style="font-size:15px;"> „Jah, muidugi. Homme… või helistage mulle, millal iganes valmis olete. Teil on minu number?”
„Jah, te andsite mulle Komarril päris mitu numbrit. Mul on need alles.”
„Aa. Väga hea.” Nad pöördusid suurele keerdtrepile ja Vorkosigani ilme muutus mõtlikuks. Kui nad olid alla jõudnud, tõstis mees pilgu, vaatas Jekaterinile otsa ja lisas: „Ja kas teil on alles ka see väike mälestusese?”
Ta pidas silmas tillukest Barrayari mudelit, keti otsa pandud ripatsit, mälestust süngetest sündmustest, millest nad avalikult kusagil rääkida ei tohtinud. „Muidugi.”
Vorkosigan vakatas lootusrikkalt ja Jekaterin kurvastas, et ei saa ehet oma musta pluusi alt välja tõmmata ja kohapeal demonstreerida, kuid ta pidas seda liiga väärtuslikuks, et seda iga päev kanda – see oli pandud hoolikalt sissepakituna ühte sahtlisse tädi majas. Hetke pärast kostsid ukse tagant terramobiili hääled ja Vorkosigan juhatas Jekaterini kahe poolega uksest välja.
„Head päeva siis, proua Vorsoisson.” Vorkosigan surus Jekaterini kätt, kindlalt, ilma et oleks seda liiga kauaks oma pihku jätnud, ja saatis ta terramobiili tagumise salongi kupli juurde. „Mul on vist parem minna ja Ivanile aru pähe panna.” Kui kabiinikuppel sulgus ja auto paigalt võttis, Vorkosigan pöördus ja hakkas pika sammuga tagasi majja minema. Kui auto Jekaterini sujuvalt väravast välja viis, oli mees juba silmist kadunud.
*
Ivan pani ühe kasutatud salatitaldrikutest põrandale ja laskis kassipojal selle kõrvale potsatada. Ta pidi tunnistama, et peaaegu ükskõik millised väikesed loomad on suurepäraseks rekvisiidiks – ta oli tähele pannud, kuidas proua Vorsoissoni jahe ilme pehmenes, kui ta pisikest karvast kahjurilaadset nässerdas. Kust oli Miles selle rabava lese leidnud? Ivan naaldus seljatoele, vaatas, kuidas kassipoja roosa keel üle kastme sähvis, ja mõtiskles oma läinudõhtusele väljasõidule.
Tema kohtingukaaslane oli paistnud nii paljulubav neiu: tudeng, esimest korda kodust eemal – kindlasti oleks Keiserliku Sõjaväe Vorist ohvitser pidanud talle muljet avaldama. Julge pilguga ja sugugi mitte häbelik – ta tuli Ivanile järele oma kerglennukiga, mitte vastupidi. Ivan oli asjatundja kerglennuki kasutamises psühholoogiliste barjääride lõhkumiseks ja sobiliku meeleolu loomiseks. Paar lauget allasööstu kutsusid peaaegu alati esile selliseid armsaid väikesi kiljatusi, mille järel neiu tõmbub sulle lähemale, rind tõusmas ja langemas, sedamööda kui hingamine paokil ja aina enam suudlema kutsuvate huulte vahelt kiiremaks muutub. See tüdruk aga… Ivan polnud olnud oma viimase einega hüvastijätmisele nii lähedal sellest ajast peale, kui ta jäi Milesiga ühe selle maniakaalsushoo ajal kerglennukisse lõksu ja talle Hassadari kohal püstloodis ülespoole lendamist demonstreeriti. Tüdruk naeris saatanlikult, Ivan aga naeratas kokkusurutud hammaste vahelt abitult, sõrmenukid turvarihmade pigistamisest valgeks tõmbumas.
Seejärel, tüdruku valitud restoranis, kohtusid nad loomulikult täiesti juhuslikult selle pahura äsja ülikooli lõpetanud kutsikaga ja kogu väikese etenduse mõte hakkas paika loksuma. Tüdruk oli Ivani ära kasutanud, pagan võtku, et panna proovile selle kutsika pühendumus tema eesmärgile, ning krants tegi kukerpalle ja urises, täpselt nagu kästud. Kuidas läheb, härra? Oh, kas see ongi sinu onu, kellest sa rääkisid ja kes pidi sõjaväes olema? Palun tõesti vabandust… Ladusus, millega noorukil oli õnnestunud ülearu aupaklik toolipakkumine varjatud solvanguks pöörata, oli juba peaaegu… peaaegu Ivani kõige lühema sugulase vääriline. Ivan pages varakult, soovides noortele mõttes õnne. Olgu nende karistus kuriteole sobilik. Ivan ei teadnud, mis barraiari tüdrukutega viimasel ajal lahti on. Nad olid muutumas peaaegu… peaaegu galaktikuteks, justkui oleksid Milesi hirmutava sõbratari Quinni juures tunde võtmas käinud. Ema hapud soovitused jääda naiste juurde, kes on Ivaniga samaealised ja samast ühiskonnaklassist, hakkasid juba peaaegu mõistlikud tunduma.
