infot, „peentega” kõik ülejäänu – emotsioonid, mõtted jne.
Tundmine pole emotsioon
Minu definitsioon mõistele „tunded” on selline: tunded on füüsilise keha aistingud, mille kaudu ta annab teada oma vajadustest ja annab märku väliskeskkonna mõjudest füüsilisele kehale.
Võta näiteks nälg. Mida nälg või näljatunne tegelikult teeb? Ta annab sulle teada, et füüsiline keha tahab süüa. Hiljem saad teada, miks ma ütlen, et just füüsiline keha tahab süüa, miks ma ei ütle, et sina tahad süüa. Tegu on teatud laadi füüsilise keha impulsiga, mis teavitab, et nüüd on vaja toitu. Janutunne annab teada, et füüsilisel kehal on vaja vett. Mitte mahla, teed ega kohvi, vaid vett. Tegelikud janu ja nälg on füüsilise keha vajadused.
Kui sul on külm või palav, siis füüsiline keha tunneb selle ära ja tekitab teatud tundeid. Tunne tekib väliskeskkonna mõjust sinu füüsilisele kehale. Igaüks tunneb ära temperatuuride ühekraadise erinevuse. Mõni tunneb ehk veelgi täpsemalt, mõni mitte, kuid selline aisting on olemas. Nii et füüsilise keha üheks väljenduseks on tundmine. Külmaja kuumatunde skaala võib olla hästi lai. Kui paned käe näiteks kehatemperatuuril olevasse vette, ei tunne sa temperatuuri, aga tunned vett. Vesi puudutab nahka, sa saad selle kohta aistingu, saad aru, et vesi on ümber käe. Ma ei räägi sellest, et „oi, kui külm vesi!” või , „oi, kui hea soe vesi, mõnus!” – need on juba emotsioonid. Esimesena on sul füüsilise keha aisting, tundmine. Sellele võib järgneda emotsioon, ent emotsioon ei ole füüsilise keha tunne.
Püüan siin lihtsalt lahti seletada, mis sinuga toimub. Kui sa näiteks sööd ja tunned maitset, siis maitseaisting ehk tunne on midagi sellist, mis on väga konkreetne. On see siis magus või hapu või mõru. Sellele võib järgneda hinnanguline emotsioon, aga võib ka mitte. Oletame, et sa tunned mingit ülevõimendatud maitset. Tead ju, et maitsetugevdaja, naatriumvesinikglutamaat muudab maitse intensiivsemaks, laseb sel mõjuda ägedamalt. Kes on palju tarbinud tugevdatud maitsetega toitu, ütleb toidu kohta, kus ei ole piisavalt glutamaati sees, et see on suhteliselt maitsetu. Kes keskendub rohkem maitsenüanssidele, see glutamaati enam ei vaja. Teda nimetatakse gurmaaniks, sest tal on väga hea maitsete eristamise võime ja tal on nende vastu huvi. Maitsetaju on seotud füüsilise kehaga, peamiselt keelel asuvate retseptoritega ja neist lähtuvate närviimpulssidega. Edasi võib tulla emotsioon, mis ütleb, et oi kui maitsev või oi, kui vastik! Aga kõigepealt on füüsilise keha reaktsioonid, millele järgnevad pikema või lühema aja jooksul emotsioonid.
Igaüks saab aru, et maitse ei ole emotsioon. Lõhnadega on sama asi. Kõigepealt on tunne, füüsiline keha registreerib teatud informatsiooni, töötleb seda oma tunnetusvahendi kaudu, millele võib järgneda emotsioon – meeldiv või ebameeldiv, sõltuvalt lõhnast. Kui näiteks mõnel naisterahval on hea lõhnaõli peal, siis mõjub see positiivseid emotsioone tekitavalt. Kui aga näiteks mõnel mehel on mitu päeva kaenlaalused pesemata, võib selle lõhna tundmine tekitada hoopis teistsuguseid emotsioone. Võib muidugi olla ka vastupidi, kuidas kellelgi.
Tunnetusvahendite – mida meil on viis – registreeritud informatsioon tekitab kõigepealt teatud füüsilisi aistinguid ehk tundeid ja sellele võib järgneda emotsioon. Kõik esmased aistingud on tunded ja nad on alati seotud füüsilise kehaga. Näiteks sa istud praegu millegi peal, sul on istmiku all teatud tunne. See ei ole emotsioon, see on füüsilise keha tunne. See võib tekitada emotsioone, näiteks, et millal see peatükk ükskord lõpeb? Need ei ole enam tunded, need on juba emotsioonid. Tunne on hästi konkreetne. Sa istud, tunned seda kinesteetilist aistingut enda all või kui sul tekib istumisest valu, jalad on nii- või naapidi, sa samuti tunned, et siit jääb kangeks ja sealt hakkab valutama. Needki on tunded, füüsilise keha signaalid. Nii et kõigepealt on füüsilise keha aistig ehk tunne ja sellele järgneb enamasti emotsioon.
