luges kirja veel kord. Käekiri oli korralik, loetav ja naiselik, kirjutatud metsarohelise tindiga – arvatavasti täitesulepea.
Armas härra McCaffrey!
Me ei ole kunagi kohtunud, kuid ma olen Teie naaber Knights Bridge’is. Mulle kuulub keskkorstnaga 1803. aasta maja Teie majast mööda teed alla.
Dylan peatus siinsamas. Mis on keskkorstnaga maja ja miks peaks tema sellest hoolima?
Ta kiristas hambaid ja jätkas lugemist.
Võibolla Te ei ole sellest teadlik, kuid Teie maja on hirmus halvas seisus. Hoone ise ei ole minu mure, kuid õu on. See on ülekasvanud ja kola täis, kaasa arvatud minema visatud külmik, nagu Te lisatud fotodelt võite näha.
Dylan oli fotod ladunud kõrvuti oma tumedast puidust kirjutuslauale. Ta vaatas kõige vasemat. See näitas roostetanud valget külmikut külili keset kitsemurakavarsi ja sulanud lund. Külmik pidi olema vähemalt kolmkümmend aastat vana. Võibolla isegi vanem. Ta polnud külmikute alal asjatundja.
Ta pöördus tagasi kirja juurde.
Ma saan aru, kui Te pole võimeline õue puhastama, ja pakuksin hea meelega, et teen seda Teie loal ise. Muidugi võtan igasuguse vastutuse enda peale, kui viga saan, ja kui leian midagi väärtuslikku, annan Teile teada.
Mu perekond juhib linnas väikest äri, mis on spetsialiseerunud arhitektuurilistele reproduktsioonidele ja komponentidele – uksed, aknad, kaminasimsid ja nii edasi. Oleme elanud Knights Bridge’is mitme sugupõlve vältel. Ma ei taha põrmugi, et linn peaks selles küsimuses sekkuma. Loodan, et saame selle seljataha jätta ja ühel päeval varsti kohtuda.
Tänan Teid väga.
Olivia Frost.
Dylan kahtlustas, et kes tahes see Olivia Frost ka oli, pidas ta meest, kellele kirjutas, vanaks või vähemalt jõuetuks. Tema polnud kumbagi. Ta pidi imetlema, kuidas naisel õnnestus pakkuda abi samaaegselt ähvardusega linn tema, autsaideri kallale ässitada. Peamine küsimus selle kirjaga oli siiski kiirem ja otsesem.
Talle ei kuulunud mingit valdust Knights Bridge’is, Massachusettsis.
Ta tõstis jalad tagasi põrandale ja puudutas mõnd klahvi oma sülearvutil, tuues monitorile selle linna Massachusettsi kaardil. See asus suure järve põhjakaldal, kaugelt suurima väikeses New Englandi osariigis.
Ta naaldus tooli seljatoele.
Knights Bridge ja Olivia Frost ei pannud temas mingeid kelli helisema.
Ta valmistus seda suumima lähemaks vaateks, kui Noah Kendrick sisenes laiutavasse nurgakabinetti. Uks oli lahti. Noah ja Dylan olid olnud parimad sõbrad alates esimesest klassist Los Angelese äärelinnas. Noah, nohikust geenius. Dylan, keskmisest õpilasest hokimängija. Nüüd olid nad äripartnerid, välja arvatud fakt, et see polnud nii lihtne. Dylan võlgnes Noah’le oma elatise ja võibolla isegi elu. Noah ütles sedasama Dylani kohta, aga see polnud tõsi ja nad mõlemad teadsid seda. NAK Inc oli Noah’ ajusünnitis, nelja-aastane ülimalt kasumlik kõrgtehnoloogiline meelelahutustarkvara firma, mis oli saanud nime tema järgi – Noah Andrew Kendrick. Dylan oli aidanud tal seda lihtsalt kokku panna ja koos hoida. Tema oskas võidelda. Noah ei osanud.
„Mis lahti?“ küsis Noah.
Noah’l oli seljas must ülikond nagu alati. Ta ei hoolinud, et nägi välja nagu surnumatja. Ta mõtles, et must teeb ta välimuse vanemaks ja karmimaks. Ta oli kolmekümne kolme aastane, aga nägi isegi oma ülikonnas palju noorem välja. Ta oli hele ja kandiline ja teda tuli päikese kätte meelitada. Ta oli petlikult sitke ja heas vormis – vehkleja ja pruun vöö karates.
