meili. Tundes põgusalt, nagu ta oleks midagi valesti teinud, lükkas ta telefoni tagasi käekotti. Ta kartis oma büroosse tagasi minna. Ta peab siiski Jacquile rääkima, mis toimub. Olivia pistis käe kappi, otsides kuiva salli. Kas eelmisel sügisel, kui tema ja Marilyn ikka veel regulaarselt naersid ja tembutasid veini ning kaasavõetava toidu kohal, sepitsedes Marilyni karjääri taaselustamist, oli ta sõbranna kade olnud, pinnides Olivialt välja tema kontakte, kogemust ja sisenägemusi ning tühjendades tema energiat, ja teda salaja tema edu pärast vihanud? Oli Marilyn alati kavatsenud ta sõbrana kõrvale heita, kui tema enda karjäär on tuule tiibadesse saanud?
Olivia polnud kindel, kas ta tahabki vastuseid. Nüüd olid need niikuinii vaieldavad küsimused.
„Saa sõbraks torumehe või lasteaiaõpetaja või kellegi taolisega,“ oli ta isa soovitanud. „Unusta teised disainerid. Nad on su võistlejad.“
Olivia ei vaadelnud end ega loomingulist maailma, milles ta töötas, selliselt, kuid nüüd ta mõtles, kas isa jutus polnud iva.
Ta armastas oma väikest korterit ja ta armastas Bostonit, aga kui ta oma talvemantli üles tõstis, teadis ta, et on lõpetanud. Oli kevad. Talvine ilm lõpeb. Magnooliad Commonwealthi avenüül on varsti õites. Kõik läheb hästi, mõtles ta, tõmmates mantlit selga. Ta suundub tagasi tööle, ent kui ta oma korteriust lukustas, kujutles ta taimi aknalaual ja teadis sügaval sisimas, et on aeg muutuseks.
Oli aeg koju Knights Bridge’i tagasi minna.
Olivia ei oodanud. Tal oli tol õhtul kiire, pakkides oma raamatuid ja helistades õele, et tema pikapit laenata. Järgmisel hommikul andis ta Jacquile ametliku lahkumisavalduse. Jacqui palus tal jääda, aga ta osutas ka, et on avatud sellele, et Olivia jääb tööle vabakutselisena. Roger Bailey oli lõpuks helistanud, esiteks Oliviale, seejärel Jacquile, et selgitada oma ülejooksmist Marilyn Brysoni poolele. Ta kinnitas, et see polnud peegeldus Olivia tööle. Ta vajas lihtsalt värsket silma.
Jacqui oli ilmselt pettunud, kuid ka filosoofiline. „Sa tunned seda äri, Liv. Ainus konstant on muutus.“
Ta teadis.
Nädal hiljem, kui Jessica Frost saabus Marlborough’ tänavale oma pikapis, oli Olivial kõik, mida ta oma korterist kaasa tahtis, kokku pakitud. Tema ja Jess laadisid kogu kraami autosse.
„Ma ei taipa, kuidas sa siin kogu selle aja vastu pidasid,“ ütles Jess, kui prussakas sibas üle köögipõranda.
Olivia naeratas. „See on ainult juhuslik prussakas. Arvan, et põhjuseks on see, et ma liigutasin siin asjad paigast, kui hakkasin pakkima.“
„Oh, see on küll rahustav.“
Jess, temast kaheksateist kuud noorem, oli liiga otsekohene, niisama pragmaatiline kui nende isa ja niisama hooliv kui ema. Ta kandis pleekinudsinist ruudulist flanellsärki teksaste peal, mis lotendasid tema saledal raamistikul. Juuksed, niisama tumedad kui Olivial, ulatusid lõuani, ent neil õnnestus sellegipoolest välja näha metsikute ja korratutena. Jessi silmad olid rohelised, mitte Olivia pähkelpruun segu. Tema õe ainus mööndus mitte välja näha, nagu oleks ta äsja küünist välja astunud, oli hõbedane keldi sõlmedega kaelaehe, kingitus Mark Flaganilt, Knights Bridge’i arhitektilt, kes oli spetsialiseerunud ajaloolise säilitamisele ja restaureerimisele. Olivia ja kahtlemata kõik teisedki linnas ootasid, et varsti järgneb kihlasõrmus.
See oli Mark, kes oli Oliviat Roger Baileyle tutvustanud.
