nakatav naeratus, ning me isaga naeratasime talle vastu.
„Patrick, su tütar Nicolette on siin,“ ütles ta, ja minu poole pöördudes sõnas: „Oli kena jälle kohtuda.“
„Nic,“ ütlesin ma õele. Mul kiskus süda rinnus kokku, kui ootasin ja lootsin, et nimi jäi isa pähe pidama, et see oli sama nakkav nagu naeratus.
„Nic,“ kordas isa. Ta trummeldas aeglaselt sõrmedega lauale: üks, kaks, kolm, üks, kaks, kolm – ja siis tundus, et miski loksus paika. Trummeldamine kiirenes: ükskakskolm, ükskakskolm. „Nic.“ Ta naeratas. Ta oli kohal.
„Tere, isa.“ Istusin tema vastu ja sirutasin käe tema käe järele. Issand, kui kaua aega on mööda läinud. Me pole terve aasta kohtunud. Mõnda aega rääkisime telefonitsi, isal mõistus kord selge, kord mitte, kuni Daniel teatas, et kõned ajavad isa liialt endast välja. Seejärel jäid ainult kirjad, millele lisasin pildi endast. Aga siin ta nüüd oli. Nagu vanem versioon Danielist, aga vanuse ning eluaegse kiirtoidu- ja alkoholilembuse tõttu pehmem.
Isa võttis mu käest kinni ja pigistas seda. See osa tuli tal alati hästi välja. Kiindumuse füüsiline väljanäitamine, hea isa etendamine. Kallistused, kui ta hilja õhtul pooleldi joobnult tuppa komberdas. Käepigistused, kui oli vaja toidupoodi minna, aga ta ei suutnud voodist tõusta. Käepigistus, võta minu krediitkaart, ja see pidi kõik tasa tegema.
Ta pilk liikus mu käele ning ta patsutas mu sõrmusesõrme. „Kus see siis on?“
Sisimas vingerdasin piinlikkusest. Aga isale ma naeratasin, rõõmustades, et tal oli see detail meeles. Mul oli hea meel, et ta peab meeles, mida ma talle kirjutanud olen. Ta ei olnud mõistust kaotamas, ta oli lihtsalt ise oma mõistuse sisse ära eksinud. Seal oli suur vahe. Mina olin tema mõistuses alles. Tõde oli seal alles.
Ma otsisin telefonist pildi ja suurendasin seda. „Unustasin maha. Võtsin maja koristamise ajaks ära.“
Ta kissitas silmi ja vaatas ekraani, vaatas särava kivikese täiuslikult lihvitud nurki. „Ja Tyler ostis sulle sellise?“
Kõhust käis jõnks läbi. „Mitte Tyler, isa. Everett.“
Ta oli jälle ära eksinud, aga tal oli siiski ka õigus. Ta oli lihtsalt teises kohas. Kümne aasta taguses ajas. Me olime alles lapsed. Ja Tyler ei palunud mind just otseselt naiseks – ta sirutas sõrmust minu poole nagu palvet. See tähendas: jää siia.
Ja see sõrmus siin tähendas … Ma ei teagi, mida see sõrmus tähendas. Everett oli kolmkümmend, mina olin peagi kolmkümmend saamas ja ta oli mulle abieluettepaneku teinud oma kolmekümnendal sünnipäeval: see oli lubadus, et mina ei raiska tema aega ega tema minu oma. Olin talle jah öelnud, aga see oli olnud kaks kuud tagasi ja me polnud arutanud pulmi ega kokkukolimist, kui mu üürileping lõpeb. Jutt oli, et see juhtub millalgi. Oli plaan.
„Isa, mul on sulle üks palve.“
Isa pilk nihkus mu kotist paistvatele paberitele ja ta käed tõmbusid rusikasse. „Ma juba ütlesin talle, et ma ei kirjuta mitte kuhugi alla. Ära lase Danielil maja maha müüa. Sinu vanavanemad ostsid selle maatüki. See on meie oma.“
Tundsin end reeturina. Maja tuli igal juhul maha müüa.
„Isa, me peame seda tegema,“ ütlesin ma õrnalt. Sul on raha otsas. Sa oled selle suvaliselt jumal teab mille peale kulutanud. Mitte midagi polnud järel. Peale selle raha, mis oli kinni betoonlahmaka, nelja seina ja hoolitsemata aia all.
„Nic, tõepoolest, mida su ema selle peale ütleks?“
Ta hakkas mul käest libisema. Varsti kaob ta teise aega. See algas alati nii, emaga, nagu kisuks tema meenutamine isa kuskile, kus ema on veel elus.
