toodi saarele vaese Maguennoci süles mõni päev pärast seda, kui ta teilt rööviti. Härra d’Hergemonti õpetuse järgi kinnitas madrus, et üks võõras daam olevat usaldanud lapse tema hoolde. Last imetas Maguennoci tütar, kes nüüd on surnud. Mina ise olin tollal ära, olin kümmekond aastat teenijaks ühes perekonnas Pariisis. Kui saarele tagasi tulin, oli laps juba sirgunud suureks poisiks, kes jooksis mööda nõmmi ja kaljusid. Siis võttis teie isa, kes oli ennast Sarekile elama asutanud, mind oma teenijaks. Maguennoci tütre surma järel võeti laps meie juurde.”
„Mis nime all?”
„François, oma nime all. Lihtsalt François. Esiotsa laskis härra d’Hergemont end hüüda härra Antoine’iks. Varsti hakkas laps teda kutsuma vanaisaks. Kellelgi polnud selle kohta midagi öelda.”
„Ja iseloomu poolest?” küsis Veronique kerge ärevusega.
„Iseloomu poolest on ta lausa Jumala õnnistus,” kostis Honorine. „Mitte midagi isast… ega vanaisast, nagu härra d’Hergemont on ise tunnistanud. Õrnatundeline, armastusväärne, viisakas laps. Ei vihasta kunagi, on alati heas tujus. Seetõttu vallutaski ta vanaisa südame ja seepärast hakkaski härra d’Hergemont teid otsima. Laps on niivõrd sarnane hüljatud tütrega, et vanaisa ütles: „Ta on nagu oma ema suust kukkunud. Ka Véronique oli malbe ja õrna hingega, armastusväärne ja hell.” Ja siis ta hakkaski teid otsima, esmalt minu abil, keda oli tasapisi usaldama hakanud.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
