„On sinuga kõik korras? Sa jooksid nii kiiresti välja…“
„Ma sain tekstisõnumi ühelt kliendilt,“ ütles Olivia kiiresti, vihates valetamist ja kahtlustades, et ta kõlab võltsilt. „Tore sind näha. Ma pean siiski jooksma.“ Ta manas näole naeratuse. „Sellise ilma puhul seda enam. Naudi oma lõunat.“
„See on koos Roger Baileyga, Liv. Oleksin pidanud sulle ütlema, aga ei teadnud, mida öelda.“
„Ta helistas sulle?“
Marilyn langetas käe ja tema silmad, mille erksinist rõhutasid kontaktläätsed, vilksatasid tagasi restorani poole, seejärel fokuseerisid jälle Olivial. „Me leppisime kokku koos lõunastada. See oli ainus koht, mis mulle lühikese etteteatamisajaga pähe tuli.“
See oli põiklev vastus. Olivia sundis end noogutama. „Ütle Rogerile, et ma ütlesin tere.“
„Ma teen seda. Tore on sind näha, Liv. Mul läheb praegu kõik nii hästi, et mul lihtsalt ei ole olnud aega…“
„Saan aru. Mul on hea meel, et sul hästi läheb, Marilyn. Ma pean minema.“
„Helista mulle ükskõik millal.“
Olivia ei vastanud, jätkates teed mööda tänavat. Läbinud pool kvartalit, vaatas ta tagasi, kuid Marilyn oli juba vaateväljast kadunud restorani, millest ta teadis, et see on Olivia isiklik lemmik. Oli Marilyn selle valinud, riskides sellega, et ta sõbranna võib sisse astuda, või oli ta arvestanud, et ta ei astu?
Miks oli Marilyn restorani valinud, mitte aga Roger?
Oli see isegi oluline?
Olivia pistis käed taskutesse, soovides nüüd, et ta oleks kandnud kindaid. Ta nägi lörtsi kogunemist kõnniteele ja autode tuuleklaasidele. Ta keeras Newburylt Commonwealthi avenüü poole, jalad all jäigad.
Mõtle kevadlilledest looduses. Kolmiklilled ja kuldkingad, tulivõhad ja kurerehad…
Ta libises libedal pinnal, hajutades mistahes pildi metsalilledest, mis püüdsid vormi võtta. Tema ja Marilyn olid arendanud oma sõprusmudeli, keskendudes Marilynile – tema tööle, tema probleemidele, tema saavutustele. Olivia polnud tundnud suurt vajadust rääkida endast või avada šampanjapudel oma saavutuste pärast, aga asi oli rohkemas. Ta mõistis seda nüüd, kuigi hilja.
Mõistuslikult ta teadis, et tema enda situatsioonil polnud Marilyni karjääri edenemisega mingit pistmist. Iga karjäär, ütles Olivia endale, läks läbi languste ja ta läheks läbi kõigest, mis talle ette tuleb. Ta arutas harva oma karjääri Marilyniga. Ta kaldus olema privaatsem ja Marilyn oli hõivatud oma äsjaleitud eduga, keskendudes ainult endale ja oma karjäärile. Ta oli korduvalt öelnud, et ei saa endale tähelepanu kõrvalejuhtimist lubada. Lihtne oli arvata, et ta oli nende sõprusest tagasi tõmbunud, kui Oliviast talle enam kasu polnud, kuid Olivia kahtles, kas asi on nii lihtne.
Kuni praeguseni. Marilyni nägemine koos Roger Baileyga oli Olivia vaaruma pannud. Oli Marilyn tegelikult sihtinud sõbranna suurt klienti?
Tuul lakkas, kui Olivia jõudis Commonwealthile, ühele oma lemmiktänavatest Bostonis. Ta ootas foorituld ja läks siis üle laia avenüü ristmikul peatunud autorivi ees, mille esituled hallis päevas hõõgusid, klaasipuhastajad pidevalt liikumas järeleandmatu vihma ja lobjaka vastu. Ainult Commonwealthi tosinate magnooliate pungad vihjasid, et kevad oli tõesti saabunud ja see on üksnes tagasilöök.
Olivia naeratas endamisi. „Ma võin selle ära tunda.“
Ta oli endale harva aega võtnud tähistamiseks, kui ta oli Bostoni kuum disainer. Nüüd pidi ta tahes-tahtmata imestama, kas ta saab iial mõne teise põhjuse šampanjapudeli lahtikorkimiseks.
