kaldal
Véronique’i hinges toimus äkiline muutus. Nii nagu ta ennist oli tahtnud tulise kiiruga põgeneda ähvardava ohu eest, mis näis kerkivat kurjast minevikust, niisama otsusekindlalt võttis ta nüüd lõpuni käia pahaendelise tee, mis ta ees avanes.
Mõttemuutus tuli sellest, et korraga näis vilksatavat pimeduses valgusekiir. Äkki sai Véronique aru iseenesest õige lihtsast märguandest: nool näitab kindlas suunas ja number 10 peab olema kümnes number, mis tähistab teed ühest punktist teiseni.
Kas need märgid olid kirjutatud tema või kellegi teise juhtimiseks, sellel polnud õigupoolest mingit tähtsust. Oluline oli niit, mida mööda Véronique võis välja jõuda teda vaevava küsimuse lahenduseni: mis ime läbi on välja ilmunud tema neiupõlveaegne allkiri ühte põimituna mingite traagiliste sündmustega?
Faouët’st välja saadetud tõld jõudis talle järele. Véronique istus peale ja palus kutsaril üsna aeglaselt Rospordeni suunas sõita.
Lõunaks jõuti pärale ja Véronique nägi, et tema oletused leidsid kinnitust. Kahel korral oli ta näinud ristteel oma nimetähtedega numbreid – 11 ja 12.
Véronique ööbis Rospordenis ja jätkas järgmisel päeval otsinguid.
Number 12, mida ta oli näinud ühel kalmistumüüril, juhatas otse Concarneau teele, kuhu ta ka varsti välja jõudis, ilma et oleks teisi viitasid märganud.
Véronique arvas juba end olevat eksinud, tuli läbikäidud teed tagasi ja kaotas tagajärjetu otsimisega terve päeva.
Alles järgmisel päeval leidis ta üsna kustunud numbri 13. See osutas talle teed Fouesnanti. Hiljem loobus ta ka sellest suunast, et järgneda märkidele, liikuda mööda külavaheteid, kus ta ükskord jälle ära eksis.
Neljandal päeval pärast Faouët’st lahkumist jõudis Véronique välja ookeani äärde, Beg-Meili avarale rannikule.
Ta veetis kaks ööd külas, saamata ettevaatlikult esitatud küsimustele vähegi rahuldavat vastust. Seejärel, uidates hommikul pooleldi üle ujutatud kaljurahnude vahel, mis ranniku kaheks jagasid, avastas ta noore metsaga kaetud madalal pankrannikul kahe laasitud tamme vahel nähtavasti tolliametnike kasutada olnud mullast ja okstest ulualuse. Selle sissekäigu ees seisis väike menhir, millel paistsid tema nimetähed ja number 17.
Noolt enam ei olnud. Numbri all oli vaid punkt. See oli kõik.
Ulualusest leidis ta kolm katkist pudelit ja mõned tühjad konservikarbid.
„Lõppeesmärk on siis siin,” mõtles Véronique. „Siin on söödud. Toidumoon oli ehk varem kohale toodud.”
Samal hetkel märkas ta, et temast mitte kuigi kaugel, kaljude vahel paikneva väikese merekarbikujulise abaja kaldal kiigub lainetel mootorpaat.
Küla poolt kostsid hääled – üks oli mehe, teine naise oma.
Paigast, kus Véronique seisis, nägi ta esialgu üsna eakat meest, kes kandis poolt tosinat moonakotti makaronide ja kuivatatud aedviljaga. Mees pani kandami maha ja ütles:
„Nii et reis läks korda, proua Honorine?”
„Suurepäraselt.”
„Kus te siis ka käisite?”
„Ikka Pariisis, kaheksa päeva olin kodust ära… Ajasin oma härra asju…”
„Hea meel tagasi olla?”
„Ausõna, on küll.”
„Ja näete, proua Honorine, teie paat on justament vanal kohal. Käisin seda iga päev vaatamas. Täna hommikul võtsin viimaks purje maha. Liigub vist hästi küll?”
„Imehästi.”
„Ei noh, te olete igavesti vahva loots. No kes oleks võinud arvata, proua Honorine, et te hakkate pidama niisugust ametit?”
„Sõda. Kõik noormehed on meie saarelt minema läinud, teised on kalal. Laev ka ei käi enam iga kahe nädala takka, nagu vanasti. Eks ma siis käi ja täida tellimusi.”
„Aga bensiin?”
„On varuks. Selle koha pealt pole midagi karta.”
„Sedapuhku on siis jälle minek, proua Honorine. Kas aitan peale laadida?”
„Ei ole vaja, teil nagunii kiire.”
„Olgu peale… Sedapuhku siis jälle minek,” kordas mees. „Eks järgmise korrani, proua Honorine. Teen juba ette pakid valmis.”
Eemaldudes hõikas ta veel tagasi:
„Igatahes olge ikka hästi ettevaatlik ja pange tähele karisid, mis teie pagana saare ümber on!… Eks nende pärast olegi tal kuri kuulsus! Ega’s teda asjata Kolmekümne Sarga saareks hüüta. Head reisi, proua Honorine!”
Ja kadus kaljunuka taha.
Véronique võpatas. Kolmkümmend sarka! Needsamad sõnad, mida ta oli lugenud jubeda joonistuse servalt!
Ta kummardus. Naine aga oli osa toodud toidumoona ära paigutanud ja paar sammu paadi poole astunud ning pööras ringi.
Véronique nägi teda nüüd näost näkku. Tal olid seljas bretooni rahvarõivad ja peakatet ehtis suur mustast sametist otsekui kahe tiivaga lehv.
„Ah!” lalises Véronique. „Sama peakate, mis joonistusel… kolme ristilöödud naise peakate!”
Bretoonlanna oli umbes nelikümmend aastat vana. Tema energiline päikesest ja külmast põlenud nägu oli kondine ja tahumatu, kuid seda elavdasid kaks suurt musta arukat ning leebet silma. Raske kuldkett rippus ta rinnal. Sametist jakk oli tihedasti ümber piha tõmmatud.
Vaikselt laulu ümisedes kandis naine pakke paati, mistarvis pidi põlvitama suurele kivile, mille külge paat oli seotud. Töö lõpetanud, heitis ta pilgu silmapiirile, kuhu oli kogunenud musti pilvi. Sellegipoolest ei paistnud naine murelikuks muutuvat, vaid paati lahti päästes laulis edasi, sedapuhku valjemini, nii et Véronique kuulis laulu sõnu. Naine leelotas hällilaulu, huulil naeratus, mis paljastas tugevad valged hambad.
„Kui ema lapsukest uinutas,
Siis teda nõnda õpetas:
„Sa jäta nutt! Kui nutad sa,
Siis püha Neitsi nutab ka.
Laps, laula sa ja naera ka,
Siis püha Neitsi naeratab.
Sa pane kokku oma käed
Ja palu neitsi Maarjalt hääd…””[1.]
Naine ei jõudnud laulu lõpetada. Ta ees seisatas Véronique, näost kahvatu ja pingul.
Naine küsis üllatunult:
„Mis lahti?”
Véronique’i suust tuli värisevi hääli:
„Kes teile selle laulu õpetas? Kust te seda teate? Seda laulu laulis mu ema… Laul on pärit tema
