nüüd Keiserlik Audiitor. Raske oli kujutleda, et ta on üks neist kuivadest tegelastest. Mark oli kulutanud uudist kuuldes märkimisväärse hulga närvilisi vaimukusi, enne kui suunatud kiirega õnnitlussõnumi saatis, kuid samas oli Markil Milesiga Mingi Asi. Mingi asi ei kuulu küll psühholoogiateaduse tunnustatud terminite hulka, nagu Marki terapeut Kareenile ütles, lõbus tuluke silmis, kuid samas ei leidu ilmselt väljendit, mis oleks selle… Asja keerukuse kirjeldamiseks piisavalt kõikehõlmav ja paindlik.
Kareeni käsi libises inventuuri tehes allapoole, sikutas pluusi ja silus pükse. Kirev rõivasegu – Komarri stiilis püksid, Barrayari lühike jakk, Escobarilt pärit süntasiidist pluus – ei jahmata tema perekonda. Kareen tõmbas tuhkblondi loki sirgeks ja kõõritas seda vaadata. Tema juuksed olid kasvanud peaaegu sama pikaks ja olid peaaegu samasuguses soengus kui siis, kui ta Barrayarilt lahkus. Jah, kõik olulised muutused olid seespool, ainult tema teada – ta võib need avaldada või ka mitte, siis, kui talle endale sobib, nii nagu tundub õige ja turvaline. Turvaline? küsis ta endalt hämmeldunult. Ta laseb Marki paranoiadel endale külge hakata. Aga ikkagi…
Vastumeelse kulmukortsutusega tõmbas Kareen kõrvadest Beeta kõrvarõngad ja pistis jakitaskusse. Mamps oli piisavalt kaua Cordeliaga koos olnud, võib-olla ta saab aru, mida need Beetal tähendavad. Sellised kõrvarõngad ütlesid: Jah, ma olen rasestumisvastaste vahenditega kaitstud täiskasvanu, kes vastutab oma tegude eest, kuid praegu olen ma kaheinimesesuhtes, nii et palun ära hakka meile mõlemale piinlikkust valmistama ja küsima. Paari metallikeeru sisse oli peidetud päris keeruline sõnum ja beetalastel oli veel kümneid teisi kõrvarõngavariante, mis andsid edasi teisi nüansse – Kareen oli paar neist ka läbi teinud. Rasestumisvastane implantaat, mille olemasolu kõrvarõngad kuulutasid, võib praegu vaikselt ja salajas temaga kaasa tulla, see on ainult Kareeni enese asi.
Kareen võrdles mõttes põgusalt Beeta kõrvarõngaid samalaadsete ühiskondlike signaalidega teistes kultuurides: laulatussõrmusega, teatud riietusesemete või peakatete või looride või habemete või tätoveeringutega. Kõiki selliseid märke on võimalik ignoreerida, nagu teevad näiteks kaaslast petvad abieluinimesed, kelle käitumine on vastuolus avalikkusele kuulutamisega, et nad on monogaamsed, kuid tundus küll, et beetalased oskavad oma märkidest väga hästi kinni pidada. Muidugi oli neil ka väga palju valikuid. Vale signaali andva märgi kandmist peeti nende ühiskonnas väga pahaks. See keerab meie, ülejäänute jaoks kõik nässu, seletas Kareenile kunagi üks beetalane. Kogu mõte ongi ju selles, et veidratele äraarvamismängudele lõpp teha. Beetalaste ausust pidi lihtsalt imetlema. Pole ime, et nad reaalteadustes nii tugevad on. Kokkuvõttes jõudis Kareen järeldusele, oli Beetal sündinud teinekord hirmutavalt mõistliku krahvinna Cordelia Vorkosigani juures nii mõndagi, mida ta nüüd enda arvates palju paremini mõistab. Kuid tädi Cordeliaga saaks rääkida alles siis, kui ta tuleb tagasi Barrayarile, natuke enne keisri pulmi, mis toimuvad Kesksuvepühade ajal, oijah.
Kui all ilmus nähtavale Vorbarr Sultana, heitis Kareen ihulikud kõhklused järsult kõrvale. Oli õhtu ja imekaunis päikeseloojang maalis pilvi, kui süstik läbis laskudes viimase teelõigu. Linnatuled hämaruses muutsid planeedimaastiku maagiliseks. Kareen nägi juba kalleid, tuttavaid kohti, looklevat jõge, tõelist jõge pärast aastat aega neid armetuid purskkaeve, mida beetalased oma maa-aluses maailmas püstitavad, kuulsaid sildu – Kareeni mõtteist virdas läbi rahvalaul neljas keeles –, peamisi monorelsiliine… siis tuli maandumise sihin ja mootorite viimane vingumine, kuni süstik jaamas päriselt seisma jäi. Kodu, kodu, ma olen kodus! Kareen suutis end hädavaevu tagasi hoida, et mitte tormata ummisjalu üle kõigi nende aeglaste vanade inimeste kehade, kes temast eespool olid. Kuid viimaks oli ta rambitorust ning viimasest tunnelite ja koridoride rägastikust läbi saanud. Kas nad ootavad? Kas kõik on siin?
