sulges.
„Ole paigal!” sisistas hääl Jilly kõrva. See hääl ei olnud tüdrukule tuttav – varem oli ta noormeest väga vähe rääkimas kuulnud ja see oli jaapani keeles olnud. Ent Jilly teadis, kes mees oli – instinktiivselt, sama tugevalt nagu sedagi, et ta oli hädaohus.
Jilly lõpetas otsekohe rabelemise. Mehe üks käsivars oli nagu raudvarras ümber tüdruku piha ja surus vastu roideid. Haare lõdvenes aegamisi, kui ta tundis tüdrukut taltumas.
„Kui sa häält teed, siis sured. Saad aru?” sosistas mees väga vaikselt, peaaegu hääletult Jilly kõrva. Hetke jooksul kaalus Jilly, kes suuremaks ohuks oli – kas mehed suletud ukse taga või too, kes teda tugevasti enda vastu surus?
Jilly noogutas, niipalju kui mehe tugev käsivars seda teha lubas, ja mees hakkas aeglaselt teda vabaks laskma.
Jilly mõtles, mis siis juhtuks, kui ta karjataks. Kas mees murraks ta kaela ja jätaks ta nõole leida?
Mees astus hääletu sammu tagasi ja Jilly pöördus teda vaatama. Silmad hakkasid tintja hämarusega harjuma. See oligi Reno, seismas lähemal kui iial varem. Pimeduses nägi Jilly mehe silmi sädelemas, ei rohkemat.
„Jää siia,” sosistas Reno.
Jillyl polnud valikut. Mees tõukas ta teelt eest, astus koridori ja sulges enda järel ukse.
Poole minuti jooksul tundis Jilly kiusatust põgeneda. Nüüd kuuldus hääli – mütsatusi, lööke ja mingi hüüatus, mis lõppes enne kui alata jõudis. Siis järgnes vaikus.
Reno on surnud, ja Jilly ei saa midagi teha, ainult oodata, kuni ta leitakse. Ainus asi, mida enesekaitseks kasutada sai, oli raamatuid täis seljakott ja ta võttis selle kätte, valmis lennutama vastu esimese siseneja pead.
Magamistoale lähenevad sammud olid valjud ja Jilly teadis, et ta oli hädas. Reno oli liikunud vaikselt nagu kummitus ja jaapanlased ei sisene kunagi jalanõudes.
Uks avanes ja Jilly virutas tulijale kõigest jõust seljakotiga vastu pead.
„Pühade püss,” torises Reno. „Mida sa teed?”
Mees pani tule põlema ja hetkeks olid Jilly silmad pimestatud. Reno pani ukse kinni ja sulges nad tuppa, jättes ülejäänu väljapoole.
Jilly pilgutas silmi. Kuidas ta oleks saanud unustada? Leekivpunased juuksed, tätoveeritud põsesarnad, kerge muie kahtlemata ilusal suul.
„Sa vist ei mäleta mind,” ütles Jilly veidi närviliselt. Mees oli pikem kui ta mäletas, vanem kui ta mäletas, metsikum kui ta mäletas. Sama ohtlik, sama eksootiline, sama hüpnotiseeriv kui Jilly piinlikkust tekitavad teismeliseea fantaasiad, ja neiu vaatas tõele näkku. Ta ei tulnud Jaapanisse õe lohutust otsima ega Heiani-ajastu keraamikat vaatama. Ta tuli Reno pärast. Ja see oli suur viga.
„Ma tean, kes sa oled,” ütles Reno jahedalt oma perfektses inglise keeles. „Mis sa arvad, miks mina siin olen?”
„Tulid Takale ja Summerile külla?” pakkus Jilly.
„Taka ja Su-chan peidavad endid seal, kust keegi neid kätte ei saa.”
„Miks? Kas neid varitseb oht?”
Reno näis veel rohkem ärritatud. „Kõik, kes Komitee heaks töötavad, on ohus. Kas sa tavaliselt ilmud kutsumata kohale? Sest ma tean, et Taka poleks iial unustanud sind hoiatada.”
