suguvõsas esineb vaimuhaigusi, võib olla lohutav mõelda nende psühhootiliste geenide kahetisele