Nad ei valmistanud talle pettumust. Kõik olid seal, viimane kui üks, seisid omaette väikese rühmana, olles vallutanud parima koha väljapääsule kõige lähemate sammaste juures: mamps, kes pigistas käes hiiglasuurt lillebuketti, ja Olivia, kes hoidis lehvivate vikerkaarevärviliste paeltega kaunistatud suurt silti kirjaga „TERE TULEMAST KOJU, KAREEN!”, ja Martya, kes hakkas ühe koha peal hüppama, kui Kareeni nägi, ja Delia, kes paistis väga rahulik ja täiskasvanu, ja paps ise, kellel oli päevatööst peakorteris ikka veel seljas keiserliku sõjaväe roheline igapäevamunder ja kes toetus kepile, lai naeratus näol. Grupikallistus oli täpselt selline, nagu Kareeni koduigatsusest valutav süda oli ette kujutanud, silt painutati ära ja lilled litsuti puruks. Olivia itsitas ja Martya kiljus ja isegi paps pühkis silmist vett. Möödakäijad vaatasid neid pikalt, meessoost möödakäijad vaatasid aga pikalt ja igatsevalt ning põrkasid alatihti vastu seina. Kommodoor Koudelka ainult blondiinidest koosnev erirühm, nagu peakorteri nooremohvitserid naljatlesid… Kareen mõistatas, kas Martya ja Olivia piinavad neid ikka veel sihilikult. Vaesed poisid üritasid kogu aeg alla anda, kuid seni polnud vange võtnud keegi õdedest peale Delia, kes oli nähtavasti Talvepidustustel alistanud Milesi komarrlasest sõbra – kes oli pealegi lausa Julgeolekuteenistuse kommodoor. Kareen ei jõudnud ära oodata, millal ta koju jõuab ja kõiki kihluse üksikasju kuuleb.
Kõik rääkisid üheaegselt peale isa, kes oli juba aastaid tagasi käega löönud ja kuulas nüüd ainult heatahtlikult, ning nad suundusid karjas Kareeni pagasit võtma ja terramobiili juurde. Nähtavasti olid paps ja mamps võtnud selleks puhuks laenuks lord Vorkosigani suure auto ja ka selle juhi Pymi, et kõik tagumisse salongi ära mahuksid. Pym võttis Kareeni vastu südamliku tervitusega oma isanda ja iseenda poolt, kuhjas tema tagasihoidlikud kompsud enda kõrvale ja nad asusidki teele.
„Mina mõtlesin, et kui sa koju tuled, on sul seljas selline Beeta sarong, mis ülemise poole paljaks jätab,” narritas Martya, kui terramobiil juba süstikujaamast välja sõitis ja linna poole suundus.
„Ma mõtlesin sellele.” Kareen peitis naeratuse lillesülemi sisse. „Siin pole lihtsalt nii soe.”
„Ega sa ei taha öelda, et seal sa kandsidki sellist?”
Enne kui Kareen oleks olnud sunnitud kas vastama või vastamisest kõrvale põiklema, tegi õnneks Olivia suu lahti: „Kui ma nägin lord Vorkosigani autot, arvasin ma, et võib-olla tuli lord Mark ka ikkagi sinuga koos, aga mamps ütles, et ei. Kas tema ei tulegi pulmade ajaks Barrayarile?”
„Muidugi tuleb. Ta sõitis Beeta Koloonialt välja isegi minust varem, aga ta tegi Escobaril peatuse, et…” Kareen ebales „… et seal mõningaid äriasju ajada.” Tegelikult oli Mark läinud endale manguma kaalualandamisrohtusid, tugevamaid kui need, mida tema beetalasest terapeut talle välja kirjutaks, ühest kliinikust, mida pidasid Jacksonilt põgenenud arstid ja kus Markil oli finantsosalus. Kahtlemata kontrollib ta samaaegselt ka kliiniku ärilist tervist, nii et see polnud päris vale.
Selle kaheldava valiku pärast oleks Kareenil ja Markil peaaegu olnud nende esimene tõeline tüli, kuid Kareen mõistis, et tegu ongi tõesti mehe valikuga. Probleemid oma keha valitsemisega olid lähedal Marki kõige sügavamatele muredele ja Kareenil hakkas välja kujunema vaist – see oli üsnagi tõelise mõistmise moodi, isegi kui ennast mitte kiita –, millal ta saab Marki tema enda heaolu silmas pidades tagant õhutada. Ja millal ta peab lihtsalt ootama ja laskma Markil Markiga maadelda. Vaatamine ja kuulamine, kuidas terapeut Marki juhendas, oli olnud omamoodi hirmutav privileeg ja kaasategemine osalises paranemises, milleni Mark nüüd jõudma hakkas, ergastav kogemus. Seda oli olnud ka mõistmine, et armastusel on rohkem külgi kui hullumeelne iha läheduse järele – näiteks usalduslikkus. Või kannatlikkus. Ja paradoksaalsel kombel ning mis oli Marki puhul kõige olulisem – teatud jahe ja eemalolev iseseisvus. Sellest arusaamiseks oli Kareenil läinud mitu kuud. Ta ei kavatsenud hakata seda oma lärmakale, nöökavale, armastavale perekonnale terramobiili tagaistmel selgitama.
„Te olete saanud headeks sõpradeks…” Ema hääl kustus õhutavalt.
„Markil oli head sõpra vaja.” Hädasti.
„Seda
