sa jääd?“ küsis ta, kui sõrmuse tagasi kaussi poetasin.
„Ei tea täpselt. Nii kauaks, kui vaja. Mul on suvi vaba.“
„Siis vast näeme veel.“
Ta oli juba pooleldi uksest väljas. „Kas ma tunnen teda?“ küsisin ma akna poole viibates.
Ta kehitas õlgu. „Annaleise Carter.“
Sellepärast ta siinkandis oligi. Carterite krunt oli meie oma taga ja Annaleise oli Carteri lastest vanim, aga meist noorem. „Kui vana ta ongi, kolmteist?“
Tyler naeris, nagu näeks mind täielikult läbi. „Tšau, Nic.“
Annaleise Carteril olid toona suured hirvesilmad, nii et ta nägi alati välja süütu ja üllatunud. Nägin neid silmi nüüdki – nägin teda autoaknast välja nõjatumas, pilk mulle kinnitatud, silmad aeglaselt pilkumas, nagu näeks ta viirastust. Tõstsin käe – Hei! – ja siis ka teise – mina pole süüdi.
Tyler ronis juhiistmele ja lehvitas veel kord minu akna poole, enne kui minema sõitis.
Kui vana Annaleise siis nüüd oli, kakskümmend kolm? Minu jaoks jääb ta alati kolmeteistkümneseks. Ja Tyler on alati üheksateist, Corinne kaheksateist. Nad on tardunud hetke, kui kõik muutus. Kui Corinne kadus. Ja mina ära läksin.
–—
KÜMME AASTAT TAGASI, umbes-täpselt samal ajal kui praegu – juuni teisel poolel – oli linnas olnud rändlõbustuspark. Ma ei olnud sellest ajast saadik lõbustuspargi siin viibimise ajal Cooley Ridge’i sattunud. Ja ometi, hoolimata kogu ajast ja vahemaast, oli see ikka veel mu kõige teravam mälestus – see, mis esimesena pähe tuli, enne kui jõudsin selle alla suruda, iga kord, kui Everett minult kodu kohta uuris.
Ma ripun üle vaateratta gondli serva, metalltoru soonib kõhtu, hüüan Tyleri nime. Tyler on all maa peal, liiga kaugel, et ta nägu selgelt näha, tardunud, käed taskus, inimesed sagivad tema ümber. Ta vaatab meid. Vaatab mind. Corinne sosistab mulle kõrva: „Lase käia.“ Bailey naerab surutult ja närviliselt, gondel kõigub Cooley Ridge’i kohal edasitagasi. „Tikk-takk, Nic.“
Ma ronin üle serva, kuigi meil kõigil on seelikud seljas; minu liikumine lükkab gondli veel hoogsamalt kõikuma, mu küünarnukid on selja taga gondli ülemise lati ümber konksus, jalad hoiavad tasakaalu gondli serval, mis sees seistes jääb vöö kõrgusele. Corinne hoiab mind küünarnukkidest, ta hingeõhk riivab mu kõrva. Tyler jälgib, kuidas vaateratas pöördub ja me tagasi alla liigume. Koos maaga tuhiseb üles ka tuul, mu kõhust käib jõnks läbi, süda puperdab. Vaateratas kriiksatab seisma ja ma astun maha hetk liiga vara.
Metallplatvorm põrutab mu põlvi, kui kaldteed mööda alla jooksen, oimetu ja adrenaliinist tulvil, hüüdes töötajale, kes mulle midagi järele karjub: „Jajaa, tean, ma lähengi ära!“ Kihutan Tyleri poole, kes naeratab nõrgalt, tema silmad ütlevad kõik, mida ta sel hetkel seal väljapääsu juures seistes ihkas. Mahitaja. Nii ütles tema kohta Daniel, üritades minult süüd ära veeretada.
Jookse, ütles Tyler hääletult. Mul oli hing kinni, ma ei naernud päriselt, aga peaaegu, ja jooksin tema poole. Ta huuled kaardusid tuttavaks muigeks ja ma teadsin, et parkimisplatsilt välja me ei jõua. Veab, kui autonigi jõuame.
Aga siis haaras üks käsi minust kinni – „Ütlesin ju, et ma lähen,“ ja ma tõmbasin käe ära.
Aga see ei olnud turvamees. See oli Daniel. Ta haaras minust kindlalt ja jõuliselt kinni ja lõi mind. Ta lõi mulle rusikaga näkku ja see hoop paiskas mu külili, käsivars jäi kõhu ja tolmuse maapinna vahele väändu.
