te teate?”
„Tean. Hirmus on mõelda sellele joonistusele ja teistele asjadele, mis on veel hirmsamad.”
Véronique puhkes naerma.
„Misasja? Ja sellepärast kõhklete mind kaasa võtmast… et nii see lähebki?”
„Ärge naerge. Ei passi naerda, kui meid ähvardavad põrgutule leegid.”
Need sõnad lausus bretoonlanna suletud silmi ja lõi risti ette. Siis kõneles ta edasi:
„Muidugi… Te naerate minu üle… Arvate, et olen rumal ja ebausklik maanaine, kes usub kodukäijaid ja virvatulukesi. Teil on selles üksjagu õigus. Kuid uskuge, on asju, mis käivad üle mõistuse. Rääkige sellest Maguennociga, kui olete võitnud tema usalduse.”
„Maguennociga?”
„Ühega nendest neljast madrusest. Ta on teie poja vana sõber. Ka tema kasvatas poissi. Maguennoc teab nendest asjadest rohkem kui kõik targad kokku, kaasa arvata teie ise. Ja ometi…”
„Ja ometi?”
„Maguennoc tahtis saatust proovile panna ja tungida sügavamale, kui inimesel on õigus teada.”
„Ja mida ta tegi?”
„Ta tahtis oma käega, saate aru, oma käega (seda rääkis ta mulle ise) puudutada saladuse pimedat põhja.”
„Ja siis?” ei saanud Véronique reageerimata jätta.
„Siis kõrvetasid leegid ta käe. Hirmus haav, mida ta mulle näitas… Nägin oma silmaga… See oli nagu vähktõve haav. See tegi nii hirmsat valu, et…”
„Nii et?”
„Et võttis vasakusse kätte kirve ja raius ise oma parema käe maha.”
Véronique jäi keeletuks. Talle meenus laip Faouët’s ja ta lalises:
„Oma parema käe? Te kinnitate, et Maguennoc raius oma parema käe maha?”
„Kirvehoobiga. Sellest on nüüd kümme päeva, üle-eelmisel õhtul enne minu ärasõitu… Mina sidusin tal käe kinni. Miks te seda minult küsite?”
„Sellepärast,” vastas Véronique muutunud häälel, „et surnud mehel, sellel raugal, kelle ma hüljatud hurtsikust leidsin ja kes sealt oli hiljem kadunud, oli parem käsi hiljuti otsast ära lõigatud.”
Honorine võpatas. Tema heitunud ilme väljendas segaseid tundeid, mis polnud sugugi kooskõlas naise hariliku meelerahuga. Iga sõna rõhutades ütles naine:
„Kas te olete selles kindel? Jah, jah, nii see on… see on tema, Maguennoc… Vanamees pikkade valgete juustega? Jah? Laia habemega? Milline jõledus!”
Bretoonlanna sai enesevalitsuse tagasi ja vaatas murelikult ringi: kas polnud ta liiga kõvasti kõnelenud? Ta lõi jälle risti ette ja jätkas aeglaselt, otsekui iseendale:
„Tema oli esimene nendest, kes oli määratud surmale. Ta ise ütles mulle seda. Ja vanal Maguennocil olid silmad, mis lugesid tulevikuraamatut niisama hästi kui minevikuraamatut. Tema nägi selgesti seda, milleni teiste pilk ei küündinud. Ta ütles mulle: „Esimene ohver olen mina, proua Honorine. Ja kui teener on läinud, on mõne päeva pärast järg ta isanda käes…”
„Ja tema isand on…?” küsis Véronique tasa.
Honorine ajas end sirgu ja surus võitlusvalmilt käed rusikasse.
„Mina kaitsen teda,” vastas naine. „Mina päästan ta. Teie isast ei saa järgmist ohvrit. Ei, ei, ma jõuan veel õigeks ajaks… Laske ma lähen.”
