palju rääkinud. Ma ei kurameeri tegelikult proua Vorsoissoniga.”
Pym üritas sobilikult ilmetu näo ette manada, kuid sinna imbus siiski segadus. Miles lisas kiiruga: „Ma mõtlen, mitte ametlikult. Mitte veel. Tal on… tal on seljataga rasked ajad ja ta on natuke… tujukas. Ma kardan, et igasugune enneaegne avaldus minu poolt võib lõppeda katastroofiga. Oluline on ajastus. Märgusõnaks on diskreetsus, saad aru.”
Pym üritas näole manada diskreetse, kuid toetava naeratuse.
„Me oleme lihtsalt head sõbrad,” rõhutas Miles. „Või vähemalt saame nendeks.”
„Jah, m’lord, saan aru.”
„Aa. Väga hea. Aitäh.” Miles ronis terramobiilist välja ning lisas juba maja poole suundudes üle õla: „Kui sa oled auto ära pannud, tule kööki.” Jekaterin seisis keset lagedat nelinurkset rohulappi, aiad peas kobrutamas.
„Kui siit madalamaks kaevata,” osutas ta, „ja pinnas sinna kuhjata, tuleb piisav kalle, et vesi saaks voolata. Ja sinna tuleks ehitada jupike müüri, mis peaks kinni tänavamüra ja tugevdaks efekti veelgi. Ja sealt tuleks kaarega alla jalgrada…” Jekaterin pöördus kannal ringi ja nägi, et lord Vorkosigan vaatab teda, naeratus näol, käed sügaval hallide pükste taskutes. „Või meeldiks teile rohkem, kui siin oleks midagi geomeetrilisemat?”
„Kuidas, palun?” Lord Vorkosigan pilgutas silmi.
„See on esteetika küsimus.”
„Ma, ee… esteetika ei ole otseselt minu eriala.” Mees ütles seda kurva ülestunnistuse tooniga, nagu võiks see olla miski, millest Jekaterin ei olnud varem teadlik.
Jekaterini käed visandasid projekti kondikava, üritasid õhust midagi käegakatsutavat välja võluda. „Kas te tahate loodusliku paiga illusiooni, Barrayarit enne seda, kui inimese käsi teda muutis, vesi paistaks ojana kivide keskel, see park oleks nagu killuke maad linnas – või midagi metafoorilisemat, Barrayari taimed inimese loodud tugevate joonte vahel – võib-olla betooni. Vee ja betooniga saab imelisi asju teha.”
„Kumb on parem?”
„Küsimus pole selles, mis on parem. Küsimus on selles, mida proovitakse vaatajale öelda.”
„Ma ei pidanud seda poliitiliseks avalduseks. Ma tahtsin, et see oleks kingitus.”
„Kui see on teie aed, nähakse seda poliitilise avaldusena, ükskõik, kas te kavatsesite nii või mitte.”
Lord Vorkosigani suunurk tuksatas, kui ta kuuldut seedis. „Ma pean selle üle mõtlema. Aga teil pole siis vähimatki kahtlust, et selle alaga saab midagi ette võtta?”
„Oh, mitte vähimatki.” Kaks Maa puud, mis paistsid olevat juhuslikes kohtades tasasesse maapinda torgatud, peavad kaduma. Selle hõbevahtra südamik oli pehkinud, seda pole kahju maha võtta, aga noor tamm oli terve ja tugev – selle saab võib-olla mujale viia. Ka terraformitud pealispinnas tuleb mujal kasutamiseks kõrvale panna. Jekaterini käed kibelesid siinsamas ja kohe praegu kaevama hakkama. „On erakordne, et keset Vorbarr Sultanat on säilinud selline koht.” Teisel pool tänavat kerkis umbes kümnekorruseline ärihoone. Õnneks jäi see rohkem põhja poole ega varjanud eriti valgust. Elava liiklusega suurel tänaval kvartali servas, kuhu Jekaterin oli mõttes müüri paigutanud, sekkus helidesse oma lakkamatu rütmiga terramobiilipropellerite vurin ja pahin. Pargi teises servas oli juba paigas kõrge hall kivimüür, mille harjal olid ogad – müüri tagant paistvad puuladvad varjasid pooleldi pilgu eest tohutu maja, mis võttis enda alla kvartali keskosa.
„Ma pakuksin teile istet, kuni te järele mõtlete,” lausus lord Vorkosigan, „aga Julgeolek ei pannud siia pinke – nad ei tahtnud soodustada niisama passimist asevalitseja residentsi läheduses. Võib-olla te saate mõlemad kavandid oma komkonsoolis valmis teha ja mulle ülevaatamiseks tuua? Senikaua aga… kas läheme maja juurde? Ma arvan, et minu kokal saab lõunaeine varsti valmis.”
