Vorkosigani suu vilksatas kohkumus, siis asendus see jälle siira sõbralikkusega. „See pole mingi tüli. Tegelikult on see lausa rõõm.” Tema Jekaterinile suunatud pilk muutus kummaliselt teravaks.
Kas ta tahab, et Jekaterin nõustuks? Võib-olla on ta oma varade üle väga uhke. „Sellisel juhul tänan. See meeldiks mulle väga.”
See oli õige vastus. Vorkosigani hea tuju tuli täies koosseisus tagasi ja ta andis otsekohe märku, et nad läheksid edasi vasakule. Ametliku eestoa kõrval oli imeline raamatukogu, mis ulatus läbi terve majatiiva – Jekaterin pidi käed jakitaskutesse suruma, et need ei sööstaks vanade trükitud, nahkköites raamatute poole, mis ääristasid tuba kohati maast laeni. Vorkosigan juhatas ta kummardusega välja klaasustest raamatukogu otsas ja nad läksid läbi tagaaia, kus oli selge, et teenijate arvukad põlvkonnad olid jätnud väga vähe võimalust veel midagi paremaks muuta. Jekaterinil tekkis tahtmine käsi küünarnukini püsiktaimede peenardesse suruda. Olles nähtavasti otsustanud põhjalik olla, läks Vorkosigan ees häärberi risttiiba ja alla tohutusse veinikeldrisse, mis oli täis mitmesuguste Vorkosigani krahvkonna talude toodangut. Nad läksid läbi garaaži alumisel keldrikorrusel. Seal seisis juba tuttav kiiskav soomustatud terramobiil, nurka oli lükatud punane emaileeritud kerglennuk.
„Kas see on teie oma?” küsis Jekaterin elavalt ja nookas kerglennuki poole.
Vorkosigani vastus oli ebatavaliselt napp. „Jah. Ma ei lenda sellega enam eriti.”
Oih. Õigus. Tema hood. Jekaterin oleks tahtnud endale jalahoobi anda. Kartes, et mingi segane katse vabandust paluda võib asja ainult hullemaks teha, järgnes ta Vorkosiganile, kes läks nüüd otseteed läbi tohutu ja aroomirikka köögikompleksi üles. Köögis tutvustas Vorkosigan teda ametlikult oma kuulsa kokaga, mamma Kosti nimelise trullaka keskealise naisterahvaga, kes naeratas Jekaterinile laialt ja nurjas oma isanda katsed valmistatavat lõunasööki maitsta. Mamma Kosti tegi täiesti selgeks, et tema tohutud valdused on alakasutatud – aga kui palju üks lühike mehike ikka süüa jõuab? Teda peaks õhutama majja rohkem inimesi tooma; ma loodan, et te tulete varsti jälle ja hakkate tihti siin käima, proua Vorsoisson.Mamma Kosti kõssitas nad heasüdamlikult jälle edasi minema ja Vorkosigan viis Jekaterini läbi ametlike vastuvõturuumide silmi kirjuks tegeva rea tagasi kiviplaatidest põrandaga eessaali. „Need on avalikud ruumid,” ütles ta Jekaterinile. „Teine korrus on ainult minu päralt.” Nakkava entusiasmiga kihutas ta Jekaterini keerdtrepist üles, et näidata uhkelt tube, kus, nagu ta kinnitas, olevat kunagi elanud kuulus kindral krahv Piotr ise ja mis nüüd olid tema omad. Ta juhtis hoolikalt tähelepanu suurepärasele vaatele, mis avanes elutoast tagaaeda.
„Siin on veel kaks korrust ja lisaks pööning. Vorkosigani Maja pööning on asi, mida tuleb tõesti oma silmaga näha. Kas te tahaksite vaatama minna? Kas on midagi, mida te tahaksite eriti näha?”
„Ma ei tea,” vastas Jekaterin natuke rabatult. „Kas te kasvasite siin üles?” Ta vaatas hästisisustatud elutoas päranisilmi ringi, püüdes laps-Milesi seal ette kujutada ja otsustada, kas ta peaks olema tänulik, et Vorkosigan ei olnud vedanud teda läbi oma magamistoast, mis paistis uksest elutoa kaugemas otsas.
„Esimesed viis-kuus aastat minu elust elasime me tegelikult Gregori juures keiserlikus residentsis,” vastas Vorkosigan. „Minu vanemate ja vanaisa vahel oli isa asevalitsemisperioodi varajastel aastatel mõningaid väikesi, ee… lahkarvamusi, kuid siis leppisid nad ära, pealegi läks Gregor ettevalmistusakadeemiasse. Minu vanemad kolisid siia ja võtsid endale kolmanda korruse, nii nagu mina haarasin nüüd endale teise. Pärija privileeg. Mitu põlvkonda ühes majas toimib kõige paremini siis, kui maja on väga suur. Vanaisa elas nendes ruumides kuni surmani, selle ajani, kui ma olin umbes seitseteist. Mul oli tuba vanemate korrusel, kuid mitte nendega ühes majatiivas. Nad valisid mulle selle toa, sest Illyan ütles, et sinna on kõige halvem tulistada… khm, ja sealt avaneb aiale hea vaade.