„Me läheme koos,” ütles Véronique kindlalt.
„Palun teid, ärge olge jonnakas,” anus Honorine. „Laske mul minna. Veel täna enne õhtueinet toon ma teie isa ja poja teie juurde.”
„Miks nii?”
„Seal varitseb liiga suur oht… teie isa ja eelkõige teid. Meenutage nelja risti! Need on juba püsti… Ei, teie ei tohi sinna tulla! Selle saare peal lasub needus.”
„Ja mu poeg?”
„Te näete teda veel täna, paari-kolme tunni pärast.”
Véronique puhkes jälle naerma.
„Paari-kolme tunni pärast! Rumal jutt! Minge nüüd! Neliteist aastat pole mul poega olnud. Ja nüüd, kus ma sain teada, et ta elab, te palute mind oodata, kuni võin teda kallistada. Ei, mitte tunnikestki! Tuhat korda eelistan pigem riskida eluga kui hetkegi viivitada.”
Honorine vaatas Véronique’ile otsa ja veendus oma sõnade võimetuses ega käinud enam peale. Kolmandat korda lõi ta risti ette ja ütles lihtsalt:
„Sündigu siis Issanda tahtmine.”
Mõlemad astusid paati ja istusid kitsale pingile pakkide keskele. Honorine käivitas mootori, võttis tüüripinni ja juhtis sõiduki vilunult läbi kaljutippude ja leetseljakute, mis paistsid veepinnal.
1 Värsid tõlkinud A. Sepp [ ↵ ]
3. peatükk
Vorski poeg
Véronique istus tüürpoordis kastil näoga Honorine’i poole ja naeratas. Naeratus oli alles ebalev, vaoshoitud, kõhklev nagu päikesekiir, mis üritab tungida läbi viimaste tormipilvede, kuid kõigest hoolimata oli see õnnelik naeratus.
Õnnelik ilme oli just õige ilme selle imetlusväärse näo jaoks, mis kandis õilsuse ja erilise ujeduse pitserit, mille jätavad mõningatele naistele, keda on puudutanud suur õnnetus või keda on hoidnud armastus, tõsidus ja igasugusest naiselikust koketsusest hoidumine.
Naise mustad meelekohtadelt pisut hallinenud juuksed olid kuklas madalasse sõlme seotud. Tal oli lõunamaise inimese matt jume ja suured sinised silmad, mille iiris ja silmavalge tundusid olevat üleni kahvatusinist tooni nagu talvine taevas. Ta oli suurt kasvu, laiade õlgade ja harmoonilise büstiga naine.
Tema musikaalne ja pisut mehelik hääl kõlas kergelt ja rõõmsalt, kui ta rääkis oma taas leitud pojast. Ja Véronique tahtis pojast rääkida. Asjatult püüdis bretoonlanna viia juttu küsimustele, mis ei andnud talle rahu.
„Näete, on kaks asja, mida ma ei suuda kuidagiviisi seletada. Kes tegi need märgid, mis tõid teid Faouët’st paigani, kus ma alati randun? Võib arvata, et keegi, kes elab Faouët’s, käis Sareki saarel. Ja edasi, kuidas lahkus isa Maguennoc saarelt? Kas ta tegi seda vabatahtlikult? Või toimetati tema surnukeha saarelt mandrile? Kes seda tegi ja mil viisil?”
„Kas see nõudis vaeva?” püüdis Véronique vastu vaielda.
„Aga muidugi. Mõelge vaid! Peale minu, kes ma oma paadiga käin iga kahe nädala takka toidumoona järel kas Beg-Meilis või Pont-l’Abbés, on saarel veel ainult kaks kalapaati, kes sõidavad kõrgemale rannikule, kuni Audierne’ini, kus nad oma saaki müüvad. Kuidas sai Maguennoc üle mere? Ja veel, kas ta tappis end ise? Aga miks ta laip ära kadus?”
Véronique
