või kui pean isale midagi viima. Miks sa küsid?“
„Niisama,“ ütlesin ma. Aga see polnud niisama. Nüüd kujutlesin ma toas kellegi teise varju. Sorimas mu kastides. Liigutamas mu vaipa. Vaatamas. Otsimas. Mul oli tunne, et mu asjad polnud omal kohal. Ehk tõi päikesevalgus esile tolmukorra sisse jäänud ebaühtlased jäljed. Või ehk oli asi lihtsalt minu perspektiivis. Olin kasvanud, maja aga väiksemaks jäänud. Oma korteris magasin ma laias voodis, mis täitis umbes poole kogu ruumist, Everettil aga oli veelgi laiem magamisase. Siinne tavasuuruses voodi nägi nende kõrval välja nagu lapse oma.
Mõtlesin, kas tunneksin voodisse heites seal kellegi teise jäetud lohke. Võib-olla üksnes iseenda viirastuse omi. Sikutasin linad voodist välja ja pühkisin Danielist mööda. Ta vaatas mulle järele ja korts ta kulmude vahel süvenes.
Kui olin pesu masinasse pannud ja tagasi üles jõudnud, tundus tuba juba pisut omasemana. Nagu Danielil ja minul, läks ka toal ja mul natuke aega, et teineteisega uuesti harjuda. Võtsin sõrmuse sõrmest ja panin selle täkkega keraamilisse kaussi öökapil, enne kui asusin vannitoa ja kummutisahtlite kallale. Pärastpoole istusin ventilaatori ette põrandale ja nõjatusin seljakil küünarnukkidele.
Kaks tundi siin ja juba lükkasin kohustusi edasi. Pidin isa juurde minema. Pidin dokumendid kaasa võtma ja kuulama, kuidas ta ennast aina kordab. Pidin küsima, mida ta selle kirjaga mõtles, ja lootma, et ta mäletab. Pidin teesklema, et mind ei haava see, kui tal mu nimi meelde ei tule.
Ükskõik, kui mitu korda seda juba juhtunud oli. Ikka tegi see mu nii lõputult kurvaks.
–—
KORJASIN EESTKOSTEDOKUMENDID KOKKU, et need isa arsti juurde kaasa võtta – et protsessiga algust teha. Et teha minust ja Danielist – seda elu irooniat küll – omaenese isa ja tema vara eestkostjad. Valmistudes lahkuma, kuulsin väljast nõrku summutatud helisid – uste sulgumist, mootori undamist. Oletasin, et Daniel on kutsunud kellegi aeda korrastama. Aga siis lõikas läbi ventilaatorimüra võrkukse kääksatus.
„Nic?“ See tuttav hääl mahutas kaksteist aastat ajalugu ühteainsasse mälestusse, ühteainsasse silpi.
Kummardusin akna poole. Tyleri auto seisis töötava mootoriga teeservas. Kõrvalistmel mingi tüdruk. Nägin Danieli päikesest põlenud selga, kui ta avatud autoaknale toetus ja tüdrukuga juttu ajas.
Kurat.
Keerasin ringi täpselt sel hetkel, kui Tyler mu magamistoa avatud uksele ilmus.
„Mõtlesin, et oleks vist ebaviisakas, kui ma läbi ei astuks ja tere ei ütleks.“
Naeratasin tahtmatult, sest see oli Tyler. Automaatne reaktsioon.
„Ebaviisakas, umbes nagu koputamata sisseastumine?“ ütlesin ma, mille peale ta naeris – aga minu üle. Ma olin läbinähtav ja see ei meeldinud mulle üldse.
Ta ei pärinud, kuidas sul läinud on või millega sa siis ka tegelenud oled, ega küsinud, kas mina olen tema järele igatsenud, ühtaegu naljatades ja tõsiselt. Ta ei maininud kaste ega kohvreid ega mu juukseid, mis olid pikemad kui eelmisel aastal ja koolutajale allutatud. Aga ma nägin, kuidas ta pilk seda kõike haaras. Mina vaatasin omalt poolt vastu.
Nägu õige pisut ümaram, pruunid juuksed õige pisut sagrisemad, sinised silmad õige pisut säravamad. Nooremana olid tal silmade ümber tumedad ringid, mis ei kadunud kunagi, isegi kui ta terve päeva järjest magas. Need oleks justkui tema sarmi veel suurendanud, aga nüüd, kui neid enam polnud, nägi ta ikka sama hea välja. Nooruslikumgi. Rõõmsam.
