teadis, et ei ole enam üksi – noormees oli rumalast peast vanaisa mõjuvõimu alahinnanud. Ta peaks ilmselt laskma kahel mehel, kes teda jälitasid, suunata end otsejoones vanaisa elupaika. Kui Ojiisan teadis, millal ta lennuk saabus, teab ta ilmselt ka seda, kus Taka naiseõde oli. Võib-olla on vanaisa juba probleemi lahendanud ja see teeks Reno elu palju lihtsamaks. Reno oli lubaduse andnud ja oma pereliikmetele antud lubadusi ta tavaliselt ei murdnud, isegi kui selleks oli vaid tema nõo naine.
Ega Reno ei peagi olema see, kes Jilly päästab – ta oli vaid korra elus tüdrukut näinud. Ta ei tunneks Jillyt enam äragi.
See oli möga – Reno tunneks Jilly kinnisilmi ära. Ta oli neiut vaid korra näinud ja kohe tundnud, et tema maailm hakkas koost lagunema.
Aga Renole meeldis tema maailm – palju naisi, enda tehtud reeglid, ta ei pidanud kellelegi midagi vastama, kui sai seda vältida, vaid vanaisa ja Taka olid erandid.
Vanaisa saadetud mehed, kes Renot jälitasid, olid ühed parimatest. Ojiisan ei talukski midagi halvemat. Neid koheldakse karmilt, et nad Reno silmist lasid, ja kui ta oleks parem inimene, siis ta laseks neil end uuesti üles leida. Vigadega ei saanud leppida.
Kuid mitte selleks polnud Reno piisavalt aega Inglismaal veetnud, et sentimentaalseks muutuda. Ta keeras viimasesse tänavasse, mis südalinna suundus, aeglustas käiku, et jälitajaid veidi uinutada, ja pööras siis järsku vasakule ning kadus vahekäiku, mis oli vanaisa autodele liiga kitsas. Õhk oli karge ja külm, Reno ajas pea kuklasse ning naeris paljast elevusest. Ta oli tagasi kodus, raputas maha vanaisa abilised ja istus Harley-Davidsoni seljas. Mida rohkemat võis veel tahta?
Reno pööras ratast kaldu hoides taas vasakule, järgmisse vahekäiku ja peatus siis järsult. Valge pikk limusiin blokeeris tänava. Kaks musta autot sõitsid selle kõrvale ja lõikasid põgenemistee ära. Mõlemal pool kiirgavad esituled täitsid teetõkke ebamaise valgusega.
Reno ronis mootorrattalt maha, võttis peast kiivri, mida ta oli rohkem maskeeringuks kui kaitseks kasutanud, saputas juukseid ja jäi ootama.
Noormees tundis ära limusiini juhi, kui too hakkas end esiistmelt välja vedama. Kobayashi oli endine sumomaadleja ja Reno vanaisa isiklik ihukaitsja. Mees oli tohutu suur, võimsa kehaga, kuid aeglaste liigutustega ja Reno arvates oli tal hea väljavaade meest kakluses võita. Kuid Reno ei tahtnud vanaisale häbi teha ja lihtsalt ootas vaikselt, kuni Kobayashi limoukse avas ja vanaisa välja astus.
Reno kummardas sügavalt, tema pikk pats langes ette ja puudutas tänavasillutist. Ebaõnn – vanaisa ei kiitnud heaks ei värvitud juukseid, tätoveeringuid ega Reno uut nime.
„Hiromasa-chan,” sõnas vanaisa karmilt ja noogutas vaid kergelt peaga. Ta oli eluaeg väikest kasvu olnud, kuid külmas talvises valguses tundus ta isegi hapram. Ojiisan oli vanaks jäänud. „Mida sa siin teed? Kas su uued tööandjad on sind kohustustest vabastanud?”
Liiga hilja tõmbas Reno eest päikseprillid, mida vanaisa vihkas, teades, et põsesarnadele tätoveeritud veripunased pisarad olid vana mehe meelest sama solvavad – täiesti sobimatud tema pärijale. „Mul oli põhjust tagasi tulla.”
„Kahtlemata oskasid sa mõne hea vabanduse välja mõelda. Huvitav, kuidas sa selle peale ei tulnud, et kui otsustasid oma vanaisa käske eirata ja koju tagasi tulla, oleks vaja olnud teda sellest informeerida.”
„See puudutab Taka-chani naiseõde.”
„Ja sa ei osanud arvata, et su vanaisa on võimeline perekonna au eest seisma?” Reno vanaisa hääletoon oli mahe, ent ähvardav.