Dylan oli hoopis vastupidine. Ta oli kolmekümne nelja aastane, kuid nägi välja vanem. Tema ja Noah olid kohtunud esimeses klassis ja lõpetanud keskkooli samal aastal, aga Dylan oli korranud aastat lasteaias pärast seda, kui ema oli otsustanud, et ta peaks kooli alustamisega veel ühe aasta ootama. Kool ei vaielnud vastu. Igaüks ütles, et selle põhjuseks oli tema sünnipäev septembris. Võibolla, kuid ta polnud kunagi väga hea õpilane olnud.
Ta oli avastanud jäähoki viiendas klassis. Ja siis polnud enam mingit tagasivaatamist. Pärast kahtkümmend aastat jääl, lõpetades kolm aastat tagasi NHL-is, oli ta heas vormis, armiline ja õnnelik, et kõik tema hambad olid alles jäänud. Ta suutis koristada aeda New Englandis, kui pidi seda tegema, isegi kui õues oli külmik kitsemurakapõõsastes.
Erinevalt Noah’st kandis Dylan teksaseid ja sviitrit. Täna ei mingit ülikonda, ei musta ega teistsugust. Ta pani ülikonna selga ainult siis, kui vajalik, näiteks kui ta pidi olema kärbes seinal ühel Noah’ koosolekutest ja teda hoiatama, et keegi on eesel, kes tuleks lähimast aknast välja visata.
Mitte et Dylan oleks kunagi kedagi aknast välja visanud või iial viskaks. Ta oskas kohalt tõugata enamikku inimestest, keda kohtas. Ta teadis, kuidas seda teha, ja tal oli selleks jõudu. Tema anne oli siiski ta terav vaist – vähemalt Noah’ga võrreldes – inimeste suhtes, kes otsisid pahanduse põhjustamist.
Ta ohkas oma sõbrale. „Ma ei ostnud ometi farmi Massachusettsis, kui ma ühel õhtul Guinnessi trimpasin, ega ju?“
„Ei, nii palju kui ma mäletan. Oled sa üldse Massachusettsis käinud?“
„Boston Gardenis, kui me Bruinsis mängisime. Sellest ajast peale olen paar korda Alec Wiskovichi külastanud. Ta on endine tiimikaaslane. Muidu… ongi kõik.“
Noah kummardus üle ta õla. „Mine tänavavaatele.“
Dylan tegi seda ja hetke pärast materialiseerus ta ekraanile pentsik küla voodrilaudadega majade ja varjuliste puudega.
„Vähemalt ei ole hobuseid ega vankreid,“ märkis Noah. „Kellelt see kiri on?“
„Louisa May Alcottilt.“ Dylan ulatas talle kaardi.
Noah tõi lugedes kuuldavale vaikse lõbustatud vile. „Ehk sul on Dylan McCaffrey nimeline vanaonu? Võibolla ajas Olivia Frost su temaga segi.“
„Ei.“
Noah muidugi teadis, et Dylanil polnud McCaffrey poolelt mingit perekonda jäänud. Tema isa, ainus laps, oli surnud kaks aastat tagasi. Ka tema vanavanemad olid surnud.
„Võibolla on see ammukadunud onu,“ ütles Noah, asetades kirja Dylani kirjutuslauale rivistatud fotode kõrvale. „Võin kihla vedada, et see preili Frost lendab siia ja annab su käele joonlauaga laksu, kui sa seda kohta ära ei korista. Mis on Carriage Hilli talu?“
„Mis asi?“
„See on kaardil. Näed?“
Noah koputas sõrmega kokkumurtud kaardi tagaküljele, kus tumelillade tähtedega oli trükitud Carriage Hilli talu. Dylanil oli see tähele panemata jäänud. Ta tegi kiire otsingu, aga midagi ei tulnud esile kusagil Massachusettsis, rääkimata Knights Bridge’st.
„Oletan, et talu selgitab neid murulaukusid kaardikese ees,“ märkis Noah.
„Ma mõtlesin, et see on ristik.“
„Murulauk on romantilisem kui ristik, kas sa ei arva?“
„Ma ei usu, et olen iial mõtelnud murulaugust või ristikust.“
Noah naeris. „Soovin edu. Anna mulle teada, kui mu abi vajad.“
„Kas