„Aa… hea küll…” Heitnud ahvatlevatele võimalustele ainult ühe pilgu üle õla, laskis Jekaterin end minema viia.
Nad läksid diagonaalis läbi pargi. Halli müüri nurga taga, Vorkosigani Maja sissepääsu lähedal seisis putka, mis pakkus varju Keiserliku Julgeolekuteenistuse rohelises igapäevamundris valvurile. Mees avas pisikese Audiitori ja tema külalise jaoks raudvärava koodluku, vaatas, kuidas nad sisse läksid, vastas põgusa ametliku noogutusega Vorkosigani pool-auandmisele, mis oli aitähi eest, ja naeratas Jekaterinile sõbralikult.
Nende ees kerkis häärberi morn kivi, kahe neljakorruselise põhitiivaga. Tundus, et kümned aknad vaatavad kortsus kulmul tulijate peale alla. Sissesõidutee lühike poolkaar keerdus ümber tervisest erendava rohelise murulapi ja läks läbi portikuse sammaste vahelt, mis varjas kõrgete akendega ääristatud nikerdatud topeltust.
„Vorkosigani Maja on juba peaaegu kakssada aastat vana. Selle ehitas minu vanavanavanavanaisa, seitsmes krahv ajalooliselt ebatavalisel perekondliku jõukuse hetkel, millele tegigi muuhulgas lõpu ka Vorkosigani Maja ehitamine,” seletas lord Vorkosigan lõbusalt. „See vahetas välja mingi laguneva klannikindluse vanas karavanserai piirkonnas, ja nagu ma aru saan, mitte just enneaegu.”
Ta tõstis käe peopesaskanneriga luku juurde, kuid uksed libisesid hääletult lahti juba enne, kui tema käsi skannerit puudutas. Lord Vorkosigani kulmud nõksatasid ülespoole ja ta palus Jekaterini kummardusega sisse.
Kaks Vorkosiganite pruun-hõbedases livrees ihukaitsjat seisid valvel, üks ühel, teine teisel pool mustvalgete kiviplaatidega sillutatud eessaali sissepääsu. Kolmas livrees mees, Pym, pikka kasvu autojuht, kellega Jekaterin oli tuttavaks saanud juba varem, kui Vorkosigan talle järele tuli, pöördus just ukse turvapaneelist eemale ja ajas samuti oma isanda ees selja sirgu. Jekaterin oli heitunud. Kui ta Vorkosiganit Komarril nägi, ei olnud talle jäänud muljet, et mees peab Voride vanadest formaalsustest nii täpselt kinni. Kuid kõik ei olnud päris formaalne – tõsiselt tuima ilme asemel naeratasid tursked valvurid alla nende poole vaadates sõbralikult, nagu oleksid nad ülimalt teretulnud.
„Aitäh, Pym,” ütles Vorkosigan masinlikult ja vakatas. Kui ta oli valvureid hetke silmitsenud, kulmud arvustavalt kortsus, lisas ta: „Mina arvasin, et sa olid öövahetuses, Roic. Kas sa praegu magama ei peaks?”
Kõige suurem ja noorem valvuritest ajas end jäigemalt valveseisangusse ja pomises: „M’lord.”
„„M’lord” ei ole vastus. „M’lord” on vastusest kõrvalehoidmine,” märkis Vorkosigan pigem lihtsalt tähelepanekuna kui etteheitvalt. Valvur söandas kergelt naeratada. Vorkosigan ohkas ja pöördus Jekaterini poole. „Proua Vorsoisson, lubage esitleda Vorkosiganite ülejäänud ihukaitsjaid, kes on hetkel minu teenistusse antud – ihukaitsja Jankowski, ihukaitsja Roic. Proua Vorsoisson.”
Jekaterin kallutas pead ja mõlemad mehed noogutasid vastu, pomisedes: „Proua Vorsoisson” ja „Rõõm tutvuda, proua.”
„Pym, sa võid mamma Kostile öelda, et me oleme kohal. Aitäh, härrased, see on praegu kõik,” lisas Vorkosigan erilise rõhuga.
Jällegi allasurutud naeratusega kadusid mehed koridori, mis viis tahapoole. Pymi hääl kandus Jekaterini ja Vorkosiganini: „Näete, mis ma ütlesin…” Tema edasised selgitused, millised need ka polnud, sumbusid kauguses kiiresti arusaamatuks pominaks.
Vorkosigan hõõrus huuli, sai oma võõrustajaliku südamlikkuse tagasi ja pöördus jälle Jekaterini poole. „Kas te sooviksite enne lõunaeinet majas jalutuskäigu teha? Paljude meelest pakub see