Reno kummardas taas. Ta oli lühikest aega Inglismaal olles selle kombe peaaegu unustanud, kuid vanaisa suutis igaühest sita välja hirmutada. „Me ei tahtnud sind häirida, Ojiisan. Me arvasime, et see on Komitee ülesanne…”
„Meie?” segas vanaisa vahele. „Mina oma lahkusest luban sul ja su nõol selle… Komitee heaks töötada. Mis pereasjadesse puutub, siis otsustan ainult mina, mida on vaja teha.”
Raisk, raisk, raisk. Peter Madsen arvas, et tema on hirmuäratav – ta oli tossike vanaisaga võrreldes. Veel üks neetud kummardus. „Ilmselt sõitis ta Jaapanisse õele külla.”
„Taka-chan on naisega mägedesse läinud, niikauaks kui venelastega arveid õiendatakse,” lausus vanaisa rahulikult.
Reno ei imestanud, et vanaisa kõigega kursis oli – noormees oleks rohkem üllatunud olnud, kui Ojiisan poleks teadnud. „Me ei tea kindlalt, kas need on venelased,” ütles Reno.
„Teame küll. Kuid Su-chani tulek on ootamatu. Kui Taka ohust teada sai, oleks ta kindlasti tüdrukul keelanud sõita,” vastas vanaisa.
„Arvatavasti tegi tüdruk seda impulsiivselt ega teatanud kellelegi.”
Vana mehe ilme väljendas tema arvamust noorte põlvkonnast, gaijin’idest ja impulssidest. „Millal ta kohale jõuab?”
„Ma ei tea, Ojiisan. Võib-olla on ta juba siin.”
„Kus ta peatub?”
Kui nii külm poleks olnud, oleks Reno higistanud. Tuul vihises vahekäigus, kuid vanaisaga võrreldes oli see troopiline. „Ma ei tea.”
„Kas sa hotelle kontrollisid?”
See oli konksuga värk. „Ma ei tea ta täisnime. Jilly… mingi. Ta on Su-chani poolõde ja teise perekonnanimega.”
Ohe, mis vanaisa huulte vahelt tuli, oli nii vaikne, et tuul oleks võinud selle minema pühkida. Kuid Reno kuulis seda. „Tema nimi on Jillian Lovitz,” ütles vanaisa. Ta nipsutas sõrmi ja üks meestest, kes oli mustast autost väljunud, astus tema kõrvale. See oli keegi uus. Kui Renot karistati, ei olnud teda veel teenistuses. Vanaisa sosistas midagi vaikselt ja sügava kummardusega läks mees auto juurde tagasi.
„Hitomi-san püüab teada saada, mida suudab. Vahepeal tuled minu juurde ja ma vaatan, mida teha saan…”
„Ei.”
Tekkis absoluutne vaikus. Vanaisa tardus.
„Ei,” sõnas Reno uuesti, seekord kindlamalt. „Tüdruku leidmine ja kaitsmine on minu kohustus, minu vastutus. Ojiisan, ma ei tööta praegu sinu, vaid Komitee heaks, täpselt nagu Taka-san. Minu kohus oma tööandjate ja Taka ees on kaitsta tema naise õde.”
Reno kartis, et kui vanaisa märku annaks, tuleks Kobayashi ligi ja murraks tema kondid ning tundus, et vana meest ahvatles see mõte. Kuid ta oleks neetud, kui jooksu pistaks. „See on mu kohustus,” kordas Reno uuesti, lootes vanaisa mõjutada.
Üks väike käeliigutus ja Kobayashi lasi end lõdvaks. „Kas see, et too neiu on ilus noor naine, on vaid tühipaljas kokkusattumus?” küsis vanaisa.
„Ma isegi ei mäleta, milline ta välja näeb.”
„Ära valeta mulle. Sa unustad, et mina kasvatasin su üles. Kindlasti oli Inglismaal piisavalt gaijin’e, kes sind tegevuses hoidsid.”
Reno oleks tahtnud olla sama rahulik nagu vanaisa. Ta ei lausunud midagi – ta oli juba piisavalt rääkinud.
Kuid Reno seisis vastamisi meistriga. Vanaisa vaikis, kortsudes silmad tema peal, ja ainsad hääled olid liiklusmüra vahekäigu teises otsas ning tuulevihin. Hetk hiljem tuli Hitomi-san musta auto juurest, elektrooniline tahvlike käes, ja sosistas midagi vanaisale kõrva.
Reno oleks
