ettevaatlikult Reno väljasirutatud käele. „Ma ei oska kanji’t4 lugeda.” „Ma tean.” Mees pistis telefoni taskusse ja viivuks pinguldus pükste nahk tema kubeme vastas.
Miks, kurat, Jilly seda märkas? Ometi oli talle üsna ruttu selgeks saanud, et Reno oli vaenlane, ja kõige targem tegu oleks minna temast kaugele nii ruttu kui võimalik, muidu ta ilmselt leiabki end L.A.-sse viivalt lennukilt, aga Jillyl polnud plaani kusagile minna, enne kui ta pole Summerit näinud. Loomulikult oli Jaapanis kellegi eest põgenemine teoreetiliselt hea mõte, kuid praktikas raskesti teostatav. Võiks veel veenmismeetodit proovida, kuigi tema ees seisev mees ei paistnud eriti mõistev olevat. Reno näis ärritatud, tüdinud ja kärsitu.
Ja mõelda vaid – Jilly lebas kodus, Hollywood Hillsis asuvas perekonna häärberis tihti oma voodis ja fantaseeris noormehest. Neist mõlemast. Koos.
Summer oli Jillyt Reno eest hoiatanud. Ja Jilly oli veendunud, et Summer ja Taka olid andnud endast parima, et vältida tema ja perekonna musta lamba kokkusattumist.
Nendepoolne suur viga. Kümme minutit Renoga – ja Jilly oli juba noormehest üle saanud. Lühike teraapia, mis oleks sisaldanud Reno seltsis viibimist, oleks probleemi juba ammu lahendanud.
Jilly hingas sügavalt, et rahuneda. „Tead, me oleme ühel poolel. Ma tahan vaid oma õde üles leida. Las ma lihtsalt räägin temaga.”
„Ma ei tea, kus nad on. Võib-olla mu inglise keel ei ole arusaadav või sa ei kuula mind. Nad on peidus – mõned inimesed otsivad neid, et tappa, ja nad tahavad nende leidmiseks sind kasutada. Seega pead sa pöörduma tagasi oma turvalisse ellu Hollywoodis, las professionaalid hoolitsevad ülejäänu eest.”
„Professionaalid? Sina küll eriti Komitee liikme moodi ei ole. Taka ja Peter on hoopis teistsugused.”
Reno ei pööranud solvangule mingit tähelepanu. „Ära viivita! Peame siit kähku kaduma.”
„Ütle enne, mis sõnum see oli.”
Hetkeks tundus, et Reno viskab Jilly üle õla ja tarib ta majast välja. Tüdruk oleks tahtnud näha, kuidas see välja näeks. Nad olid peaaegu ühte kasvu – 178 cm, ja Jilly polnud selline piitsavars nagu Reno.
Võib-olla oli parem jõudu mitte kasutada. „Kolm vene spiooni tulid neli päeva tagasi Jaapanisse Taka-sani ja tema naist tapma. Takat ja Su-chani hoiatati ja nad läksid peitu. Paar tundi tagasi maandus veel viis venelast Narita lennujaamas, et esimese kolmega kokku saada.”
„Aga?”
„Aga esimesed kolm on surnud. Või suremas, see pole tähtis. Uued tulijad ilmselt ei tea, et nende palgarahad on otsas. Kui nad teada saavad, leiavad nad uue tööotsa ja jätavad meid rahule. Kui nad just sõprade eest kätte maksta ei taha. Igal juhul peame siit kähku kaduma, enne kui nad üles leitakse.”
„Kes?”
„Need kolm venelast,” vastas Reno kärsitult. „Lähme nüüd.”
Reno avas ukse, kustutas tuled, jättes nad uuesti pimedusse, ja võttis Jillyl kõvasti käest kinni. „Jää mu kõrvale ja vaata otse ette,” uratas mees.
„Miks sa tuled ära kustutasid? Ma arvasin, et ohtu enam pole.”
„Sul pole vaja mõningaid asju näha.”
Nüüd aitab, otsustas Jilly raevukalt. Reno oli vanamoeline ja seksistlik, oma nõo täielik vastand. „Seda ma võin ise otsustada,” sõnas ta ja vajutas lülitile, enne kui Reno takistada jõudis.
Jilly nägi esmalt vereloiku, siis mehe laipa.