„Isa,“ ütlesin ma, üritades teda veel kinni hoida. „Ma ei tulnud selle pärast.“ Hingasin aeglaselt sisse. „Kas sa mäletad kirja, mille sa mulle paar nädalat tagasi saatsid?“
Ta trummeldas sõrmedega laual. „Muidugi. Kiri.“ Viivitustaktika – tundsin, kuidas ta otsib pidet, püüab meenutada.
Võtsin paberi välja, voltisin lahti ja asetasin meie vahele lauale; nägin, kuidas ta paberit vaadates silmi kissitas. „Sa saatsid mulle selle.“
Ta silmitses kirjutatud sõnu kaua, enne kui tõstis sinised vesised silmad, libedad nagu ta mõttedki. See tüdruk. Ma nägin seda tüdrukut.
Südamelöögid vasardasid mu peas nagu tema nimi. „Keda sa silmas pead? Keda sa nägid?“
Ta vaatas ringi. Kummardus üle laua lähemale. Ta avas ja sulges kaks korda suu, enne kui nimi sealt sosinal välja lipsas. „Prescotti tüdrukut.“
Tundsin, kuidas kõik mu kuklakarvad ühekorraga püsti tõusid. „Corinne’i.“
Ta noogutas. „Corinne’i,“ ütles ta, nagu oleks otsitava leidnud. „Jah. Teda ma nägingi.“
Vaatasin sööklas ringi ja nõjatusin isale lähemale. „Nägid teda? Siin?“ Proovisin kujutleda Corinne’i vaimu neis koridorides hõljumas. Või tema südamekujulist nägu, pronksikarva juukseid, merevaiguvärvi silmi ja kaarjaid huuli – kuidas ta kümme aastat hiljem välja näha võiks. Kuidas ta mul ümbert kinni võtaks, põse vastu minu põske suruks, tunnistaks sosinal kõik üles, ainult mulle: parim vemp maailmas, on ju? Kuule, ole nüüd, ära pahanda. Tead küll, et sa oled kallis.
Isa pilk viibis kuskil kaugel. Siis teravnes see jälle, haaras ümbritsevat, pabereid mu kotis, mind. „Ei-ei, mitte siin. Ta oli meil kodus.“
„Millal, isa? Millal?“ Corinne oli haihtunud kohe pärast kooli lõpetamist. Vahetult enne minu lahkumist. Kümme aastat tagasi … Rändlõbustuspargi viimasel õhtul. Tikk-takk, Nic. Tema külmad käed minu küünarnukkidel, viimane kord, kui me teineteist puudutasime.
Ja pärast seda pole teda nähtud.
Klammerdasime tema lõpualmanahhist võetud pildi puutüvedele. Otsisime kohtadest, kust kartsime otsida, otsisime midagi, mida kartsime leida. Vaatasime sügavale üksteise sisse. Kaevasime Corinne’i kohta välja nii mõndagi, mis oleks pidanud peitu jääma.
„Ma peaksin su emalt küsima …“ Ta pilk triivis jälle mujale. Ilmselt nägi ta aastatetagust mälestust. Ajast enne Corinne’i kadumist. Enne ema surma. „Ta oli maja taga verandal, aga ainult hetkeks …“ Ta ajas silmad pärani. „Metsal on silmad,“ ütles ta.
Isale olid ikka metafoorid meeldinud. Ta oli aastaid kolledžis filosoofiat õpetanud. Kui ta jõi, läks asi hullemaks – ta sättis raamatutest võetud ridu oma äranägemise järgi ümber või tsiteeris kontekstiväliseid fraase, mille tähendust ma meeleheitlikult mõista üritasin. Lõpuks hakkas ta naerma, patsutas mind õlale ja võttis uue teema. Aga nüüd kippus ta oma metafooride sisse ära eksima, ta ei suutnud enam pinnale tulla. Tema selgusehetk hakkas tuhmuma.
Kummardusin üle laua ja pigistasin ta käsivart, kuni ta tundus mu sõnadele keskenduvat. „Isa, isa, aega on vähe. Räägi Corinne’ist. Kas ta otsis mind?“
Isa ohkas pahaselt. „Aega ei ole vähe. Seda pole isegi üldse päriselt olemas,“ ütles ta, ja ma teadsin, et ta kadus mul jälle käest – kadus ära, tammus omaenda mõtetes ringiratast. „See on lihtsalt üks pikkusühik, mille me leiutasime, et asjadest aru saada. Nagu toll. Või miil.“ Ta vehkis rääkides
