ise välja. Kohe, kui ta minu beetalasest ema orbiidile jõudis… nojah, te kujutate ise ette. Beetalastel on väga ranged ja selged veendumused vanemlike kohustuste osas kloonide ees. Ma arvan, et see tuli Markile meeletu üllatusena. Ta teadis, et tal on vend, jumal teab, et seda hõõruti talle kogu aeg nina alla, kuid ema ja isa ta ei oodanud. Igatahes ei oodanud ta Cordelia Vorkosiganit. Ilmselt on kõige lihtsam öelda, et meie perekond lapsendas ta. Ta oli mõnda aega siin, Barrayaril, läinud aastal saatis mu ema ta Beeta Kolooniale, et ta läheks ülikooli ja saaks teraapiat minu beetalasest vanaema juhendamise all.”
„Kõlab ju hästi,” märkis Jekaterin, rõõmustades, et see eriskummaline lugu sai õnneliku lõpu. Paistis, et Vorkosiganid hoolitsevad omade eest.
„Mhh, võib-olla. Vanaemalt siia jõudvad teated annavad mõista, et Marki tervenemine läheb üle kivide ja kändude. Tal on nimelt selline kinnismõte – täiesti arusaadavalt – end minust erinevaks muuta, et keegi meid enam segamini ajada ei saaks. Ja minul pole selle vastu midagi, ärge arvake. Minu meelest on see suurepärane mõte. Aga… ta oleks võinud lasta oma nägu muuta või keha ümber kujundada või kasvuhormoone võtta või silmavärvi muuta või juukseid pleegitada või ükskõik mida muud, aga… tema otsustas hoopis kaalus kõvasti juurde võtta. Minuga sama kasvu juures on tulemus pagana jahmatav. Ma arvan, et talle meeldibki nii. Ta teeb seda sihilikult.” Vorkosigan jäi masendunult oma taldrikusse vaatama. „Ma lootsin, et Beeta teraapia aitab, aga nähtavasti mitte.”
Krabin laudlina nurgas pani Jekaterini võpatama – sihikindla olemisega keskmise suurusega mustvalge kassipoeg vinnas end mööda laudlina üles, kasutades tillukesi küüsi alpinisti kombel jäänaeltena, ja suundus Vorkosigani taldriku poole. Mees naeratas äraolevalt, võttis salati seest paar allesjäänud krevetti ja asetas väikese eluka ette; kassipoeg hakkas kogu aja urisedes ja nurrudes innukalt närima. „Väravavalvuri kass saab kogu aeg poegi,” seletas Vorkosigan. „Ma imetlen nende ellusuhtumist, aga nad tükivad pidevalt siia…” Ta võttis kandiku pealt kuppelkaane ja asetas loomakese peale, püüdes ta lõksu. Heitumatu nurrumine kaikus hõbedast poolkera all, nagu jookseks mõne väikese masina hammasrattad kokku. „Magustoitu?”
Hõbekandikul oli kaheksat eri sorti koogikesi, mis olid nii häirivalt ilusad, et Jekaterin pidas kuriteoks kunsti vastu hakata neid sööma, ilma et oleks enne neist järeltulevatele põlvedele vidisalvestist teinud. „Heldene aeg!” Pika pausi järel osutas Jekaterin koogikesele, millel oli paks kreem ja suhkurdatud puuviljad sätendasid nagu kalliskivid. Vorkosigan poetas koogi ootavale taldrikule ja ulatas talle. Ta ise vaatas väljapanekut küll igatsevalt, kuid ei valinud endale ühtegi, nagu Jekaterin tähele pani. Ta pole ju üldse paks, mõtles Jekaterin nördinult, admiral Naismithi mängides pidi ta olema lausa kõhetu. Koogike maitses sama imeliselt, kui välja nägi, nii et lühikeseks ajaks Jekaterini panus jutuajamisse lakkas. Vorkosigan vaatas teda ja naeratas, rõõmustades nähtavasti vähemalt tema naudingu üle.
Kui Jekaterin oma taldrikult kahvliga viimaseid kreemimolekule kokku kraapis, kostsid koridorist sammud ja meeste hääled. Jekaterin tundis ära Pymi häälekõmina: „… ei, m’lordil on kohtumine tema uue maastikukujundajaga. Ma arvan tõesti, et ta ei soovi, et teda segataks.”
Veniv bariton vastas: „Jaa-jaa, muidugi, Pym. Mina ei soovinud samuti, et mind segataks. Ma tulin ametlike tööasjade pärast, mamps saatis mu.”
Üle Vorkosigani näo vilksas ülim pahameel, kuid keelele tõusnud vandesõna neelas ta viimasel hetkel alla. Kui külaline Kollase Salongi uksele ilmus, muutus Vorkosigani ilme väga süütuks.