Mehe pea oli kummalise nurga all, verd voolas suust, kõrvadest ja läbilõigatud kõrist. Tema taga oli teine laip vereloigus lebamas, silmad pärani ja käed-jalad harali.
Hetk hiljem valitses taas pimedus ja silme ees ujusid ähmased ringid, kui Reno Jilly üles tõstis ja endale üle õla viskas.
Varsti olid nad öises õhus, tapatalgute paik seljataga. Reno liikus pimeduses vilkalt ja pani Jilly alles väikses pargis maha.
Jilly hakkas kohe oksendama. Ta haistis veel kõike sõõrmeis – verd, surma lõhna, mida ta varem polnud tundnud. Reno astus eemale ja jättis ta üksinda kasina sisuga magu tühjendama. Noormees pidi teadma, et Jilly oli praegu põgenemiseks liiga nõrk. Tüdruk hingas sügavalt, püüdes jätkuvaid kõõksatusi tagasi hoida ja pühkis higiselt näolt juukseid minema, kui järjekordne värin üle ihu käis.
Reno pöördus ja viskas neiule tossud. „Kas oled lõpetanud?”
Jilly tõstis pea põlvede juurest üles ja heitis pilgu Renole. „Kas sina tegid seda?”
„Sa oled ikka veel ühes tükis, eks? Loomulikult mina. Ja see on su enda kuramuse süü, et sa tule põlema panid. Ma ju ütlesin sulle, et mõningaid asju pole sul vaja näha.”
„Kas sina tapsid nad mõlemad?”
„Kolm. Üks oli aias. Saa üle! Taka saab kole vihaseks, kui kuuleb, et sa seda nägid.”
Jilly neelatas. „Kas teda rohkem ei vihasta see, et ta leiab kolm… laipa oma majast?”
„Selleks ajaks, kui nende jaoks on oht möödas ja nad koju tulevad, on maja koristatud. Mu vanaisa hoolitseb selle eest.” Reno tuli Jilly juurde tagasi, ulatas talle käe, et neiu jalule aidata, kuid Jilly ignoreeris seda ja komberdas ise püsti. Ta oli ikka veel nõrk ja värisev, kuid ei tahtnud, et Reno seda märkaks.
„Olgu siis nii,” sõnas Jilly. „Narita lennujaam. Põrgusse see ajavahe.”
„Plaanid muutusid. Nad jälgivad lennujaamu. Üks vanaisa meestest saatis mulle hoiatava sõnumi. Pean sind paar päeva vaateväljast eemal hoidma, kuni saan su maalt välja toimetada.”
„Sa ei pea midagi tegema. Ma olen mõnes suures turistide hotellis ja ootan, kuni sa ülejäänud viis ära tapad.” Jilly ei püüdnudki oma hääles kibedust varjata. „Ma ei kujuta ette, kus veel ohutum olla võiks.”
„Ma ütlesin, et sa pead vaateväljast eemal olema. Miks sa arvad, et Tokio kesklinn on turvaline? Nad kontrollivad sind otsides kõiki läänelikke hotelle.”
„Nemad, kes iganes nad ka on, ei tea isegi seda, et ma olemas olen, veel vähem, et ma olen Jaapanis.”
„Küll nad juba teavad,” vastas Reno, hääl sama ilmetu kui nägu. „Lähme.” Ta viskas Jillyle seljakoti. Kott oli raske ja neiu oleks selle peaaegu maha pillanud. „Pane see selga.”
Jilly ei vaielnud vastu ja tõstis koti õlale. „Kui kaugele me peame kõndima?”
„Me ei kõnni.” Reno kadus korraks põõsastesse ja esimest korda silmas Jilly roheluses helkivat kroomi. Viiv hiljem ilmus Reno välja, lükates tohutu suurt ja rasket Harley-Davidsoni.
Jilly vaatas mootorratast kartlikult. Sellest piisas, et eksootiline, vaieldamatult hunnitu olend tema fantaasiatest osutus talumatuks jõhkardiks. Loomulikult pidi Renol ka Harley olema, mis tegi tema paha poisi imago täiuslikuks. Tätoveeritud pisarad kõrgetel põsesarnadel, pealael püstised, vöökohani ulatuvad leekivpunased juuksed, pikad nahka kängitsetud sääred ja teravaninalised kauboisaapad – Reno oli vaatamata oma kommetele peaaegu vastupandamatu.
Harley