„Kui kaua sa oma korterit hoiad?“ küsis Jess.
„Vähemalt aprilli lõpuni. Ma jään mõneks ajaks vabakutseliseks, kuid mu majaperemehel ei ole raskusi uue üürniku leidmisega, kui see aeg tuleb.“
„Sa hakkad Bostonist puudust tundma.“
„See ei ole Knigths Bridge’st isegi mitte kahe sõidutunni kaugusel. Ma ei koli ju Toscanasse.“
Jess tõstis üles kasti nõudega. „Oled sa otsustanud, mis nime sa oma lühipuhkuse kohale paned?“
„Olen. Panen sellele nimeks Carriage Hilli talu. Mida sa arvad?“
„See meeldib mulle.“ Jess suundus kastiga läbi köögi elutuppa, ent peatus järsult suure avatud kasti ees põrandal. Ta vaatas tagasi Olivia poole. „Miks on sul sada komplekti linu?“
Olivia naeratas oma õe liialduse peale. Siin oli kõige rohkem viiskümmend lina – ta teadis, et enamiku standardite kohaselt palju. „Need on antiiksed linad. Olen neid kogunud kirbuturgudelt ja õuemüükidelt ja mujalt sama laadi kohtadest.“
„Mida sa kavatsed nendega teha?“
„Ma ei tea. Küllap mulle miski pähe turgatab.“
Jess kehitas õlgu. „Sina oled see, kel on loominguline vaist.“
Kui nad pikapi laadimise lõpetasid, tõmbasid nad sinise presendi üle kasti ja kinnitasid selle koormaköitega nii hästi kui suutsid. Olivia oleks võinud üürida kolimisauto, aga milleks raha kulutada? Ta oli oma kulusid alati silmas pidanud. Hea asi just nüüd, kui tal ei ole regulaarset palgatšekki, mõtles ta. Oma meelte tagasopis, eriti viimasel ajal, oli ta teadnud, et läheb ühel päeval tagasi oma kodulinna ja alustab omaenese äriga. Möödunud nädala jooksul oli ta mõtelnud, kas see oli osa põhjusest, miks ta polnud kogenud seda laadi plahvatuslikku edu, mida Marilyn nautis. Siis meenutas ta endale, et ka tema oli nautinud suurt edu ja oli ikka veel tagaotsitud disainer.
Õde kortsutas ta poole kulmu ja Olivia sundis end lõpetama minevikule mõtlemise. Ta ei saa lasta Marilynil end mõjutada. Marilyn oli ülihea disainer. Tema töö tekitas inimestes emotsiooni. Olivia ei tahtnud, et ta sõbraga midagi halba juhtuks, isegi kui see sõber oli ta usalduse reetnud ja ta minema visanud, kui temast enam kasu polnud.
Ta oli äsja õppinud oma seljatagust valvama.
„Kas siin ei ole kedagi sind ära saatmas?“ küsis Jess.
„On tööpäev ja ma ei lähe kaugele.“
Tõmmates lahti reisijapoolset ust, koges Olivia vaimustustunnet, mida muutis mõõdukamaks mitte just väike hulk ebakindlust selle suhtes, mis ees ootas. Võibolla mingil tasandil ta põgenes luhtumise ja pettumise eest, aga samuti põgenes ta millegi poole. Uue elu. Uute väljakutsete.
„Kõik on paigas,“ ütles Jess, ronides juhiistmele. Ta heitis õele kõrvalpilgu. „Oled sa kindel, et ei taha meelt muuta?“
„Kindel.“
„Siin on soojem kui kodus. Meil on ikka veel lumi maas.“
Olivia seadis end reisijaistmele, väikesed potid taimeistikutega süles. Till oli juba nii kõrge, et kõditas ta lõuga. „Ma tean, Jess. Ma olin seal.“
„Hea küll. Lähme siis.“ Jess oli ikka veel silmanähtavalt kõhklev. „Olivia, oled sa kindel…“
„Ma olen kindel.“
„Midagi ei ole halvasti?“
„Mitte midagi ei ole halvasti.“
„Liv…“
„On lihtsalt õige aeg muutusi teha, Jess. See on kõik.“
Õde pigistas rooli. „See on Marilyn Bryson, eks ju? Ta on teinud midagi. Kirglik eneseimetleja. Ära pane tähele. Sa räägid