Mees, keda Pymil polnud õnnestunud takistada, oli noor ohvitser, pikka kasvu ja jahmatavalt kena kapten, kellel oli seljas roheline igapäevamunder. Tal olid tumedad juuksed, lõbusad pruunid silmad ja lodev naeratus. Ta peatus, et teha Vorkosiganile pilklik poolkummardus, lausudes: „Ole tervitatud, oo lord-audiitor nõoraas! Püha taevas, kas see on mamma Kosti lõunaeine, mida mu silmad näevad? Ütle, et ma pole hiljaks jäänud! Kas midagi on veel järel? Kas ma tohin sinu purud keelega kokku tõmmata?” Ta astus sisse ja tema pilk libises üle Jekaterini. „Ohoo! Tutvusta mind oma maastikukujundajale, Miles!”
Lord Vorkosigan ütles üsnagi läbi hammaste: „Proua Vorsoisson, lubage teid tutvustada minu mõttetu nõo kapten Ivan Vorpatriliga. Ivan – proua Vorsoisson.”
Laskmata end sellest mahategevast iseloomustusest heidutada, Vorpatril naeratas laialt, kummardus Jekaterini käe kohale ja suudles seda. Tema huuled jäid Jekaterini käeseljale nautivalt sekundi võrra liiga kauaks, kuid vähemalt olid need kuivad ja soojad, nii et Jekaterin ei pidanud alla suruma ebaviisakat hetkesoovi kätt seelikusse pühkida, kui mees oli selle viimaks vabastanud. „Ja kas te võtate tellimusi vastu, proua Vorsoisson?”
Jekaterin ei teadnud, kas Vorpatrili rõõmsalt himur ilme peaks teda lõbustama või solvama, kuid lõbustamine tundus praegu julgem. Ta lubas endale kerge naeratuse. „Ma alles alustan selle tööga.”
Lord Vorkosigan pistis vahele: „Ivan elab korteris. Tal vist on rõdul tõesti üks lillepott, aga viimane kord, kui ma vaatasin, oli selle sisu kuivanud.”
„Siis oli talv, Miles.” Vaevukuuldav näugumine tema kõrvalt hõbedase kupli alt juhtis Vorpatrili tähelepanu mujale. Ta jäi kuplit vaatama, kergitas natuke selle serva, tähendas: „Aa. Üks nendest,” ja laskis kupli jälle alla. Ta lonkis ümber laua, märkas kasutamata magustoidutaldrikut, naeratas õndsalt ning võttis endale kaks koogikest ja puutumata kahvli oma nõo taldriku kõrvalt. Läinud tagasi tühjale kohale teisel pool lauda, asetas ta oma saagi lauale, tõmbas ligi tooli ja seadis end istuma lord Vorkosigani ja Jekaterini vahele. Ta jäi kuulama kupli alt kostvat valjenevat protestinäugumist, ohkas, päästis kassist vangi, seadis ta oma sülle peene riidest salvräti peale ja andis talle tegevust helde kreemitutsakuga, mille määris tema käppadele ja koonule. „Ärge laske end minust segada,” lisas ta esimest suutäit süües.
„Me olimegi juba lõpetamas,” ütles Vorkosigan. „Miks sa tulid, Ivan?” Ta lisas vaiksemalt: „Ja miks ei saa kolm ihukaitsjat sind eemal hoitud? Kas ma pean andma käsu sind maha lasta, kui nad sind näevad?”
„On suur mu jõud, sest minu siht on õiglane,” teatas Vorpatril. „Ema saatis sulle ülesannete nimekirja, mis on pikk nagu minu käsivars. Ja kus on veel lisamärkused ka.” Ta tõmbas mundrikuue alt rulli kokkuvolditud plastpabereid ja lehvitas nendega – kassipoeg keeras end selili ja sahmis paberite pihta käppadega ning Vorpatril lõbustas end hetke ja vehkis paberirulliga vastu. „Tik-tik-tik!”
„Sinu sihikindlus on vankumatu, sest sa kardad oma ema rohkem kui minu ihukaitsjaid.”
„Sina ise kardad teda samuti. Ja sinu ihukaitsjad ka,” märkis lord Vorpatril ja saatis kurku järjekordse koogiampsu.
Vorkosigan neelas alla tahtmatu naerupahvaku, kuid sai siis oma karmi ilme tagasi. „Khm… proua Vorsoisson, ma näen, et sellega tuleb tegelda. Ehk oleks meil parem tänaseks lõpetada.” Ta naeratas andekspaluvalt ja lükkas tooli lauast eemale.
Lord Vorkosiganil oli noore ohvitseriga kindlasti tähtsaid turvaküsimusi arutada. „Muidugi. Ee… oli tore teiega tuttavaks saada, lord Vorpatril.”
Kassipojast takistatult ei saanud kapten tõusta, kuid ta noogutas ülima südamlikkusega. „Proua Vorsoisson, puhas rõõm. Ma loodan, et me kohtume peagi jälle.”
Vorkosigani naeratus muutus kõledaks; Jekaterin tõusis koos temaga ja mees suunas ta koridori, tõstes vahepeal randmekomlingi ja öeldes poolihääli: „Pym, palun too auto ette.” Vorkosigan osutas koridori otsa poole ja hakkas Jekaterini kõrval edasi sammuma. „Vabandust Ivani pärast.”
Jekaterin ei mõistnud päriselt, mispärast mees tunneb vajadust