Noh, mõtles ta, siis tuleb tal lihtsalt põhjus leida – näiteks peterselli-, rosmariini- ja tillipottide kasvamapanek oma linnakorteri aknalaual. Kas polnud see piisav põhjus, et pudel kihisevat avada?
Katse oma tuju reibastada luhtus. Ta oli alles äsja restorani astunud ning tabanud oma suurima kliendi teda kuivale jätmas, et lõunastada koos teise disaineriga, kes juhtus olema üks tema lähimatest sõpradest.
Ei juhtunud olema. Marilyn teadis Rogerist oma sõpruse tõttu Oliviaga.
Marilyn teadis, et see, mida ta teeb, on ebaeetiline.
Kui Roger Bailey oli ta orbiidil, siis kes tuleb järgmisena?
Olivia ei saanud eitada oma situatsiooni reaalsust. Ei läheks tarvis palju rohkem Roger Baileysid, et tema karjäär spiraalis otsesesse pöörisesse läheks.
Ta meenutas endale, et see, mida ta täna tunneb, on tema enda otsustada. Roger tegi äriotsuseid. Tähendus, mille ta sellele andis, oli tema valik. Ta oli ju professionaal, eks ole? Positiivne isik, eks ole?
Koerajalutaja, viimase klassi õpilane, kes elas Oliviaga ühes majas, tuhises temast mööda viie mitmesuguses suuruses ja tõust koeraga, kelle keeled olid suust väljas. Poiss naeratas tervituseks, kuid ei peatunud, kui ta koertega Commonwealthi poole tüüris, nad kõik paistsid olevat ilmast häirimata.
Olivia naeris, jälgides nende kadumist.
Mitte miski ei tõsta meeleolu nii, kui õnnelike koerte kvinteti nägemine. Tema perekonnal Knights Bridge’is olid alati olnud kuldsed retriiverid.
Isa oli teda hoiatanud Marilyni suhtes, kui oli teda ühel oma haruldastest käikudest Bostonisse kohanud. „Ta kasutab sind ära, Liv,“ oli ta öelnud, tabades otse naelapea pihta.
Selline Randy Frost juba oli. Ta eitas, et on küüniline, ja veenis, et tal on hoopis realistlik vaade inimloomusele. Olivia polnud kuulanud. Tema oli ju see, kes tundis Marilyni. Marilynil oli ajend ja ambitsioonikus, kuid need polnud nende maailmas kuriteod.
Kui Olivia oma korterisse jõudis, lükkas ta mantli seljast ja salli maha, jättis need kuhja ukse juurde ja läks sokkide väel oma pisikesse kööki. Ta oli oma mustadele retuusidele villased sokid peale tõmmanud, sest keegi teine ei saanud neid näha. Ta oli tahtnud, et tema lõuna Roger Baileyga läheks hästi. Ta oli töötanud värskete kontseptsioonide kallal ja oli valmis kuulama mehe mõtteid selle kohta, mida ta otsis.
Selle asemel polnud nende lõunat üldse toimunudki.
Ei, parandas ta. See oli toimunud Marilyniga.
Olivia avas külmiku. Tal ei olnud pudelit šampanjat jahtumas ega ka üldse midagi, mida ta süüa oleks tahtnud.
Ta ei olnud niikuinii näljane, mõtles ta, sulgedes taas külmiku. Tema taimedel paistis aknalaual külm olevat. Ta rehitses ühe käega läbi juuste, mis olid lörtsist ja vihmast niisked. Kuidas ta saaks tööle tagasi minna ja Jacqui Ackermanile rääkida, mis äsja oli juhtunud?
Ta kuulis oma iPhone’i helisemist, läks tagasi ukse juurde ja kaevas oma käekoti hunnikust välja. Ta tõmbas välistaskust telefoni ja vaatas ekraanile, lootes kasvõi pisikest meelelahutust – viimast J.Crew’lt või L. L. Beanilt –, aga kuna ta päev oli selline nagu oli, nägi ta, et see oli e-kiri Peter Martinilt, digitaalturunduse spetsialistilt, kellega ta eelmisel suvel kohtamas käinud. Mees oli septembris asunud töökohale Seattle’is ja sellega asi lõppes. Tema ja Olivia polnud oma suhet kunagi väga tõsiselt võtnud, kuid mõte läänerannikule ümber asuda oli paistnud talle võimalikkusest niisama kaugel kui tema avaldus astronaudiks saada.
Ta ei saanud midagi parata, et pidi mehe meili läbi lugema.