Koridorist kostsid kerged sammud ja Ivani nõbu ilmus uksele. Ivan kaalus, kas kostitada Milesi elava jutustusega läinudõhtusest läbikukkumisest, kuid heitis selle mõtte peast. Mis tahes tunded praegu Milesi huuli kokku surusid ja tema pea kummargile vajutasid, nii et talle tekkis tuttav buldogi ilme, kellel on tagumikus ärritav karv, oli asi igatahes väga kaugel lootusest, et tal võiks Ivanile kaastunnet varuks olla.
„Närune ajastus, Ivan,” pressis Miles läbi hammaste.
„Mis, kas ma rikkusin teie neljasilmakohtamise? Või maastikukujundaja, ah? Sellise maastiku vastu võiks minul ka ühtäkki huvi tekkida. Milline profiil!”
„Erakordne,” õhkas Miles, kelle mõtted mingi nägemus korraks mujale viis.„Janägupolekapaha,”lisasIvantedasilmitsedes.
Miles oleks äärepealt söödast haaranud, kuid surus oma algse reageeringu alla ja muutis selle näokrimpsutuseks. „Ära mine ahneks. Kas sa ei rääkinud mitte, et sul on magus armulugu selle proua Vor-kes-ta-nüüdoligiga?” Miles tõmbas tooli lauast eemale ja räntsatas selle peale, pani käed ja sääred risti ning jäi Ivani pilukil silmadega seirama.
„Aa. Õigus. Nojah. Paistab, et see läks vett vedama.”
„Sa hämmastad mind! Kas järeleandlik abikaasa ei olnudki siis nii järeleandlik?”
„See kõik oli nii jabur! Sest noh, nad kergitavad oma last ju tehisemakas. Tänapäeval ei saa ju enam keegi väikest sohilast sugupuu külge pookida! Igatahes õnnestus mehel krabada endale mingi koht koloniaaladministratsioonis ja ta viib naise Sergyarile. Ta ei lasknud meil õieti isegi viisakalt hüvasti jätta!” Tegelikult oli stseen olnud ebameeldiv, varjatud tapmisähvardustega. Vähimgi naisepoolne märk kahetsemisest või isegi murest Ivani tervise ja turvalisuse pärast oleks seda ebameeldivust ehk leevendanud, kuid naine rippus sel hetkel hoopis oma abikaasa käsivarre küljes ja paistis olevat tema territooriumi kaitsvast pasundamisest vaimustuses. Mis puutub aga sellesse murdeeas prolest terroristi, kellega Ivan oli pärast püüdnud oma murtud südant parandada… Ivan surus alla judina.
Ta heitis oma minevikku vaatava masendushetke kõrvale ja jätkas: „Aga lesk, tõeline elus noor lesk! Kas sa tead, kui raske on selliseid tänapäeval leida? Ma tean peakorteris tüüpe, kes annaksid sõbraliku lese eest oma parema käe, ainult et nad peavad hoidma seda pikkade üksildaste ööde jaoks. Kuidas sa sellise aarde peale sattusid?”
Nõbu ei suvatsenud vastata. Hetke pärast osutas ta plastpaberile, mis lebas rullikeeratuna Ivani tühja taldriku kõrval. „Ja mis see veel on?”
„Aa.” Ivan silus paberi sirgeks ja ulatas Milesile. „See on plaan sinu peatseks kohtumiseks keisri, tulevase keisrinna ja minu emaga. Mamps tahab Gregorilt kõik pulma lõplikud üksikasjad välja pinnida. Kuna sina oled pulmas Gregori sekundant, on sinu kohalolek vajalik ja nõutud.”
„Soh.” Miles laskis pilgul üle kirjaridade käia. Tema kulmude vahele ilmus hämmeldunud korts ja ta vaatas Ivanile otsa. „Ei saa küll öelda, et see poleks tähtis, aga kas sa ei peaks praegu peakorteris tööl olema?”
„Hah,” tegi Ivan süngelt. „Kas sa tead, mida need närukaelad tegid?”
Miles raputas pead ja kergitas küsivalt kulme.
„Mind määrati pulmade läbisaamiseni ametlikult minu ema – minu ema – adjutandiks. Pagan küll, ma astusin sõjaväkke ju selleks, et emast eemale pääseda. Ja nüüd ühtäkki on ta minu otsene ülemus!”
Ivani nõbu irves polnud vähimatki kaastunnet. „On võimalik, et selle ajani, kui Laysa on Gregoriga ilusti paari pandud ja saab Gregori seltskondliku elu korraldaja kohustused üle võtta, on sinu ema kõige tähtsam