Nüüd kui Jilly esialgne hirm kadunud oli, hakkas tal kõigest kõrini saama. Hädaoht oli möödas, muinasjutud läbi, ja ta ei kavatsenud lasta mingil poolenisti võõral ennast mõnitada. „Ma olen alati oma õe kodus oodatud,” vastas Jilly jäiselt. „Ta ise tahtis, et ma tuleksin.”
„Ma ei usu seda. Ta tahtis, et sa end Jaapanist nii eemal hoiad kui vähegi võimalik.”
„Miks?”
Reno pilgutas silmi, tema nägu ei reetnud midagi. „Küsi ise, kui teda näed. Vahepeal peame su siit eemale toimetama, enne kui venelased järgmised mehed kohale saadavad.”
„Venelased? Millest sa räägid? Mis venelased?” nõudis Jilly.
„Palgamõrtsukad,” vastas Reno lühidalt. „See ei puutu sinusse – sa lihtsalt sattusid tulejoonele. Panen su takso peale, mis su lennujaama viib, ja sa ei pea millegi pärast muretsema…”
„Ei, põrgu päralt, ei! Ma ei lähe mingile lennukile.”
„Siis seon su kinni ja panen sind ise peale.”
Kas Jilly oli tõesti kunagi arvanud, et see mees on ligitõmbav? Ilus? Reno oli talumatu türann ja hea, et Jilly seda praegu taipas, enne kui lasi teismelise fantaasiatel kontrolli alt väljuda. Või õigemini rohkem kontrolli alt väljuda, sest need oli talle juba piisavalt peavalu valmistanud.
„Mina ei arva nii,” ütles Jilly petliku rahuga.
Reno kallutas pea küljele ja vaatas tüdrukut sõnatult pika pilguga. „Parem pane end riidesse,” lausus ta. „Kui sa just aluspesus Tokio tänavatele minna ei taha.”
Jilly oli unustanud oma napivõitu riietuse ja tundis, kuidas ta hele nahk õhetama hakkas. See oli naeruväärne – Reno oli ilmselgeks teinud, et Jilly teda ei huvitanud.
Nii palju siis unistustest.
Jilly krahmas laialipillatud riided sülle. „Kohe olen valmis,” sõnas ta ja liikus ukse poole.
Kohe sirutas Reno käe ja lajatas ukse kinni. „Võid siinsamas riietuda. Ma ei tohi sind hetkekski silmist lasta.”
„Kui sa tahad, et ma riidesse panen, pead laskma.”
Reno nõjatus ukse najale ja pani käed risti rinnale.
Jilly uratas vaikselt. Reno ei liigutanud. Pettunud ohkega pööras tüdruk selja ja sirutas käe rinnahoidja järele.
Selle ümberpanemine oli keeruline, kuna särgikut Jilly seljast ei võtnud, kuid ta sai hakkama ja pöördus võidukal ilmel ümber. Reno isegi ei vaadanud tema poole – Jilly oleks võinud särgi seljast tõmmata ja rindu välgutada, aga mees poleks märganud, kuna jõllitas oma moblat ja luges tekstisõnumit.
Jilly sikutas teksased bokserite peale, tõmbas pikkade käistega T-särgi üle pea ja toppis ülejäänud asjad raskesse seljakotti. Reno ei liigutanud ja vahtis ikka veel väikest ekraani.
Lõpuks heitis noormees pilgu Jillyle, nagu oleks tema juuresoleku vahepeal unustanud.
„Väike probleem,” sõnas Reno.
Reno- ja Taka-sugused inimesed ei kasutanud seda sõna lihtsalt niisama ja Jilly kangestus. „Mu õde? Kas temaga on midagi juhtunud?”
Reno kirjutas tüdruku küsimust ignoreerides vastust, tema pikad ja saledad sõrmed liikusid kiiresti üle klahvistiku. Ta vaatas Jilly poole. Reno silmad olid sügavpruunid – millegipärast oli tüdruk arvanud, et need on rohelised. „Oled sa valmis? Kus su kingad on?”
„Esikus loomulikult.” Võib-olla Reno oli imestunud, et Jilly õiget etiketti tundis, igatahes ei näidanud ta seda välja. „Kas sa mu küsimusele ka vastad? Mis probleem?”
„Loe ise,”
