Tüdruk, kes ei rääkinud. Michael Hjorth
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Tüdruk, kes ei rääkinud - Michael Hjorth страница
Originaali tiitel: „Den Stumma Flickan”
Autor: Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt
Originaali autoriõigused: © Michael Hjorth & Hans Rosenfeldt 2014
Originaali kirjastaja: Norstedts, Stockholm
Published by agreement with Salomonsson Agency.
Kõik õigused tagatud. See raamat on autorikaitse objekt ja seda raamatut ei tohi paljundada ega levitada mingil moel ei kaubandusvõrgus ega ka kuidagi teisiti ilma kirjastaja nõusolekuta.
Tõlge rootsi keelest Mari Jesmin
Keelekorrektuur Tiina Vihmar
Küljendus Jaak Rüütel
Kaanekujundus © Jaak Rüütel
Tõlge eesti keelde © Helios kirjastus OÜ, 2017
Õigused teose levitamiseks Eestis kuuluvad Helios kirjastusele.
www.helios.ee
Helios kirjastus 2017
ISBN978-9949-610-04-4 (köites)
ISBN 978-9949-610-05-1 (epub)
P oiss ei tea, mis päev on.
Aga see päev on vaba. Ta on ikka veel pidžaamaväel, kuigi kell on üheksa läbi.
Kõik on kodus. Elutoast kostab Käsna-Kalle Kantpüksi hääl.
Ema paneb jogurtitaldriku lauale ja küsib, kas ta on pärast pissilkäimist käed ära pesnud. Tema noogutab. Kas ta tahab võileiba ka? Ta raputab pead. Jogurtist piisab. Vanilje-banaani. Ta tahaks kõige parema meelega Frostiese helbeid, aga Fred tegi paki tühjaks, seega peab tema Havrefrasiga leppima. Kuna Fred sai viimased head helbed endale, siis saab tema pärast hommikusööki DVD. Ta vaatab Transformereid. Kuu varjukülge.
Veel kord.
Uksekell heliseb.
„Kes see võiks nii vara tulla?” küsib ema välisukse poole minnes. Poiss ei kuule isegi tuttavat heli, kui ema ukse avab.
Siis kostab vali kärgatus ja tundub, et keegi kukub esikus.
Ta võpatab nii, et jogurt lusikast lauale valgub, ent ta ei pane seda isegi tähele. Ülemise korruse magamistoast on kuulda isa erutatud hüüatust. Ta ei ole veel üles tõusnud. Kuid nüüd kostavad kiired sammud.
Siis ilmub keegi köögiuksele.
Püss käes.
Nüüd oli neid kaks.
Tüdrukut oli nüüd kaks.
Välimine ja seesmine.
Välimine liikus endiselt edasi.
Vastumeelselt, kuid sihiteadlikult. Koolitundides õpitu, et eksinu peab täiesti paigal olema, oli vastuolus instinktiivse põgenemissooviga.
Kas ta on eksinud?
Ta ei teadnud täpselt, kus ta on, ent teadis, kuhu ta läheb. Ta ei läinud kordagi maanteest nii kaugele, et seal sõitvaid autosid enam kuulda ei oleks. Ta võis maanteeni minna. Mööda selle äärt kõndida. Peitu minna, kui keegi tuleb. Minna kuni viidani ja kontrollida, et on õigel teel, ning siis taas metsa kaduda. Järelikult ei ole ta eksinud. Polnud mingit põhjust paigal istuda. Lisaks veel see külm. Niiske külm, mis käskis edasi minna. Liikudes oli soojem. Kõht ei olnud nii tühi. Seega läks ta edasi.
Seesmine oli paigal.
Natuke aega oli ta jooksnud. Nii välimine kui ka seesmine tema. Pimesi tormanud. Nüüd ei suutnud ta täpselt meenutada, mille eest ta oli ära jooksnud, ega teadnud, kuhu ta jõudnud on. See ei olnud koht, ei olnud ruum, see oli rohkem nagu… võib-olla mingi tunne…
Ta ei teadnud. Aga ta oli seal, seal oli tühjus ja tema oli vagusi.
Ta oli tühi ja valitses vaikus.
Kõik oli vait.
See tundus kõige tähtsam. Niikaua kui on vaikne, on tal turvaline. Paigas, mis pole koht, valgustatud ilma valguseta. Seal, kus ükski värv ei tuleta meelde neid värve, mida tema pärani silmad välimises maailmas ikka veel nägid. Avatud, kuid kõigele suletud. Peale turvatunde. Mis kaob koos vaikusega. Ta tunnetas seda vaistlikult. Sõnad reedaksid ta. Sõnad kisuksid maha seinad, mida ta ei näe, ja muudaksid kõik taas tõelisuseks. Laseksid sisse välise õuduse.
Paugud, kisa, tolle sooja punase olluse ja hirmu.
Tema enda ja teiste hirmu.
Sisimas oli ta vait ja vagusi.
Väliselt oli ta sunnitud edasi minema.
Sinna, kust keegi teda üles ei leia. Sinna, kus keegi ei püüaks temaga rääkida. Väliselt oli ta sunnitud seesmist kaitsma.
Nad olid rääkinud ühest kohast. Selle eest hoiatanud. Kohast, kust sinna sisenenud inimest iialgi üles ei leita. Mitte kunagi. Nii räägiti. Keegi ei leia teda üles.
Väliselt mähkis ta õhukese jope tihedamini ümber keha ja lisas sammu.
Seesmiselt tõmbus ta kössi, muutus üha väiksemaks ja lootis täielikult kaduda.
Anna Eriksson istus helekollase kortermaja ees autos ja ootas.
Vanja jäi hiljaks. See ei olnud tavaliselt tema moodi. Anna oletas, et hilinemine on veel üks tütre viimaste kuude märguannetest.
Kõige hullem oli see, et ta ei helistanud kordagi.
Anna ise suutis sellega leppida. Ta sai aru, miks. Võis isegi aeg-ajalt arvata, et on selle ära teeninud. Pealegi, kui tõele näkku vaadata, siis ei olnud neil kunagi olnud niisuguseid suhteid, millega kaasneksid pikad ema ja tütre vahelised jutuajamised.
Valdemaril oli raskem. Temale oli Vanja eemalehoidmine tohutult valus ja mitte niivõrd haigus, kuivõrd see tõik oli põhjuseks, et endisest Valdemarist oli järel üksnes vare. Ta rääkis vahetpidamata oma tütrest ja tõdedest, mida nad ei oleks tohtinud iialgi tolle eest varjata. Kõigest, mida nad oleksid pidanud teistmoodi tegema. Ta oli äsja surmast võitu saanud ainult avastamaks, et elu on täis kahetsust ja lootusetust. Loomulikult tegi praegune olukord ka Annale haiget, aga tema sai sellega paremini hakkama. Ta oli alati mehest tugevam olnud.
Valdemar oli nüüdseks juba üle kuu aja haiglast kodus olnud, kuid Anna ei saanud teda enam isegi korterist välja. Näis, et tema keha on uue neeru täielikult omaks võtnud, kuid Valdemar ei suutnud oma uue maailmaga leppida. Niisugusega, kus ei ole Vanjat. Ta tõukas kõik eemale.
Anna. Need vähesed kolleegid, kes tema tehtust hoolimata ühendust võtsid. Veel väiksema hulga sõpru, kes helistasid üha harvemini.
Isegi tema süüasja eeluurimise jätkumine ei paistnud talle korda minevat. Kahtlustused maksu- ja raamatupidamispettuses olid tõsised, ent need jäid Vanjale valmistatud pettumuse varju.
Vanja oli Valdemarile vihaselt turja