oli. Komarrile, Sergyarile, mõnda armetusse saatkonda, ükskõik kuhu, ainult mitte Vorbarr Sultanasse.”
Milesi ilme tõsines. „Ei teagi, Ivan. Kui ei tule just mõnda üllatusrünnakut, on see poliitiliselt kõige tähtsam sündmus – ma tahtsin öelda aastas, kuid tegelikult usun ma, et meie eluajal. Mida rohkem väikesi pärijaid saavad Gregor ja Laysa sinu, minu ja keisririigi trooni vahele tekitada, seda julgem meil on. Meil ja meie perekondadel.”
„Meil kummalgi pole veel perekonda,” märkis Ivan. Nii et see on tal siis selle kauni lesega plaanis? Ohoo!
„Kuidas me oleksime julgenud perekonda luua? Vähemalt mina mõtlesin selle peale iga kord, kui sain mõne naisega nii lähedaseks, et… pole tähtis. Kuid see pulm peab minema ladusalt, Ivan.”
„Sellele ma vastu ei vaidlegi,” vastas Ivan siiralt. Ta kummardus, et keelata kassipoega, kes oli taldriku puhtaks lakkunud ja üritas nüüd tema läikimalöödud saabaste peal küüsi teritama hakata. Paar hetke süles silitamist jahutasid kassipoja indu ja loom seadis end nurrudes sisse, et asuda tõsiselt seedimise juurde ja kasvatada karvu, mida keiserliku sõjaväe mundritele ajada. „Ütle veel kord, mis selle sinu lese eesnimi on?” Tegelikult ei olnud Miles seda infokildu veel Ivaniga jaganud.
„Jekaterin,” lausus Miles vaikselt. Tundus, et tema suu hellitas kõiki nelja silpi, enne kui neist vastumeelselt lahkus.
Nii juba läheb. Ivan meenutas kõiki kordi, kui nõbu oli teda tema arvukate armulugude pärast töganud. Kas sa arvasid, et ma olen kivi, mille vastu sa saad oma keelt teritada? Paistis, et nüüd ripuvad silmapiiri kohal võimalused seisu tasakaalustada nagu vihmapilved pika põua järel. „Sa ütled, et ta on leinast murtud? Mulle tundub, et talle kuluks ära keegi huumorimeelega inimene, kes tema tuju tõstaks. Mitte sina, sest on selge, et sina oled jälle ähmi täis. Võib-olla peaksin ma pakkuma, et näitan talle linna.”
Miles oli endale teed juurde valanud ja hakanud just jalgu kõrvaltoolile tõstma, kuid Ivani ähvardust kuuldes langesid need mütsatusega põrandale. „Ära mõtlegi! Tema on minu oma!”
„Tõesti? Kas te olete salajas juba kihlunud? Kiire töö, nõbu.”
„Ei,” tunnistas Miles vastu tahtmist.
„Kas teil on mingit laadi kokkulepe, et te olete koos?”
„Veel mitte.”
„Niisiis on ta päris ausalt öeldes ainult iseenda oma. Praegusel hetkel.”
Enda kohta tavatult võttis Miles aeglaselt lonksu teed, enne kui vastas. „Mul on kavas seda muuta. Siis, kui aeg on küps, mida see praegu aga selgelt veel ei ole.”
„Kuule, armastuses ja sõjas on ju kõik lubatud. Miks mina ei tohi proovida?”
Miles nähvas vastu: „Kui sa vahele tuled, tulebki sõda.”
„Ära lase oma uuel taevakõrgusel staatusel endale pähe hakata, nõbu. Isegi Keiserlik Audiitor ei saa naist käskida, et see temaga magaks.”
„Temaga abielluks,” parandas Miles jäiselt.
Ivan kallutas pead ja tema naeratus venis laiemaks. „Jumal küll, sul on pea tõesti täiesti segi aetud. Kes oleks võinud arvata?”
Miles paljastas hambad. „Erinevalt sinust pole mina kunagi teeselnud, et selline saatus mind ei huvita. Mina ei pea mingeid uljaste poissmehekõnede käigus öeldud sõnu sööma. Ega pingutama, et ülelinna-täku mainet hoida. Või – mis on tõenäolisem – et see unustataks.”
„Oi, oleme meie täna alles tõredad.”
Miles hingas sügavalt sisse, kuid enne, kui ta jõudis midagi öelda, pistis Ivan: „Tead, kui sa niimoodi vihaselt pea alla tõmbad, paistad sa rohkem küürus. Sa peaksid seda meeles pidama.”