„Dan ei öelnud mulle, et sa täna jõuad,“ ütles ta, nüüd juba toas.
Meie kummagagi eraldi sai Daniel hästi läbi, aga ta ei tahtnud meid koos näha. Kui ma kuusteist olin, hoiatas ta mind, et kui ma Tyleri-suguse tüübiga aega veedan, tekib mul teatav maine – ma ei ole siiani kindel, kas torge käis minu või Tyleri pihta –, ja tundus, et ta pole endiselt üle saanud tõsiasjast, et tal polnud õigus.
„Mulle ei öelnud ta jälle, et sina täna tuled,“ ütlesin ma, käed rinnal risti.
„Tema kaitseks peab ütlema, et ma oleks pidanud muruniiduki ära tooma lõunapausi ajal, viis tundi tagasi.“ Ta kehitas õlgu. „Aga praegu pidin ma niikuinii siitkandist läbi tulema. Kaks kärbest, eks ole.“
Kiikasin üle õla, et autos istuvale tüdrukule pilk heita, aga ühtlasi otsisin ka võimalust vaadata ükskõik mida muud peale Tyleri. Kui mul ja Danielil kulus mitu päeva, et end teineteise seltskonnas pisut mugavamalt tunda, siis Tyleriga ei kulunud meil hetkegi. Polnud vahet, kui kaua me näinud polnud või mida viimati üksteisele ütlesime. Ta seisab mu toas ja järsku on kahe aasta tagune kevadvaheaeg. Ta astub sammu minu poole ja on suvi pärast ülikooli lõppu. Ta lausub mu nime ja ma olen seitseteist.
„Kohting?“ küsisin ma, olles näinud blondi hobusesaba ja kõhna käsivart autoaknast välja ulatumas.
Ta naeratas laialt. „Midagi sellist.“
Vaatasin uuesti üle õla. „Peaksid vist ruttu tagasi minema,“ütlesin. „Daniel üritab teda ilmselt sinust eemale peletada.“ Danieli ülakeha kadus sügavamale autokabiini ja ma võpatasin signaali hääle peale. „Muide,“ ütlesin ma, „seda ei teinud su tüdruk.“
Kui ma uuesti ümber pöörasin, oli Tyler veel lähemal. „Kui ma teda ei tunneks,“ ütles ta, „hakkaksin arvama, et ta ei taha mind oma väikese õe lähedusse.“
Hoidusin selle vana nalja peale naeratamast, sest see oli ohtlik hetk. Mis sellest, et tal oli tüdruk autos ja ta oli parajasti kohtingule minemas. Sest iga kord, kui ma koju tulin, juhtus seesama. Mis sellest, et mina läksin jälle ja tema jäi siia. Et me ei rääkinud kunagi ei minevikust ega tulevikust. Et ta loobus minu pärast millestki, mina aga ei teinud märkama.
„Ma olen kihlatud,“ ütlesin ma. Laususin need sõnad kiiruga, sõnu välja surudes.
„Jaa, seda ütles ta mulle küll.“ Ta heitis pilgu mu käele, mu sõrmuseta sõrmele.
Hõõrusin pöidlaga sõrmenahka. „See on öökapi peal,“ ütlesin ma. „Ma ei tahtnud seda mustaks teha.“ See kõlas naeruväärselt ja eputavalt ja üldse nagu kõik asjad, mis Tylerile ühe tüdruku ja tema sõrmuse juures tõenäoliselt ei meeldiks.
See ajas teda naerma. „Noh, vaatame siis järele.“ Nagu väljakutse.
„Tyler …“
„Nic …“
Kummutasin kausi peopesale ja viskasin talle sõrmuse, nagu polekski see rohkem väärt kui mina ja tema kokku. Ta ajas hetkeks silmad pärani, keerutades sõrmust käes.
„Pagan võtaks, Nic. Vinge värk. Kes see õnnelik siis on?“
„Ta nimi on Everett.“
Tyler hakkas jälle naerma, ja ma hammustasin huulde, et mitte naeratada. Olin ise sama mõelnud, kui me kohtusime – naabri toakaaslane bakalaureuseõppe ajast, kes läks edasi Ivy League’i, partner issi advokaadibüroos. Olin mõelnud: loomulikult on ta nimi Everett. Loomulikult. Aga Everett oli mind üllatanud. Ja üllatusi jätkus.
„Ta nimi on Everett ja ta ostis sulle sellise sõrmuse,“ jätkas Tyler. „Loomulikult. Millal siis pulmad tulevad?“
„Me pole
