rohkem silma teie Barrayari aed, see, kus olid kõik kohalikud liigid. Ma polnud kunagi midagi sellist näinud.”
„Selliseid aedu on kümneid. Need on mitme krahvkonna ülikoolide juures, need on bioloogia üliõpilastele elavaks raamatukoguks. See mõte pole kuigi originaalne.”
„Noh,” ei andnud Miles järele, kuigi ta tundis end nagu kala, kes ujub enese mahategemise voolule vastu. „Minu meelest oli see väga tore ja ära teeninud enamat, kui lihtsalt holovidile viirastusaiaks jäämise. Mul on nimelt üks vaba maatükk…”
Ta silus oma plastpaberi sirgeks, see oli Vorkosigani Maja kvartali plaan. Ta koputas sõrmega tühjale ruudukujulisele platsile kvartali servas. „Seal seisis ka kunagi suur uhke maja, meie oma kõrval, aga see tõmmati maha, kui isa oli asevalitseja. Julgeolek ei lubanud sinna midagi uut ehitada – nad tahtsid, et see jääks turvatsooniks. Seal on ainult kidur rohi ja paar puud, millel õnnestus kuidagi alles jääda, kuigi Julgeolek tahtis, et vaenlasel poleks end kusagil varjata. Ja risti-rästi teerajad kohtades, kust inimesed otse üle läksid ja porirajad sisse tallasid, kuni lõpuks alla anti ja käigukohtadele kruus pandi. See on ülimalt igav maalapp.” Nii igav, et Miles ei olnud ka ise sellest seni väljagi teinud.
Jekaterin kallutas pead ja vaatas kohta, mille Milesi käsi kaardil kattis. Jekaterini enda pikk sõrm hakkas kaardile elegantset kaart joonistama, kuid tõmbus siis häbelikult tagasi. Miles mõistatas, millist võimalust Jekaterin oli seal vaimusilmas näinud.
„Niisiis, mina arvan,” jätkas Miles vapralt, „et oleks suurepärane, kui sinna saaks rajada Barrayari aia – ainult kohalike liikidega –, mis oleks üldsusele avatud. See oleks justkui Vorkosigani perekonna kingitus Vorbarr Sultana linnale. Seal võiks olla voolav vesi nagu teie plaanil ja kõnniteed ja pingid ja kõik niisugused tsiviliseeritud asjad. Ja kõigi taimede juures sellised diskreetsed nimesildid, kust inimesed saaksid teada vana looduskoosluse kohta ja niimoodi.” Nii: kunst, üldsuse hüvang, rahva harimine – kas Miles oli mõne sööda veel konksu otsa panemata jätnud? Õigus muidugi, raha! „On õnnelik juhus, et te suveks tööd otsite,” juhus, hah, eks te vaadake, kas ma jätan midagi juhuse hooleks, „sest mina arvan, et teie olete ideaalne inimene, kes võiks sellega tegelda. Aia plaani koostada ja selle rajamist juhendada. Ma saan pakkuda teile piiramatut, ee… kopsakat eelarvet ja muidugi palka. Te võite palgata töölised, tellida kõik, mida vaja.”
Ja Jekaterin peaks käima Vorkosigani majas sisuliselt iga päev ja seal elutseva lordiga tihedalt konsulteerima. Ja selleks ajaks, kui abikaasa surmašokk on lahtunud, Jekaterin on valmis eemalepeletavast ametlikust leinariietusest loobuma ja kõik vabad Vorist poissmehed pealinnas tema ukse taha ilmuvad, on Miles leidnud tema kiindumustes koha, mis võimaldab tal lüüa tagasi ka kõige säravamad konkurendid. Oli liiga vara, pööraselt vara pakkuda Jekaterini lõhutud südamele kurameerimist, see oli Milesile selge, kuigi tema enda süda ulgus ahastusest. Kuid lihtsa ärisõprusega õnnestub talle võib-olla siiski ligi hiilida…
Jekaterini kulmud olid jälle üles sähvanud, ta puudutas oma erakordseid, kahvatuid, värvimata huuli kõhkleva sõrmega. „Täpselt selliseid asju tahan ma õppida. Praegu ma neid veel teha ei oska.”
„Õpite töö käigus,” vastas Miles silmapilkselt. „Praktiseerides. Harjutades. Kunagi peab ju sellega alustama. Varem kui praegu alustada ei saa.”
„Aga mis siis, kui ma teen mingi hirmsa vea?”
