ta ei hoolinud, kuidas naine selle oli saavutanud. Olivia Frost oli talle kirjutanud, et paluda – või nõuda –, et ta koristaks kola ja roostes köögiriistad valduselt, mille kuulumist temale ta polnud kuni tänaseni isegi kahtlustanud.
Ta korjas fotod kokku ning võttis need ja kaardi endaga kaasa ülakorrusele oma magamistuppa, mille kardinad olid eelmisest õhtust ikka veel ette tõmmatud. Ta polnud vaevunud neid avama, kuna oli läinud oma kontorisse juba enne valget, kuid see polekski olnud oluline. Ta ei veetnud neil päevil niikuinii kuigi palju aega oma magamistoas. Paar tundi und, aeg riidesse panna ja oligi kõik. Tal polnud kaua aega oma elus ühtki naist olnud. Võibolla liiga kaua, aga ta ei lugenud kalendripäevi.
Igatahes veel mitte.
Ta pani kaardi ja fotod voodiotsale, istus siis põrandale ning libistas sõrmedega üle vana lamedakaanelise kirstu mustaks värvitud hingede ja riivi. Südamelt nomaad, oli isa endast vähe asju maha jätnud. Oma viiekümnendal sünnipäeval oli ta lahkunud igapäevatöölt ärikonsultandina ja veetnud oma ülejäänud elu – rohkem kui kakskümmend aastat – seikleja ja aardekütina, püüdes lahendada ähmaseid saladusi niihästi üksi kui ka koos väikese meeskonnaga professionaalidest ja innukatest amatööridest. Ta polnud endale kunagi otsinud finantsilist kasu. Ta oli lihtsalt nautinud seiklust.
Kuudel pärast isa surma polnud Dylan kirstu sisusse kaevunud. Temal ja isal oli olnud vaidluslik, ent tugev suhe, kuid esialgu oli NHL ja seejärel NAK Inc hoidnud Dylani päevakava tuubil täis, võimaldades vähe aega, et püüda mõista, miks Duncan McCaffrey oli teinud sellised valikud, nagu ta tegi, või nuputada, millised aardejahid oli ta jätnud lõpetamata. Dylan ei vajanud raha. Raha oli üks asjadest, mida tal oli külluses, ja kuidas saaks miski seal kirstus viia teda lähemale isale nüüd, kui isa oli surnud?
Dylan ei suutnud ette kujutada, kui palju aega tal võtab kõigi nende kaustade, karpide, ümbrikute ja ajaleheväljalõigete korralik sorteerimine, mis olid kirstu huupi topitud. Tunde ja tunde ning isegi kui tal oli aega, ei olnud tal kannatlikkust.
Ja polnud mingit garantiid, et ta leiab seal ainsagi sõna Knights Bridge’i kohta.
Ta võiks saata Loretta Massachusettsisse tegelema maja ja selle silmiriivava õue ning Olivia Frostiga.
Ta tõstis välja narmendava kuhja poolest tosinast manillakaustast, mida hoidis koos jäme kummipael, ja raputas pead. „Jäta vaid sinu hooleks mu elu keeruliseks teha, paps.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
