Üks käsi tõusis ja toetus muretult uksepiidale ning tema kõver naeratus muutus millekski lõõskavaks. Absoluutselt täiusliku beeta aktsendiga, mis jättis mulje, nagu poleks ta Voride kastisüsteemist kunagi kuulnud, lausus ta: „Oh, ärge laske sellel tuimal poriimejast barraiaril oma tuju rikkuda. Jääge minuga, naine, ja ma näitan teile galaktikat.” Rabatud Jekaterin taganes sammu.
Vorkosigan kergitas nõksuga lõuga, arulage irve endiselt näol, ja hakkas kuuehaake kinni panema. Tema käed jõudsid pihani, tõmbasid vöö sirgeks – ja peatusid. Vööotstel jäi paar sentimeetrit puudu, et keskel kokku saada, pannal ei ulatunud silmatorkavalt kinni isegi siis, kui mees seda vargselt sikutas. Vorkosigan jäi oma vöökohta tunnistama nii ilmse kohkumusega riiete sellise reetliku kokkutõmbumise peale, et Jekaterin pidi naerukihina alla suruma.
Vorkosigan tõstis pilgu ja vastuseks Jekaterini lõbususest vidukil silmadele süttis ka tema silmis kahetsev naeratus. Tema hääl muutus tagasi tavaliseks barraiari hääleks. „Ma pole seda rohkem kui aasta selga pannud. Paistab, et me kasvame minevikust välja rohkem kui ühel viisil.” Ta puges mundrikuuest jälle välja. „Hmm. Noh, te kohtusite minu kokaga. Toit pole tema jaoks mitte töö, vaid püha kutsumus.”
„Võib-olla tõmbus kuub pesus kokku,” püüdis Jekaterin lohutada.
„Olge te tänatud. Aga ei.” Mees ohkas. „Admirali paks kattevari oli juba enne tema surmasaamist kõvasti räbaldunud. Naismithi päevad olid niikuinii loetud.”
Tema hääl laskis kaotusel tühisena paista, kuid Jekaterin oli näinud kildgranaadist jäänud arme tema rinnal. Jekaterini mõtted pöördusid tagasi hoo juurde, mille tunnistajaks ta oli olnud enda ja Tieni kitsa korteri elutoa põrandal. Talle meenus Vorkosigani pilk pärast seda, kui langetõvetaoline torm oli temast üle käinud – segadus, häbi, abitu raev. See mees oli kihutanud oma keha tagant, ajanud selle üle piiride, uskudes nähtavasti, et ka ainult puhas tahe võib kõigest võitu saada.
Ja võibki. Mõnda aega. Siis aga sai aeg otsa… ei. Aeg läks edasi. Ajal pole ju lõppu. Kuid inimene jõuab enda lõpuni, aeg läheb edasi ja jätab ta maha. Kui mitte muud, siis seda olid Tieniga elatud aastad Jekaterinile õpetanud.
„Ilmselt peaksin ma need Nikkile mängimiseks andma.” Vorkosigan viipas ükskõikselt mundrite poole. Kuid tema käed silusid jälle riidepuule pandud kuue hoolikalt sirgeks, pühkisid ära nähtamatu ebeme ja riputasid kuue tagasi selle kohale toru küljes. „Kuni need veel talle selga lähevad ja ta on nii väike, et tahab nendega mängida. Ma arvan, et veel umbes aasta ja ta kasvab neist välja.”
Jekaterin hingas järsult sisse. Mina arvan, et see oleks ebasünnis. Oli selge, et need reliikviad olid tähendanud mehele elu ja surma. Mis hullus teda haaras, et ta tahtis jätta mulje, nagu oleksid need tühipaljad lapse mänguasjad? Jekaterinil ei tulnud pähe ühtegi moodust, kuidas seda hirmutavat mõtet maha laita, ilma et jääks mulje, nagu põlgaks ta mehe pakkumise ära. Selle asemel pahvatas ta hetkelise vaikuse järel, mis ähvardas väljakannatamatuks venida: „Kas te läheksite tagasi? Kui saaksite?”
Vorkosigani pilk muutus äraolevaks. „Nooh… see on ülimalt kummaline. Ma arvan, et mul oleks tunne nagu maol, kes püüab mahaaetud ja surnud naha sisse roomata. Ma tunnen sellest iga hetk puudust, aga mul pole vähimatki soovi tagasi minna.” Ta vaatas Jekaterinile alt üles otsa ja pilgutas talle silma. „Kildgranaadid pakuvad selles mõttes väga õpetlikke kogemusi.”
Nähtavasti oli see siis Vorkosigani arusaam naljast. Jekaterin ei teadnud, kas ta tahaks meest suudelda, et valu ära võtta, või kisendades minema joosta. Tal õnnestus kerge naeratus suule manada.