„Mul on kavas teha sellest pikaajaline projekt. Paistab, et sedasorti asjade entusiastid muudavad oma aeda alatihti. Küllap nad väsivad sellest, et kogu aeg on vaade üks ja sama. Kui teil hiljem paremaid mõtteid tuleb, saate plaani alati ümber teha. Nii tulebki vaheldust.”
„Ma ei taha teie raha raisata.”
Kui Jekaterinist peaks kunagi saama leedi Vorkosigan, peab ta sellest veidrusest küll üle saama, otsustas Miles kindlalt.
„Te ei pea otsustama nüüd ja kohe,” nurrus ta ja köhatas siis. Ole oma tooniga ettevaatlik, poiss. Ainult ärisuhe! „Te võite ju homme Vorkosigani Majja tulla, platsi ise läbi käia ja vaadata, mis mõtteid teil tekib. Ainult paberi põhjal ei saa ju midagi öelda. Pärast võime lõunat süüa ja arutada, mis on teie meelest murekohad ja võimalused. Loogiline?”
Jekaterin pilgutas silmi. „Jah, väga.” Tema käsi hakkas jälle uudishimulikult plaani poole roomama.
„Mis kell ma teile järele tulen?”
„Millal tahes teile sobib, lord Vorkosigan. Oh, võtan oma sõnad tagasi. Kui te tulete pärast kaksteist null-nulli, on tädi hommikuselt loengult tagasi ja Nikki saab temaga jääda.”
„Oivaline!” Just, sest kuigi Jekaterini poeg meeldis Milesile väga, arvas ta, et selles delikaatses tantsus saab ta hakkama aktiivse üheksa-aastase abita. „Jääb siis kaksteist null-null. Lööme käed.” Ta lisas ainult pisut hilinenult: „Ja kuidas Nikkile seni Vorbarr Sultanas meeldib?”
„Paistab, et talle meeldib tema tuba ja see maja. Ma arvan, et tal hakkab natuke igav, kui ta peab omavanuste poiste leidmiseks kooli alguseni ootama.”
Nikolai Vorsoissoni ei maksa arvestustest välja jätta. „Ma saan aru, et retrogeenid toimisid ja pole enam ohtu, et tal Vorzohni düstroofia sümptomid areneksid?”
Jekaterini nägu pehmendas sügav emalik rahulolu. „Täpselt nii. Mul on nii hea meel. Selle Vorbarr Sultana kliiniku arstid teatasid, et rakumuutused olid väga puhtad ja täielikud. Arengu mõttes peaks kõik olema nii, nagu poleks ta seda mutatsiooni pärinudki.” Ta heitis pilgu üle laua Milesile. „Mul on tunne, nagu oleks minu õlult võetud pooletonnine koorem. Ma suudaksin justkui lennata.”
Ja peaksitegi lendama.
Sel hetkel tuli majast Nikki ise, käes küpsisetaldrik ja näol arvestav ilme, tema järel aga profetriss teekandiku ja tassidega. Miles ja Jekaterin tegid kiiruga lauda tühjemaks.
„Tere, Nikki,” ütles Miles.
„Tere, lord Vorkosigan. Kas maja ees on teie terramobiil?”
„Jah.”
„Tõeline laev.” See tähelepanek toodi kuuldavale põlguseta, huvitava märkusena.
„Tean. See on jäänuk sellest ajast, kui minu isa oli asevalitseja. See on isegi soomustatud – selle mass on tohutu.”
„Päriselt või?” Nikki huvi tõusis järsult. „Kas selle pihta on kunagi tulistatud ka?”
„Ei, selle konkreetse auto pihta vist mitte.”
„Aa.”
Kui Miles Nikkit viimati nägi, oli poiss olnud keskendumisest jäiga ilmega ja kahvatu, tal oli käes peenike küünal, millega süüdata isa matuseohver, oli ilmselge, et ta muretseb, et oma osaga tseremooniast hakkama saada. Nüüd nägi ta välja palju parem, tema pruunid silmad olid elavad ja nägu jälle liikuv. Profetriss võttis istet ja valas teed ning jutuajamine muutus mõneks ajaks üldiseks.
Varsti sai selgeks, et Nikkit huvitas rohkem toit kui ema külaline – ta keeldus meelitavalt täiskasvanulikust teepakkumisest, võttis vanatädi loal mitu küpsist ja sukeldus tagasi majja, et jätkata sellega, millega iganes ta oli enne tegelenud. Miles püüdis meelde tuletada, millises eas tema vanemate sõbrad talle enam mööbli osadena ei paistnud. Nojah, sõjaväelased isa kaaskonnast olid muidugi erand, nendel püsis tema tähelepanu alati nagu naelutatult. Kuid samas oli Miles
