ütles ta. „Sa muutud. Aga minevik on ikka veel alles. Ainus, mis liigub, oled sina.“
Temaga vestelda üritades tundsin end nagu hiir jooksurattas. Olin õppinud mitte vastu vaidlema, vaid lihtsalt ootama. Vältima tema ärritamist, sest siis sattus ta kiiresti segadusse. Pidin järgmisel päeval uuesti proovima, teise nurga alt, teistsugusel hetkel. „Hästi, isa. Kuule, peangi minema hakkama.“
Ta nõjatus toolileenile ja vaatas mind, ta pilk rändas mu näol. Mõtlesin, millist versiooni minust ta parajasti näeb: oma tütart või võõrast inimest. „Kuula, Nic,“ ütles ta. Kuulsin kella tiksumist. Tikk-takk, Nic.
Ta trummeldas sõrmedega laual, kaks korda kiiremini, kui kell tiksus. Toa teisest otsast kostis kolinat, keerasin end toolil ringi ja nägin meest, kes korjas üles kandikutäit nõusid, mille oli ilmselt laudu koristades maha pillanud. Pöördusin tagasi isa poole, tema oli aga jälle oma taldrikule keskendunud ja keerutas spagette, nagu poleks viimaseid paari minutit olnudki.
„Täitsa soovitan neid spagette,“ ütles ta ning naeratas soojalt ja eemalolevalt.
Tõusin püsti, koputasin paberipakki vastu lauda ja vastasin sama sooja ja eemaloleva naeratusega. „Nii tore oli sind näha, isa.“ Läksin ümber laua, kallistasin teda kõvasti, tundsin, kuidas ta kõhkles, enne kui omakorda käe tõstis ja mind vastu embas.
„Ära lase Danielil maja maha müüa,“ ütles ta, viies vestluse jälle alguspunkti tagasi.
–—
VERANDALAMP PÕLES, TAEVAS OLI peaaegu täiesti pime, ja kui ma autot kruusasele sissesõiduteele parkisin, sain Danielilt sõnumi. Ta lubas hommikul tagasi tulla ning käskis mul helistada, kui midagi vaja on või kui ma peaksin ümber mõtlema ja tahtma ikkagi tema ja Laura juures ööbida.
Kaalusin seda, istudes autos ja vaadates, kuidas lamp tuule käes kõigub ning majaseinale varje heidab. Kaalusin, kas sõita linna teise serva ja panna täispuhutav madrats tühja lastetuppa. Sest ma nägin meid, meie varjukujusid kümne aasta tagant, seal verandal tantsiva valguse käes tondijutte rääkimas.
Corinne ja Bailey kuulavad võlutult Danielit, kes jutustab metsakoletisest – millestki, mida pole näha, vaid ainult tunda. Et see vallutab inimeste ajud ja paneb nad igasuguseid asju tegema. Kuulen oma peas kümne aasta tagust ennast teatavat, et mu vend ajab täielikku paska. Ja Corinne vaatab Danielit, pea viltu, nõjatab selja verandapiirdele, lükkab rinna ette, kõverdab põlve ja toetab kanna piirdelatile ning küsib: mida see teid tegema sunniks? Ta ässitab meid kogu aeg. Muudkui ässitab.
Kuidas ma ei sallinud, et need meie minevikuvarjud siia igavesti elama olid jäänud. Aga Laura pidi peagi sünnitama ja minu jaoks ei olnud nende juures tegelikult ruumi, ja kuigi Daniel oli pakkunud, eeldas ta, et ma keeldun. Mul oli siin terve maja, mul oli siin tuba, siin oli ruumi. Ma ei olnud enam venna vastutusel.
Lükkasin esiukse lahti ja kuulsin, kuidas maja kaugemas otsas liikus teine uks, nagu oleksin ma selle tasakaalust välja ajanud.
„Halloo?“ hüüdsin kivikujuks tardudes. „Daniel?“
Ei midagi peale õhtuse tuule, mis tuttava kolinaga aknaklaase raputas. Lihtsalt tuuletõmme, jumal tänatud.
Läbi maja köögi poole minnes klõpsasin kõiki lambilüliteid, mis teele jäid – pooled töötasid, pooled mitte.
Siin ei olnud Danielit. Siin polnud mitte kedagi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