Vorkosigan tõmbas oma lihtsa tsiviilkuue selga ja pahaendeline kaenlakabuur kadus jälle pilgu eest. Kui mees oli kapi ukse kindlalt sulgenud, viis ta Jekaterini tiirule kolmanda korruse ülejäänud tubadesse – ta näitas ka, kus on tema mujal viibivate vanemate ruumid, kuid Jekaterini salajaseks kergenduseks ei pakkunud, et viib ta tubadesse sisse. Oleks olnud väga imelik uidata läbi kuulsa krahvi ja krahvinna Vorkosigani intiimsete paikade, justkui oleks Jekaterin mingi piiluja.
Viimaks jõudsid nad tagasi „Milesi” korrusele, valgusküllasesse tuppa peatiiva otsas, mida Vorkosigan nimetas Kollaseks Salongiks ja mida ta kasutas nähtavasti söögitoana. Väike laud oli kaetud elegantseks eineks kahele. Väga hea, niisiis ei pea nad sööma lõunat alumisel korrusel selles kaunite seinapaneelidega tohutus saalis laua taga, kuhu mahtus nelikümmend kaheksa inimest – häda korral üheksakümmend kuus, siis toodi välja ning asetati paralleelselt esimese kõrvale teine laud, mis oli peidetud nutikalt seinatahvelduse taha. Mingi nähtamatuks jäänud märguande peale ilmus mamma Kosti toidukäruga, millel oli lõunaeine: supp, tee ja oivaline salat, kus muuhulgas olid kasvandusest tulnud krevetid, puuviljad ja pähklid. Kui mamma Kosti oli toidu uhkelt serveerinud, jättis ta oma isanda ja tema külalise peenetundeliselt omaette, kuid suur kupliga kaetud hõbekandik, mille ta oli jätnud lord Vorkosigani lähedusse käru peale, tõotas veelgi hõrgutisi.
„See maja on imetore,” ütles lord Vorkosigan Jekaterinile suutäite vahepeal, „aga öösiti on siin väga vaikne. Üksildane. See maja pole mõeldud nii tühi olema. Ta tuleb jälle eluga täita, nii, nagu siin oli minu isa kõrgajal.” Mehe toon oli peaaegu lohutamatu.
„Regent ja tema abikaasa tulevad ju keisri pulmadeks Barrayarile? Kesksuvepidustuse ajaks peaks maja jälle rahvast täis olema,” märkis Jekaterin abivalmilt.
„Muidugi, tuleb ka kogu nende kaaskond. Kõik tulevad pulmadeks planeedile.” Vorkosigan jäi ebalema. „Teiste hulgas ka minu vend Mark, kui mõtlema hakata. Ma vist peaksin teid Marki osas hoiatama.”
„Minu onu rääkis kunagi, et teil on kloon. Kas see ongi tema, ee… või öeldakse kloonide kohta hoopis „see”?”
„Mark on omaette inimene, ta on kindlalt „tema”. Jah.”
„Onu Vorthys ei öelnud, miks teie – või teie vanemad – lasksite klooni teha, ta ütles ainult, et see on keeruline lugu ja ma peaksin teilt küsima.” Esimesena hüppas pähe seletus, et krahv Vorkosigan tahtis oma soltoksiinist kahjustatud pärijale moonutamata asendust, kuid nii see ilmselt ei olnud.
„See ongi selle juures keeruline. Meie ei lasknudki. Tema lasksid teha Komarrilt Maale põgenenud pagulased osana selgelt liiga pöörasest vandenõust minu isa vastu. Kui neil ei õnnestunud sõjaväelist revolutsiooni algatada, arvasid nad ilmselt, et proovivad bioloogilise sõja säästuvarianti. Nad lasksid oma käsilasel näpata minu koeproov – see ei olnud kindlasti kuigi raske, mulle tehti lapsena sadu meditsiinilisi protseduure, uuringuid ja võeti koeproove – ja toimetada ühe vähem meeldiva kloone kasvatava lordi hoolde Jackson’s Whole’il.”
„Heldene aeg. Aga onu Vorthys ütles, et teie kloon ei ole teie moodi – kas tema kasvas siis üles ilma, khm, sünnieelsete kahjustusteta?” Jekaterin kallutas kergelt pead, kuid hoidis pilgu viisakalt lord Vorkosigani näol. Ta oli juba kokku puutunud mehe pisut kaootilise tundlikkusega tema sünnidefektide osas. Teratogeensed, mitte geneetilised, oli ta hoolitsenud, et Jekaterin mõistaks.
„Kui see oleks ainult olnud nii lihtne… Tema hakkas kasvama nii, nagu peab, niisiis tuli ta kehakujundavate operatsioonidega minu mõõtudesse viia. Ja minu vormi. See oli päris jõhker. Taheti, et teda peetaks ka lähemal uurimisel minuks, nii et kui minul näiteks lõhutud jalaluud sünteetilistega asendati, asendati need kirurgiliselt ka temal. Ma tean täpselt, kui valus see võis olla. Ja nad sundisid teda õppima, et ta saaks minuna esineda. Kõik need aastad, mil ma arvasin, et olen ainus laps, arendati temal välja kõige hullemat sorti vennalikku rivaalitsemisjuhtumit, mida eales nähtud. Sest noh, mõelge ise. Sa ei tohi kunagi olla sina ise, sind võrreldakse pidevalt – piinamisega hirmutades – sinu