Šokk ja valu, hirm ja häbi tundusid mu mälus ühte sulavat, segunevat vere ja tolmu maitsega. Vend ei olnud mind kunagi varem löönud. Isegi lapsena õieti mitte. Nüüd, kümme aastat hiljem ripub see hetk meie kohal igas vestluses, igas passiivagressiivses tekstisõnumis ja vastamata telefonikõnes.
Ja hiljem sel ööl, millalgi lõbustuspargi sulgemise ja kella kuue vahel, läks Corinne kaduma, ning kõik sel päeval juhtunu sai uue kaalu, uue tähenduse. Järgnevate nädalate jooksul muutus surma tõenäosus aina tungivamaks. See oli kõikjal meie ümber, meeltele tabamatu ja ometi lämmatav, kohal kõikvõimalikes mõeldavates sündmusejadades. Oli tuhat erinevat võimalust, et ta on surnud.
Ehk lasi ta jalga, sest isa ahistas teda. Võib-olla sellepärast lahutaski Corinne’i ema aasta pärast oma mehest ja kolis linnast ära.
Või pani teo toime Jackson, Corinne’i kutt – tavaliselt on ikka poiss süüdi –, ja nad olid just tülitsenud. Või see tüüp, kellega ta lõbustuspargis flirtinud oli ja keda keegi ei tundnud – see tüüp seal hot dog’i putka juures. See, kes Bailey sõnul oli meid vahtinud.
Või ehk tahtis ta pöidlaküüdiga koju sõita, seljas liiga lühike seelik ja pikkade varrukatega poolläbipaistev pluus, ja võib-olla võttis mõni läbisõitev võõras ta peale, vägistas ta ja jättis kuskile.
Võib-olla lasi ta lihtsalt jalga. Nii otsustas igatahes lõpuks politsei. Ta oli kaheksateist – seaduse järgi täiskasvanu – ja tal oli sellest linnast kõrini.
Mis, küsisid politseinikud, nende tundide jooksul toimus? Teie kõigiga? Lööge oma saladused letti, kus ja mis ja miks, kella kümnest õhtul kuni kuueni hommikul. Samad politseinikud, kes olid meie peod laiali ajanud, aga siis sõidutanud meid lihtsalt koju, helistamata meie vanematele. Samad politseinikud, kes käisid meie sõpradega ja jõid õlut koos meie vendadega või isadega. Ja meie saladused – see, kus me olime kella 22 ja kuue vahel, mida me tegime, miks – neid saladusi ei hoiaks need politseinikud enda teada. Ei baarileti ääres, voodis ega terves linnas.
Selleks ajaks, kui saabus osariigi politsei abivägi, oli juba hilja. Olime juba sissepoole pöördunud, oma teooriad valmis pununud, uskusime juba seda, mida meil endal oli vaja uskuda.
Ametlik versioon oli selline: Corinne oli kõigi tuttavate jaoks olemas kuni lõbustuspargi väravateni ja sealtmaalt läks ta lihtsalt kaduma.
Aga tegelikult ei läinud. See polnud kõik. Igaüks meist varjas veel mõnda pusletükki.
Danieli silmist kadus ta lõbustuspargiala lähedal, piletiputka taga.
Jacksoni silmist koobaste juures parklas.
Ja minu jaoks hajus ta eimiskiks, kadudes Cooley Ridge’i viiva käänulise tee kurvi taha.
Meie linn oli hirmu täis ja otsis vastuseid. Aga meie linn oli ka valetajaid täis.
–—
GRAND PINESI HOOLDEKODU SÖÖKLA on suurepärane silmapete – täispuitpõrandad ja tumedate linadega lauad, mis sobiksid pigem restorani, mitte pikaajalise taastusravi asutusse. Nurgas on isegi klaver, kuigi see tundub olevat pigem kaunistuseks, ja õhtusöögi ajal mängib taustaks vaikne klassikaline muusika. Toit, nagu räägitakse, on parem kui üheski teises lõunaosariikide hooldekodus – või nii vähemalt Danielile öeldi, kui ta selle koha valis, nagu peaks see tema enesetunnet ja kaude ka minu enesetunnet kuidagi parandama. Ära muretse, isa, me hakkame sul külas käima. Ja süüa saab seal imehästi.
Täna viis parajasti vastuvõtulaua lähedal olnud õde mind just sinna sööklasse ja ma silmasin isa kahele inimesele mõeldud nurgalauas istumas. Isa pilk libises minust ja õest üle ning keskendus taas spagette keerutavale kahvlile.