Igasugused valud – närivad, torkivad, hüplevad, pulseerivad – need kõik on tunded. Erinevad survestatused, näiteks, kui istud istmikul ja tunned seda tunnet, siis see on tekkinud tegelikult raskustundest – nii et kehal on võime tunda ka raskustunnet, teatud survet. Kui sa ujud vees, siis tunned enda ümber vett. Seal on paralleelselt mitu tunnet. Füüsiline keha registreerib muutused temperatuuris, vee surve erinevatele kehaosadele, lihaspinged, väsimuse, alla neelatud vee, silma või kõrva läinud vee, päikesesoojuse pealael ja võib-olla midagi veel lisaks. Me tegelikult tunneme kogu aeg, kuid me ei teadvusta kõiki neid tundmisi. Registreeritakse nad aga alati ühekaupa, vastavalt teadlikkuse liikumisele ühele neist, mida keha just intensiivsemalt produtseerib. Ilmselt võid meenutada paljut, mida oled tundnud. Tundmine on su keha omaduseks ka praegu.
Ainult füüsilises kehas tunned
Järgmisena vaatleme, mis on väsimustunne. Kui oled teinud füüsiliselt rasket tööd ehk sellest tööst on osa võtnud lihased, siis lihaste väsides tekib füüsilises kehas väsimustunne. Vaimne väsimus ei ole füüsilise kehaga üldse seotud, vaid on üks teatud laadi emotsioon. Kui sa ei ole päev otsa rassinud, siis on su väsimuse taga mingi emotsioon. Kui sa aga tunned, et lihased on kurnatud, siis on see on füüsilise keha väsimus.
Meenuta, millal oli su füüsiline keha viimati väsinud.
Füüsiline keha vajab puhkust selleks, et taastada oma seisund. Keha väsimus on peamiselt lihasväsimus. Tunned kõike füüsilises kehas ja ainult. Palju arvuti taga istudes on lihased justkui tardunud, sest kehaasend peab olema fikseeritud. Lihased ei tõmbu kokku ega lõdvestu, vaid on püsivalt pinges. Liikumist on suhteliselt vähe. Kasutad vaid sõrmi püsiva pingega, enamik lihased on hoopis liikumatusest pinges, verevarustus koos toitainete juurdetuleku ja jääkainete eraldamisega on häiritud. Siit tulenevadki erinevad randmega seotud põletikulised probleemid.
Inimese füüsilises kehas on lihaseid, mis väsivad kiiresti, kuna on loodud lühiajaliseks intensiivseks tegevuseks. Teised lihased võivad olla pinges väga pikka aega väsimata. Nad on loodud vastu pidama pikaaegsele koormusele. Ka nende ehitus, verevarustus jms on esimestest erinev. Samas, füüsiline keha ei ole anatoomiliselt ette nähtud ainult istumiseks. Võiks öelda, et füüsiline keha on sinu transpordivahend, mis on loodud liikumiseks. Nii et – kui sa pikka aega istud sundasendis, siis loodus nähes seda, et sa ei vaja oma füüsilist keha liikumiseks, hakkab märkamatult teda olukorraga adapteerima. Kohandab hoopis teiseks otstarbeks, näiteks pikaajaliseks istumiseks. Sellele järgnevad teatud füüsilised muutused.
Füüsiline keha on niivõrd tark ja niivõrd kohanemisevõimeline, et pane ta mingitesse tingimustesse ning ta hakkab vastavalt neile kohanema. Kui sul on istuv töö ja sa ei tee füüsilisi harjutusi, võid avastada, et su lihased hakkavad muutuma. Nad lähevad järjest nõrgemaks ja nõrgemaks. Toonus ja võimekus langeb. Kui sa tahad, et su liikumisvahend oleks korralik, siis pead andma talle spetsiaalset lihaskoormust. Andma füüsilisele kehale teada, et sa tahad oma sõidukit kasutada ikkagi liikumiseks.
Mõni aeg tagasi näidati telerist noormeest, kes on koomas. Ta on hästi pikka aega juba voodis. Kui vaadata tema lihaskonda, siis on see praktiliselt atrofeerunud, seal pole enam peaaegu muud kui luu ja nahk. See tähendab, et füüsiline keha adapteerub teatud tingimustes. Kui lihaseid liikumiseks vaja ei ole, siis nad lihtsalt taandarenevad. Kui too noormees tuleb koomast välja, on tal vaja hakata uuesti õppima elama normaalset elu. Harjutama oma füüsilist keha – ehk õigem oleks öelda, et ta annab oma füüsilisele kehale teada, et nüüd on vaja hakata keha kasutama teisel otstarbel. Füüsiline keha hakkab siis uuesti lihaskonda kasvatama. See ei toimu järsku, selleks kulub loomulikult teatud aeg. Teisiti öeldes – see on füüsilise keha asetamine uutesse tingimustesse, millega ta peab kohanema. Oluline on järjepidevus, sest keha ise valib vähima pingutuse ehk ökonoomia.
Sugutung pole seksiiha
Mis tunded meil siis veel on? Tunded, mis on seotud väljutamisfunktsiooniga,