Pärast pikka ja külma vaikust küsis Miles tasa: „Kas sa heidad väljakutse minu… leidlikkusele, Ivan?”
„Ee…” Õige vastuse leidmine ei võtnud kaua. „Ei.”
„Väga hea,” sõnas Miles vaevukuuldavalt ja naaldus tooli seljatoele. „Väga hea…” Järgnes jälle pikk ja aina kõhedamaks tegev vaikuseviiv, mille kestel nõbu uuris Ivani pilukil silmadega. Viimaks tundus, et ta jõudis sisimas mingile otsusele. „Ivan, ma palun sinu kui Vorpatrili sõna – ainult meie vahel –, et sa jätad Jekaterini rahule.”
Ivani kulmud sööstsid üles. „See on küll natuke ülbe. Sest noh, kas tema ei saagi arvamust avaldada?”
Milesi ninasõõrmed laienesid. „Sul pole tema vastu ju tegelikult mingit huvi.”
„Kust sina tead? Kust minagi tean? Ma ei jõudnud talle õieti teregi öelda, kui sa ta juba välja pukseerisid.”
„Ma tunnen sind. Sinu jaoks pole temal ja järgmisel kümnel naisel, kellega sa kokku juhtud, mingit vahet. Noh, minu jaoks on seal vahe. Ma pakun lepet. Sina võid saada kõik ülejäänud naised universumis. Mina tahan ainult teda. Ma arvan, et see on õiglane.”
See oli järjekordne Milesi-vaidlus ja need tundusid alati lõppevat ülimalt loogiliselt sellega, et Miles sai seda, mida Miles tahtis. Ivan tundis selle ära – see seaduspära ei olnud muutunud sellest ajast peale, kui nad olid viieaastased. Ainult vaidluste sisu oli edasi arenenud. „Häda on selles, et ka universumi ülejäänud naised pole sinu jagada,” märkis Ivan võidurõõmsalt. Pärast paari aastakümmet harjutamist hakkas ta tõesti osavamaks muutuma. „Sa tahad kaubelda millegagi, mida sul… mida sul pole.”
Miles, kelle katse oli nurjatud, vajus tagasi vastu tooli seljatuge ja jäi Ivani põrnitsema.
„Tõsiselt,” jätkas Ivan, „kas sinu kirg pole pisut liiga äkiline mehe kohta, kes alles Talvepidustuste ajal imepärasest Quinnist lahku läks? Kus see Kat oli, kus sa teda siiamaani peitsid?”
„Jekaterin. Ma tutvusin temaga Komarril,” vastas Miles lühidalt.
„Juhtumi uurimise ajal? See on siis tõesti hiljutine asi. Kuule, lordaudiitor nõoraas, sa pole mulle oma esimesest juhtumist veel kõike rääkinud. Peab igatahes ütlema, et kogu see lärm komarrlaste päikesepeegli pärast paistab olevat täielikult vaibunud.” Ivan jäi äraootavalt vait, kuid Miles ei haaranud pakutud võimalusest. Ilmselt polnud ta sõnaohtras tujus. Alati on kaks võimalust: kas teda ei saa vedama või ei saa teda pidama. Nojah, kui valik oli selline, siis oli Milesi kidakeelsus süütute kõrvalseisjate jaoks ilmselt ohutum kui pidurdamatu sõnavaling. Hetke pärast lisas Ivan: „Kas tal siis vähemalt õde on?”
„Ei.”
„Seda pole neil kunagi.” Ivan ohkas südamest. „Kes ta õieti on? Kus ta elab?”
„Ta on lord-audiitor Vorthyse õetütar ja tema abikaasa sai vaevalt kahe kuu eest jubedatel asjaoludel surma. Ma ei usu, et tal sinu naljade jaoks tuju oleks.”
Tundus, et Jekaterin pole ainus, kellel Ivani jaoks tuju olema ei kipu. Pagan, täna paistis tõesti, et Milesil ei õnnestu end mölakarežiimilt ümber lülitada. „Ah, tema mees mässiti sinu asjadesse, jah? Eks ta on järgmine kord targem.” Ivan naaldus tooli seljatoele ja muigas hapult. „Eks see on ka üks võimalus lesepuuduse lahendamiseks. Neid ise juurde tekitada.”
Nüüd pühiti Milesi näolt kogu varjatud