Kas te sooviksite… ?” Vorkosigan pöördus, viipas, naeratas üle õla, läks ees toast välja ja trepist üles, keeras ümber nurga ja läks mööda pikka koridori natuke edasi.
Toast, kuhu nad sisse astusid, oli tõesti aiale hea vaade, kuid kõik märgid poisieas Milesist olid kustutatud. Ruum oli seatud ümber lihtsaks külalistetoaks, kus oli vähe iseloomu peale selle, mida andis muinasjutuline maja ise. „Kui kaua te siin olite?” küsis Jekaterin ringi vaadates.
„Tegelikult eelmise talveni välja. Kui mind tervislikel põhjustel sõjaväest erru saadeti, kolisin ma alumisele korrusele.” Vorkosigan kergitas oma tavalise nõksuga lõuga. „Selle aastakümne jooksul, mis ma Julgeolekus teenisin, olin ma harva kodus, ma ei arvanud kunagi, et mul oleks midagi enamat vaja.”
„Vähemalt oli teil oma vannituba. Need Isolatsiooniajast pärinevad majad on mõnikord…” Jekaterin vakatas, sest selgus, et ukse taga, mille ta oli äraolevalt avanud, oli hoopis garderoob. Vannituppa viis järelikult kõrvaluks. Pehmelt hõõguv valgus lülitus automaatselt sisse.
Garderoob oli topitud täis mundreid – lord Vorkosigani vanu sõjaväemundreid, nagu Jekaterin nende mõõtude ja suurepärase rätsepatöö järgi aru sai. Muidugi, tavaväljalaske rõivaid ei saanud ta ju kanda. Jekaterin tundis ära musta värvi välivormi, keiserliku sõjaväe piduliku ja igapäevase rohelise mundri ning sätendava ja hiilgava punasinise ametliku paraadvormi. Garderoobi ühest seinast teiseni seisis valvel rida saapaid. Kõik oli pandud ära puhtana, kuid väikesesse ruumi surutud kontsentreeritud Vorkosigani hõng läbis ikkagi kuiva sooja õhku, mis pahvakuna Jekaterini nägu paitas. Jekaterin hingas sellest sõjaväelisest-maskuliinsest lõhnasegust jahmununa sisse. Tundus, et see voolab ninast otse tema kehasse, hiilides ajust ringiga mööda. Vorkosigan vaatas talle näkku ja astus murelikult tema kõrvale, nii et hästivalitud lõhnavee – Jekaterin oli seda märganud juba terramobiili jahedas õhus – meelitav vürtsine tsitrusviljade hõng, mille all oli puhas mehelikkus, võimendus korraga tema lähedusest.
See oli esimene spontaanse meelelisuse hetk, mida Jekaterin pärast Tieni surma tundnud oli. Oh, ma ei tundnud midagi sellist juba aastaid enne Tieni surma. See oli piinlik, kuid kummalisel kombel ka rahustav. Kas mu keha on allpool kaela siis ikkagi elus? Korraga taipas ta, et on mehe magamistoas.
„Mis see on?” Jekaterin hoidis häält tagasi, et see väga peenikeseks kiuksumiseks ei tõuseks, ja sirutas käe, et tõmmata välja üks tundmatu hall munder, mis rippus riidepuul – raske lühike õlakutega kuub, millel oli palju suletud taskuid ja valged äärised, ning samasugused püksid. Triibud varrukatel ja mitmesugused auastet näitavad lõkmemärgid olid Jekaterinile täielik mõistatus, kuid tundus, et mõlemaid on kõvasti. Kangas tundus imelikult tulekindel, selline, nagu võib leida ainult tõsiselt kalli välivarustuse juures.
Vorkosigani naeratus mahenes. „Nojah.” Ta tõmbas mundrikuue riidepuu pealt, mida Jekaterin hoidis, ja tõstis selle korraks üles, et seda vaadata. „Teie pole admiral Naismithiga ju kohtunud. Tema oli minu lemmikvariidentiteet salaoperatsioonide jaoks. Ta… mina juhtisin aastaid Dendarii Vabade Palgasõdurite Laevastikku, mis käis Julgeoleku alla.”
„Te teesklesite, et olete galaktikust admiral?”
„… leitnant Vorkosigan?” lõpetas mees irooniliselt. „Algas see tõesti teesklusena. Ma tegin selle tõeliseks.” Üks tema suunurk kerkis, ja pomisenud: „Miks ka mitte?”, riputas ta mundrikuue uksenupule ja puges oma hallist pintsakust välja, paljastades peene valge särgi. Tema vasakul küljel oli kaenlakabuur püstoliga, mille olemasolu polnud Jekaterin kahtlustanudki. Ta käib isegi siin relvastatult ringi? Relvaks oli küll ainult tugev uimastuspüstol, kuid Vorkosigan paistis seda kandvat sama loomulikult kui särki. Kui sa oled Vorkosigan, peadki sa ilmselt iga päev niimoodi riides käima.
Vorkosigan vahetas pintsaku mundrikuue vastu ja tõmbas viimase selga: tema ülikonnapüksid
